Kohtuasi C‑318/13

X

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein hallinto-oikeus)

„Eelotsusetaotlus — Direktiiv 79/7/EMÜ — Meeste ja naiste võrdne kohtlemine sotsiaalkindlustuse valdkonnas — Töötajate õnnetusjuhtumikindlustus — Ühekordse kindlasummalise püsiva puude hüvitise suurus — Hüvitise kindlustusmatemaatiline arvutamine lähtudes hüvitisesaaja soost oodatava keskmise eluea alusel — Liidu õiguse piisavalt selge rikkumine”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 3. september 2014

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Direktiivi tõlgendamine vaidluses, mille õiguslikud tagajärjed kehtivad edasi pärast liikmesriigi ühinemist Euroopa Liiduga – Hõlmamine

   (ELTL artikkel 267)

2. Sotsiaalpoliitika – Meeste ja naiste võrdne kohtlemine sotsiaalkindlustuse valdkonnas – Direktiiv 79/7 – Liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tööõnnetuse korral makstava kohustusliku sotsiaalhüvitise arvutamisel kohaldatakse kindlustusmatemaatilist tegurit, mis põhineb naiste ja meeste erineval keskmisel elueal – Kaudne diskrimineerimine – Õigustatus – Puudumine

   (Nõukogu direktiiv 79/7, artikli 4 lõige 1)

3. Euroopa Liidu õigus – Üksikisikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada üksikisikutele tekitatud kahju – Tingimused – Piisavalt selge rikkumine – Mõiste – Sotsiaalkindlustuse valdkonnas meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine – Liikmesriigi kohtu hinnang – Piirid

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/54, artikli 9 lõike 1 punkt h; nõukogu direktiiv 79/7, artikli 4 lõige 1 ja direktiiv 2004/113, artikli 5 lõige 2)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 22–24)

2.  Direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tööõnnetuse korral makstava kohustusliku sotsiaalhüvitise arvutamisel kohaldatakse kindlustusmatemaatilist tegurit, mis põhineb naiste ja meeste erineval keskmisel elueal, kui sellise teguri kasutamise tulemusel on mehele makstav ühekordne hüvitis väiksem kui samaealisele ja muus osas samas olukorras olevale naisele makstav hüvitis.

   Nimelt kujutavad need õigusnormid endast meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, mida ei saa õigustada direktiivi 79/7 artikli 7 lõikest 1 tulenevate võrdse kohtlemise põhimõttest erandi tegemise põhjendustega ega sätetega, mis käsitlevad naiste kaitset seoses raseduse ja sünnitusega, vastavalt artikli 4 lõikele 1, ega meeste ja naiste erineva oodatava keskmise elueaga. Selles osas ei saa sellise hüvitise arvutamine toimuda üldistatud alustel meeste ja naiste oodatava keskmise elueaga kohta, kuna selline üldistamine kaasa tuua meesoost kindlustatute ebavõrdse kohtlemise võrreldes naistega. Pealegi pole soost lähtuvate statistiliste üldandmete arvesse võtmise korral võimalik kindel olla selles, et naissoost kindlustatu oodatav eluiga on alati pikem samaealise samas olukorras oleva meessoost kindlustatu elueast.

   (vt punktid 34, 37, 38, 40 ja resolutsiooni punkt 1)

3.  Liikmesriigi kohtu ülesanne on hinnata, kas liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimused on täidetud, kui liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tööõnnetuse korral makstava kohustusliku sotsiaalhüvitise arvutamisel kohaldatakse kindlustusmatemaatilist tegurit, mis põhineb naiste ja meeste erineval keskmisel eluea, on vastuolus direktiivi 79/7/EMÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas) artikli 4 lõikega 1. Samuti peab liikmesriigi kohus küsimuses, kas liikmesriigi õigusnormi puhul on tegemist „piisavalt selge” liidu õiguse rikkumisega, silmas pidama asjaolu, et Euroopa Kohus ei ole seni veel otsustanud, kas on õiguspärane võtta arvesse soost lähtuvat oodatava keskmise eluea tegurit sellise sotsiaalkindlustuse kohustusliku skeemi alusel makstava hüvitise kindlaksmääramisel, mis kuulub direktiivi 79/7 kohaldamisalasse. Liikmesriigi kohus peab samuti arvestama liidu seadusandja poolt liikmesriikidele antud õigusega, mis on sätestatud direktiivi 2004/113 (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) artikli 5 lõikes 2 ja direktiivi 2006/54 (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) artikli 9 lõike 1 punktis h. Nimetatud kohus peab lisaks arvesse võtma, et Euroopa Kohus otsustas 1. märtsil 2011 (C‑236/09, EU:C:2011:100), et esimene neist sätetest on kehtetu, kuna rikub meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet.

   (vt punkt 51 ja resolutsiooni punkt 2)