Kohtuasi C‑542/13

Mohamed M’Bodj

versus

Belgia riik

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour constitutionnelle (Belgia))

„Eelotsusetaotlus — Euroopa Liidu põhiõiguste harta — Artikli 19 lõige 2 — Direktiiv 2004/83/EÜ — Pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saamise miinimumnõuded — Täiendava kaitse nõuetele vastav isik — Artikli 15 punkt b — Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis — Artikkel 3 — Soodsamad normid — Rasket haigust põdev taotleja — Sobiva ravi puudumine päritoluriigis — Artikkel 28 — Sotsiaalhoolekanne — Artikkel 29 — Arstiabi”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18. detsember 2014

Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne — Varjupaigapoliitika — Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund — Direktiiv 2004/83 — Täiendava kaitse saamise tingimused — Artikli 2 punkt e ja artikli 15 punkt b — Liikmesriigi õigusaktid, mis võimaldavad anda elamisloa välismaalasele, kellel on raske haigus, millele tema päritoluriigis ei leidu sobivat ravi — Tervishoiuteenuste tahtlikult kättesaamatuks tegemine päritoluriigis — Õigusaktid, mis ei kujuta endast soodsamaid norme nimetatud direktiivi artikli 3 tähenduses — Täiendava kaitse andmise välistamine — Nimetatud direktiivi artiklite 28 ja 29 kohaldamatus

(Nõukogu direktiiv 2004/83, artikli 2 punkt e, artikkel 3, artikli 15 punkt b, artiklid 18, 28 ja 29)

Direktiivi 2004/83 miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta artikleid 28 ja 29 tuleb koostoimes sama direktiivi artikli 2 punktiga e ning artiklitega 3, 15 ja 18 tõlgendada nii, et liikmesriik ei ole kohustatud võimaldama nendes artiklites ette nähtud sotsiaalhoolekande‑ ja tervishoiuteenuseid kolmandate riikide kodanikele, kellele on antud luba jääda sellesse liikmesriiki niisuguste siseriiklike õigusaktide alusel, mis võimaldavad anda selle liikmesriigi elamisloa välismaalasele, kellel on haigus, mis kujutab tegelikku ohtu tema elule või kehalisele puutumatusele või reaalset ohtu saada ebainimlikult või alandavalt koheldud, kui tema päritoluriigis või kolmandas riigis, kus ta varem elas, ei leidu sobivat ravi ning kui tegemist ei ole kõnealuse välismaalase jaoks tervishoiuteenuste tahtlikult kättesaamatuks tegemisega selles riigis.

Direktiivi 2004/83 artikli 15 punktis b määratletud tõsine kahju ei hõlma nimelt niisugust olukorda. Lisaks on selle direktiivi artikliga 3 vastuolus see, kui liikmesriik kehtestab või säilitab normid, mis näevad ette selles direktiivis sätestatud täiendava kaitse seisundi andmise rasket haigust põdevale kolmanda riigi kodanikule tema terviseseisundi halvenemise ohu tõttu, mis tuleneb sobivate ravivõimaluste puudumisest tema päritoluriigis, kuna niisugused normid ei ole selle direktiiviga kooskõlas. Direktiivi 2004/83 üldise ülesehituse ja eesmärkidega on nimelt vastuolus direktiivis ette nähtud seisundite andmine kolmandate riikide kodanikele, kes on olukorras, millel ei ole mingit seost rahvusvahelise kaitse loogikaga. Sellest järeldub, et niisuguseid liikmesriigi õigusakte ei saa käsitada direktiivi artikli 3 kohaste soodsamate normidena, mille alusel otsustatakse, millised isikud vastavad täiendava kaitse saamise nõuetele. Kolmandate riikide kodanikud, kellele on antud niisuguste liikmesriigi õigusaktide alusel luba riigis elada, ei ole niisiis isikud, kellel oleks täiendava kaitsega antav seisund ja kellele oleks kohaldatavad direktiivi artiklid 28 ja 29. Kui liikmesriik annab sellise siseriikliku kaitse põhjustel, mis ei tulene vajadusest rahvusvahelise kaitse järele direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses, vaid kaastundest või heatahtlikkusest lähtuvalt või humanitaarsetel kaalutlustel, siis jääb see nähtuvalt direktiivi artiklist 9 väljapoole selle direktiivi reguleerimisala.

(vt punktid 41, 43–47 ja resolutsioon)