Kohtuasi C‑497/13

Froukje Faber

versus

Autobedrijf Hazet Ochten BV

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Gerechtshof Arnhem-Leeuwarden)

„Eelotsusetaotlus — Direktiiv 1999/44/EÜ — Tarbekaupade müük ja nendega seotud garantiid — Ostja staatus — Tarbijaks olemine — Üle antud kauba mittevastavus lepingule — Kohustus teavitada müüjat — Lepingule mittevastavus, mis tuleb ilmsiks kuue kuu jooksul alates kauba üleandmisest — Tõendamiskoormis”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 4. juuni 2015

1. Institutsioonide aktid — Direktiivid — Rakendamine liikmesriikide poolt — Vajadus tagada direktiivide tõhusus — Siseriiklike kohtute kohustused — Kooskõlalise tõlgendamise kohustus

   (ELTL artikli 288 kolmas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44)

2. Õigusaktide ühtlustamine — Tarbijakaitse — Tarbekaupade müük ja garantii — Direktiiv 1999/44 — Kohaldamisala — Siseriikliku kohtu kohustus kontrollida tarbijaks olemist — Omandaja, kes sellele staatusele ei tugine — Mõju puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44)

3. Õigusaktide ühtlustamine — Tarbijakaitse — Tarbekaupade müük ja garantii — Direktiiv 1999/44 — Üle antud kauba mittevastavus lepingule — Lepingule mittevastavus, mis tuleb ilmsiks kuue kuu jooksul alates kauba üleandmisest — Mittevastavus, mille puhul eeldatakse, et see esines üleandmise ajal — Tõendamiskoormis

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44, artikli 5 lõige 3)

4. Õigusaktide ühtlustamine — Tarbijakaitse — Tarbekaupade müük ja garantii — Direktiiv 1999/44 — Siseriiklikud õigusnormid, millest tuleneb tarbija kohustus teavitada müüjat lepingule mittevastavusest õigeaegselt — Lubatavus — Tingimused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44, artikli 5 lõige 2)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 33)

2.  Direktiivi 1999/44, tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta, tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik kohus, kes lahendab vaidlust seoses lepinguga, mis võib kuuluda selle direktiivi kohaldamisalasse, on kohustatud juhul, kui talle on esitatud vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud või kui talle võidakse need esitada vastuseks lihtsale selgituste küsimisele, kontrollima, kas ostjat saab kvalifitseerida tarbijaks selle direktiivi tähenduses, isegi kui asjassepuutuv isik ei ole ise sellele staatusele tuginenud.

   Nimelt kui menetluskord keelaks müügilepingust tulenevat garantiinõuet menetleval esimese ja teise astme kohtul faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis neile on esitatud või mida võidakse neile esitada vastuseks lihtsale selgituste küsimisele, lepingulise suhte kvalifitseerimise tarbijale müügina, kui asjassepuutuv isik ise ei ole sõnaselgelt sellele staatusele tuginenud, tähendaks see, et tarbijale pannakse kohustus anda ise täielik õiguslik kvalifikatsioon oma olukorrale, riskides vastasel korral nende õiguste kaotamisega, mida liidu seadusandja soovis talle direktiiviga 1999/44 anda.

   Sellest tuleneb, et niisugune menetluskord ei ole kooskõlas tõhususe põhimõttega, sest see muudab lepingulisest mittevastavusest tulenevas garantiid puudutavas kohtuasjas, mille üks pool on tarbija, ülemäära raskeks kaitse kohaldamise, mida tarbijatele peaks andma direktiiv 1999/44.

   (vt punktid 44, 45 ja 48 ning resolutsiooni punkt 1)

3.  Direktiivi 1999/44, tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta, artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et seda sätet tuleb pidada võrdväärseks siseriiklike normidega, mis on siseriiklikus õiguskorras avaliku korra normide tasemel ja et siseriiklik kohus on kohustatud omal algatusel kohaldama kõiki neid siseriikliku õiguse sätteid, millega see säte on siseriiklikku õigusesse üle võetud.

