EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62013CJ0255

Kohtuotsuse kokkuvõte

Kohtuasi C‑255/13

I

versus

Health Service Executive

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court (Iirimaa))

„Eelotsusetaotlus — Sotsiaalkindlustus — Määrus (EÜ) nr 883/2004 — Artikli 19 lõige 1 ja artikli 20 lõiked 1 ja 2 — Määrus (EÜ) nr 987/2009 — Artikkel 11 — Liikmesriigi kodanik, kes on elukohaliikmesriigis kindlustatud — Raske haiguse ootamatu avaldumine teises liikmesriigis puhkuse veetmise ajal — Isik, kes on haiguse tõttu ja tulenevalt eriarstiabi kättesaadavusest elukoha läheduses sunnitud jääma 11 aastaks teise liikmesriiki — Mitterahaliste hüvitiste andmine nimetatud teises liikmesriigis — Mõisted „elamine” ja „viibimine””

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 5. juuni 2014

  1. Sotsiaalkindlustus – Võõrtöölised – Isik, kellel on üheaegselt kaks alalist elukohta kahe erineva liikmesriigi territooriumil – Lubamatus – Määruse nr 883/2004 kohaldamise vajadustele vastav reegel

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004; nõukogu määrus nr 1408/71)

  2. Sotsiaalkindlustus – Võõrtöölised – Ravikindlustus – Teises liikmesriigis saadud mitterahalised hüvitised – Puudutatud isiku elukoha mõiste – Hindamiskriteeriumid

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 1 punkt j, määrus nr 987/2009, artikli 11 lõiked 1 ja 2)

  3. Sotsiaalkindlustus – Võõrtöölised – Ravikindlustus – Teises liikmesriigis saadud mitterahalised hüvitised – Kohaldatavad õigusaktid – Elukoht – Mõiste

    (Nõukogu määrus nr 1408/71)

  4. Sotsiaalkindlustus – Võõrtöölised – Ravikindlustus – Liikmesriigi kodanik, keda tabas raske haigus muus liikmesriigis kui tema elukohaliikmesriik – Viibimiskoha liikmesriigis antud mitterahalised hüvitised – Pikaajaline hüvitiste andmine puudutatud isiku haiguse tõttu – Mõisted „elamine” ja „viibimine” – Liikmesriigi kodaniku peamise huvide keskme kindlaksmääramine – Siseriikliku kohtu hinnang – Piirid

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 1 punktid j ja k, artikli 19 lõige 1 ja artikli 20 lõiked 1 ja 2)

  1.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 40–42, 47)

  2.  Vastavalt määruse nr 883/2004, sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artikli 1 punktile j tähistab termin „elukoht” kohta, kus isik tavaliselt elab.

    Isiku huvide keskme kindlakstegemiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvestama asjakohaseid kriteeriume kogumis, st eelkõige määruse nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 rakendamise kord, artikli 11 lõikes 1 loetletuid ning vastavalt selle artikli lõikele 2 ka puudutatud isiku kavatsust tegeliku elukoha osas. Niisugust kavatsust hinnates tuleb arvestada põhikohtuasja faktilisi asjaolusid ja selles kõne all olevaid objektiivseid asjaolusid, kusjuures konkreetses kohas elamise kavatsuse pelk väljendus ei ole iseenesest piisav lõike 2 kohaldamiseks.

    Isiku elukoha kindlaksmääramisel arvesse võetavate asjaolude loetelu – mis on kohtupraktikas välja töötatud kujul praegu kodifitseeritud määruse nr 987/2009 artiklis 11, ent ei ole ammendav –, ei näe ette selle artikli lõikes 1 nimetatud asjaolude hierarhiat.

    (vt punktid 43, 46, 54)

  3.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 44 ja 45)

  4.  Määruse nr 883/2004, sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artikli 1 punkte j ja k tuleb tõlgendada nii, et määruse artikli 19 lõike 1 ning artikli 20 lõigete 1 ja 2 mõttes tuleb liidu kodanikku, kes elas esimeses liikmesriigis ja keda teises liikmesriigis puhkuse veetmise ajal tabab ootamatult tõsine terviserike ning kes on sunnitud selle haiguse tõttu ja tulenevalt eriarstiabi kättesaadavusest elukoha läheduses jääma viimati nimetatud liikmesriiki 11 aastaks, käsitada nimetatud teises liikmesriigis „viibivana”, kui tema peamine huvide kese on esimeses liikmesriigis. Siseriiklikul kohtul tuleb kindlaks määrata kõnesoleva kodaniku peamine huvide kese, hinnates asjassepuutuvaid asjaolusid kogumis ning arvestades selle kodaniku tahet, nii nagu see neist asjaoludest ilmneb, kusjuures üksnes asjaolu, et isik elas juba 11 aastat teises liikmesriigis, ei ole sellisena üksinda piisav, et käsitada teda nimetatud liikmesriigis elavana.

