Kohtuasi C‑526/13

„Fast Bunkering Klaipėda” UAB

versus

Valstybinė mokesčių inspekcija prie Lietuvos Respublikos finansų ministerijos

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Mokestinių ginčų komisija prie Lietuvos Respublikos Vyriausybės)

„Eelotsusetaotlus — Maksustamine — Käibemaks — Direktiiv 2006/112/EÜ — Artikli 148 punkt a — Kaubatarne — Mõiste — Maksuvabastus — Avamerel navigeerimiseks kasutatavate laevade tankimiseks ja proviandiga varustamiseks mõeldud kaubatarned — Kaubatarned enda nimel tegutsevatele vahendajatele”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 3. septembri 2015. aasta otsus

1. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Maksuvabastused – Laevade tankimiseks ja proviandiga varustamiseks mõeldud kaubatarned – Tingimused – Tarne turustamise lõppjärgus

   (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikkel 131 ja artikli 148 punkt a)

2. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Maksuvabastused – Laevade tankimiseks ja proviandiga varustamiseks mõeldud kaubatarned enda nimel tegutsevatele vahendajatele – Lubamatus – Piirid – Kauba omandiõiguse üleminek vahendajatele samal ajal, mil laevaoperaatoritel tekib kauba käsutamise õigus

   (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikli 148 punkt a)

3. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Kuuenda direktiiviga ette nähtud maksuvabastused – Laevade tankimiseks ja proviandiga varustamiseks mõeldud kaubatarned ja õhusõidukitega seotud tehingud – Mõisted – Autonoomne tõlgendamine

   (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikli 148 punktid a ja f)

1.  Avamerel navigeerimiseks kasutatavate laevade tankimise ja proviandiga varustamise tehingud on direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikli 148 punkti a alusel käibemaksust vabastatud tulenevalt asjaolust, et need on võrdsustatud eksporditehingutega. Järelikult just nii, nagu ekspordile kohaldatavat maksuvabastust kohaldatakse üksnes sellise kauba lõpptarnimisele, mille ekspordib müüja või tema nimel tegutsev isik, ei saa ka artikli 148 punktis a ette nähtud maksuvabastust laiendada kaubatarnetele, mis tehakse eelnevates turustamisetappides. Pealegi nõuaks selline laiendamine, et riigid rakendaksid maksust vabastatud kaupade tarnimise lõppotstarbe kindlakstegemiseks kontrolli‑ ja järelevalvemehhanisme, mis ei tooks kaugeltki kaasa halduse lihtsustamist, vaid tähendaksid riikide ja asjaomaste maksukohustuslaste jaoks piiranguid, mis oleks ühitamatud maksuvabastuste nõuetekohase ja arusaadava kohaldamisega, mis on ette kirjutatud direktiivi 2006/112 artikliga 131.

   Sellest järeldub, et selles sättes ette nähtud maksuvabastuse saamiseks peab laeva tankimiseks ja proviandiga varustamiseks mõeldud kaubatarne olema tehtud avamerel navigeerimiseks kasutatava laeva operaatorile, kes kaupa kasutab, ja peab seega toimuma kauba tarneahela viimasel etapil.

   (vt punktid 26–29)

2.  Laeva tankimiseks ja proviandiga varustamiseks mõeldud kaubatarnet, mis on tehtud enda nimel tegutsevatele vahendajatele, isegi kui viimased tegutsevad kaupa kasutava laevaoperaatori arvel, tuleb direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikli 148 punkti a rakendamisel eristada neile operaatoritele tehtud tarnest. Enda nimel tegutsevale vahendajale tehtud kaubatarne ei toimu kauba tarneahela viimasel etapil, arvestades, et vahendaja soetab selle mitte kasutamiseks, vaid edasimüügiks kolmandale isikule.

   Sellest tulenevalt ei saa laeva tankimiseks ja proviandiga varustamiseks mõeldud kaubatarnet, mis on tehtud sellistele enda nimel tegutsevatele vahendajatele, põhimõtteliselt pidada direktiivi 2006/112 artikli 148 punktis a osutatud kaubatarneks ega kohaldada selles sättes ette nähtud maksuvabastust. Järelikult ei ole selles sättes ette nähtud maksuvabastus põhimõtteliselt kohaldatav avamerel navigeerimiseks ja tasu eest reisijate vedamiseks või kaubandus-, tööstus- või kalastuseesmärgil kasutatavate laevade tankimiseks ja proviandiga varustamiseks mõeldud kaubatarnetele, mis on tehtud enda nimel tegutsevatele vahendajatele. Selles osas ei oma tähtsust, et tarnekuupäeval on kauba lõppotstarve teada, nõuetekohaselt tõendatud ja seda kinnitavad tõendid on vastavalt siseriiklikele õigusaktidele esitatud maksuametile.

   Pealegi analoogia sellise kütusetarne ja selle maksuvabastuse aluste vahel, mis on ette nähtud direktiivi artikli 148 punktis f õhusõiduki tarnimisel ettevõtjale, kes ise ei ole lennuettevõtja, ilmselt ei kehti põhjusel, et kaubad on radikaalselt erinevat laadi. See ei kehti seda enam, et direktiivi artikli 148 punkti a ühetaolist kohaldamist ei oleks võimalik tagada, muutmata küsitavaks halduse lihtsustamise eesmärki.

   Sellegipoolest võib nimetatud maksuvabastus olla kohaldatav, kui asjaomase vara omandiõiguse üleminek nimetatud vahendajatele kehtiva siseriikliku õigusega ette nähtud vormis toimus kõige varem samal ajal hetkega, mil avamerel navigeerimiseks kasutatavate laevade operaatoritel tekkis õigus seda vara tegelikult käsutada nii, nagu nad oleksid selle omanikud, mille kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Nimelt hetkest, mil kütus on pumbatud laeva kütusetanki, on laevaoperaatoril õigus seda tegelikult käsutada nii, nagu ta oleks selle omanik. Seega neil asjaoludel – kuigi kohaldatava siseriikliku õiguse alusel vormistatuna anti omandiõigus kütusele üle vahendajatele, keda peeti enda nimel tegutsevateks – ei tekkinud vahendajatel hetkekski võimalust tarnitud kogust käsutada, kuna käsutamise õigus kuulus laevaoperaatoritele niipea, kui tankimise eest vastutav ettevõtja oli kütuse ära pumbanud. Sellisel juhul ei saa tehinguid, mille tegi selline tankija, lugeda kaubatarneteks, mis on tehtud enda nimel tegutsevatele vahendajatele, vaid neid tuleb pidada tarneteks, mis on tehtud otse laevaoperaatoritele, kes saavad selle alusel maksuvabastuse, mis on ette nähtud direktiivi 2006/112 artikli 148 punktis a.

   (vt punktid 34–37, 40, 44, 46, 48–50, 52 ja 53 ning resolutsioon)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 41)