   Nimelt tõendamiskoormise jaotus, mis on sätestatud selles normis, on vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 7 siduv nii lepingu pooltele, kes ei saa sellest lepinguga erandit teha, kui ka liikmesriikidele, kes on kohustatud selle järgimist kontrollima. Sellest tuleneb, et seda tõendamiskoormise reeglit tuleb kohaldada ka siis, kui tarbija, kes sellest kasu saaks, ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud.

   Lisaks tuleb direktiivi 1999/44 artikli 5 lõiget 3 tõlgendada nii, et normi, mille kohaselt eeldatakse, et lepingule mittevastavus esines kauba üleandmise ajal

   —	tuleb kohaldada, kui tarbija tõendab, et müüdud kaup ei vasta lepingule ja kui lepingule mittevastavus ilmnes, st tuli füüsiliselt nähtavale kuue kuu jooksul alates kauba üleandmisest. Tarbija ei ole kohustatud tõendama mittevastavuse põhjust ega seda, et mittevastavuse põhjuse eest vastutab müüja;

   —	saab kohaldamata jätta ainult juhul, kui müüja tõendab õiguslikult piisavalt, et lepingule mittevastavuse põhjustas või tekitas asjaolu, mis leidis aset pärast kauba üleandmist.

   (vt punktid 55, 57 ja 75 ning resolutsiooni punktid 2 ja 4)

4.  Direktiivi 1999/44, tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta, artikli 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik norm, mis kohustab tarbijat selle direktiiviga kehtestatud õiguste teostamiseks müüjat lepingule mittevastavusest õigeaegselt teavitama, tingimusel et tarbijale on nimetatud teabe esitamiseks antud tähtaeg, mis ei ole lühem kui kaks kuud alates mittevastavuse avastamise kuupäevast, et ta ei pea esitama rohkem teavet kui ainult mittevastavuse esinemise kohta ning et ta ei pea järgima tõendamisalaseid norme, mis muudavad tema õiguste teostamise võimatuks või ülemäära raskeks.

   (vt punkt 65 ja resolutsiooni punkt 3)

Kohtuasi C‑497/13

Froukje Faber

versus

Autobedrijf Hazet Ochten BV

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Gerechtshof Arnhem-Leeuwarden)

„Eelotsusetaotlus — Direktiiv 1999/44/EÜ — Tarbekaupade müük ja nendega seotud garantiid — Ostja staatus — Tarbijaks olemine — Üle antud kauba mittevastavus lepingule — Kohustus teavitada müüjat — Lepingule mittevastavus, mis tuleb ilmsiks kuue kuu jooksul alates kauba üleandmisest — Tõendamiskoormis”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 4. juuni 2015

1. Institutsioonide aktid – Direktiivid – Rakendamine liikmesriikide poolt – Vajadus tagada direktiivide tõhusus – Siseriiklike kohtute kohustused – Kooskõlalise tõlgendamise kohustus

   (ELTL artikli 288 kolmas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Tarbijakaitse – Tarbekaupade müük ja garantii – Direktiiv 1999/44 – Kohaldamisala – Siseriikliku kohtu kohustus kontrollida tarbijaks olemist – Omandaja, kes sellele staatusele ei tugine – Mõju puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44)

3. Õigusaktide ühtlustamine – Tarbijakaitse – Tarbekaupade müük ja garantii – Direktiiv 1999/44 – Üle antud kauba mittevastavus lepingule – Lepingule mittevastavus, mis tuleb ilmsiks kuue kuu jooksul alates kauba üleandmisest – Mittevastavus, mille puhul eeldatakse, et see esines üleandmise ajal – Tõendamiskoormis

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44, artikli 5 lõige 3)

4. Õigusaktide ühtlustamine – Tarbijakaitse – Tarbekaupade müük ja garantii – Direktiiv 1999/44 – Siseriiklikud õigusnormid, millest tuleneb tarbija kohustus teavitada müüjat lepingule mittevastavusest õigeaegselt – Lubatavus – Tingimused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44, artikli 5 lõige 2)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 33)

2.  Direktiivi 1999/44, tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta, tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik kohus, kes lahendab vaidlust seoses lepinguga, mis võib kuuluda selle direktiivi kohaldamisalasse, on kohustatud juhul, kui talle on esitatud vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud või kui talle võidakse need esitada vastuseks lihtsale selgituste küsimisele, kontrollima, kas ostjat saab kvalifitseerida tarbijaks selle direktiivi tähenduses, isegi kui asjassepuutuv isik ei ole ise sellele staatusele tuginenud.