    (vt punkt 59 ja resolutsioon)

Top

Kohtuasi C‑255/13

I

versus

Health Service Executive

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court (Iirimaa))

„Eelotsusetaotlus — Sotsiaalkindlustus — Määrus (EÜ) nr 883/2004 — Artikli 19 lõige 1 ja artikli 20 lõiked 1 ja 2 — Määrus (EÜ) nr 987/2009 — Artikkel 11 — Liikmesriigi kodanik, kes on elukohaliikmesriigis kindlustatud — Raske haiguse ootamatu avaldumine teises liikmesriigis puhkuse veetmise ajal — Isik, kes on haiguse tõttu ja tulenevalt eriarstiabi kättesaadavusest elukoha läheduses sunnitud jääma 11 aastaks teise liikmesriiki — Mitterahaliste hüvitiste andmine nimetatud teises liikmesriigis — Mõisted „elamine” ja „viibimine””

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 5. juuni 2014

  1. Sotsiaalkindlustus — Võõrtöölised — Isik, kellel on üheaegselt kaks alalist elukohta kahe erineva liikmesriigi territooriumil — Lubamatus — Määruse nr 883/2004 kohaldamise vajadustele vastav reegel

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004; nõukogu määrus nr 1408/71)

  2. Sotsiaalkindlustus — Võõrtöölised — Ravikindlustus — Teises liikmesriigis saadud mitterahalised hüvitised — Puudutatud isiku elukoha mõiste — Hindamiskriteeriumid

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 1 punkt j, määrus nr 987/2009, artikli 11 lõiked 1 ja 2)

  3. Sotsiaalkindlustus — Võõrtöölised — Ravikindlustus — Teises liikmesriigis saadud mitterahalised hüvitised — Kohaldatavad õigusaktid — Elukoht — Mõiste

    (Nõukogu määrus nr 1408/71)

  4. Sotsiaalkindlustus — Võõrtöölised — Ravikindlustus — Liikmesriigi kodanik, keda tabas raske haigus muus liikmesriigis kui tema elukohaliikmesriik — Viibimiskoha liikmesriigis antud mitterahalised hüvitised — Pikaajaline hüvitiste andmine puudutatud isiku haiguse tõttu — Mõisted „elamine” ja „viibimine” — Liikmesriigi kodaniku peamise huvide keskme kindlaksmääramine — Siseriikliku kohtu hinnang — Piirid

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 1 punktid j ja k, artikli 19 lõige 1 ja artikli 20 lõiked 1 ja 2)

  1.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 40–42, 47)

  2.  Vastavalt määruse nr 883/2004, sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artikli 1 punktile j tähistab termin „elukoht” kohta, kus isik tavaliselt elab.

    Isiku huvide keskme kindlakstegemiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvestama asjakohaseid kriteeriume kogumis, st eelkõige määruse nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 rakendamise kord, artikli 11 lõikes 1 loetletuid ning vastavalt selle artikli lõikele 2 ka puudutatud isiku kavatsust tegeliku elukoha osas. Niisugust kavatsust hinnates tuleb arvestada põhikohtuasja faktilisi asjaolusid ja selles kõne all olevaid objektiivseid asjaolusid, kusjuures konkreetses kohas elamise kavatsuse pelk väljendus ei ole iseenesest piisav lõike 2 kohaldamiseks.

    Isiku elukoha kindlaksmääramisel arvesse võetavate asjaolude loetelu – mis on kohtupraktikas välja töötatud kujul praegu kodifitseeritud määruse nr 987/2009 artiklis 11, ent ei ole ammendav –, ei näe ette selle artikli lõikes 1 nimetatud asjaolude hierarhiat.

    (vt punktid 43, 46, 54)

  3.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 44 ja 45)

  4.  Määruse nr 883/2004, sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta artikli 1 punkte j ja k tuleb tõlgendada nii, et määruse artikli 19 lõike 1 ning artikli 20 lõigete 1 ja 2 mõttes tuleb liidu kodanikku, kes elas esimeses liikmesriigis ja keda teises liikmesriigis puhkuse veetmise ajal tabab ootamatult tõsine terviserike ning kes on sunnitud selle haiguse tõttu ja tulenevalt eriarstiabi kättesaadavusest elukoha läheduses jääma viimati nimetatud liikmesriiki 11 aastaks, käsitada nimetatud teises liikmesriigis „viibivana”, kui tema peamine huvide kese on esimeses liikmesriigis. Siseriiklikul kohtul tuleb kindlaks määrata kõnesoleva kodaniku peamine huvide kese, hinnates asjassepuutuvaid asjaolusid kogumis ning arvestades selle kodaniku tahet, nii nagu see neist asjaoludest ilmneb, kusjuures üksnes asjaolu, et isik elas juba 11 aastat teises liikmesriigis, ei ole sellisena üksinda piisav, et käsitada teda nimetatud liikmesriigis elavana.

    (vt punkt 59 ja resolutsioon)

Top