   Nimelt kui menetluskord keelaks müügilepingust tulenevat garantiinõuet menetleval esimese ja teise astme kohtul faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis neile on esitatud või mida võidakse neile esitada vastuseks lihtsale selgituste küsimisele, lepingulise suhte kvalifitseerimise tarbijale müügina, kui asjassepuutuv isik ise ei ole sõnaselgelt sellele staatusele tuginenud, tähendaks see, et tarbijale pannakse kohustus anda ise täielik õiguslik kvalifikatsioon oma olukorrale, riskides vastasel korral nende õiguste kaotamisega, mida liidu seadusandja soovis talle direktiiviga 1999/44 anda.

   Sellest tuleneb, et niisugune menetluskord ei ole kooskõlas tõhususe põhimõttega, sest see muudab lepingulisest mittevastavusest tulenevas garantiid puudutavas kohtuasjas, mille üks pool on tarbija, ülemäära raskeks kaitse kohaldamise, mida tarbijatele peaks andma direktiiv 1999/44.

   (vt punktid 44, 45 ja 48 ning resolutsiooni punkt 1)

3.  Direktiivi 1999/44, tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta, artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et seda sätet tuleb pidada võrdväärseks siseriiklike normidega, mis on siseriiklikus õiguskorras avaliku korra normide tasemel ja et siseriiklik kohus on kohustatud omal algatusel kohaldama kõiki neid siseriikliku õiguse sätteid, millega see säte on siseriiklikku õigusesse üle võetud.

   Nimelt tõendamiskoormise jaotus, mis on sätestatud selles normis, on vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 7 siduv nii lepingu pooltele, kes ei saa sellest lepinguga erandit teha, kui ka liikmesriikidele, kes on kohustatud selle järgimist kontrollima. Sellest tuleneb, et seda tõendamiskoormise reeglit tuleb kohaldada ka siis, kui tarbija, kes sellest kasu saaks, ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud.

   Lisaks tuleb direktiivi 1999/44 artikli 5 lõiget 3 tõlgendada nii, et normi, mille kohaselt eeldatakse, et lepingule mittevastavus esines kauba üleandmise ajal

   —	tuleb kohaldada, kui tarbija tõendab, et müüdud kaup ei vasta lepingule ja kui lepingule mittevastavus ilmnes, st tuli füüsiliselt nähtavale kuue kuu jooksul alates kauba üleandmisest. Tarbija ei ole kohustatud tõendama mittevastavuse põhjust ega seda, et mittevastavuse põhjuse eest vastutab müüja;

   —	saab kohaldamata jätta ainult juhul, kui müüja tõendab õiguslikult piisavalt, et lepingule mittevastavuse põhjustas või tekitas asjaolu, mis leidis aset pärast kauba üleandmist.

   (vt punktid 55, 57 ja 75 ning resolutsiooni punktid 2 ja 4)

4.  Direktiivi 1999/44, tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta, artikli 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik norm, mis kohustab tarbijat selle direktiiviga kehtestatud õiguste teostamiseks müüjat lepingule mittevastavusest õigeaegselt teavitama, tingimusel et tarbijale on nimetatud teabe esitamiseks antud tähtaeg, mis ei ole lühem kui kaks kuud alates mittevastavuse avastamise kuupäevast, et ta ei pea esitama rohkem teavet kui ainult mittevastavuse esinemise kohta ning et ta ei pea järgima tõendamisalaseid norme, mis muudavad tema õiguste teostamise võimatuks või ülemäära raskeks.

   (vt punkt 65 ja resolutsiooni punkt 3)