Kohtuasi C‑151/13

Le Rayon d’Or SARL

versus

Ministre de l’Économie et des Finances

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour administrative d’appel de Versailles)

„Eelotsusetaotlus — Maksustamine — Käibemaks — Kohaldamisala — Maksustatava väärtuse kindlaksmääramine — Mõiste „hinnaga otseselt seotud toetus” — Vanurite hooldekodudele riikliku haigekassa makstav kindlasummaline makse”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kuues koda), 27. märts 2014

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Liidu õiguse asjakohaste sätete väljaselgitamine – Küsimuste ümbersõnastamine

   (ELTL artikkel 267)

2. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Maksustatav summa – Kaubatarned ja teenuste osutamine – Vanurite hooldekodu poolt oma elanikele meditsiinilise abi andmine tasu eest – Teenuse osutajale tasumine kindlasummalise makse kaudu – Kindlasummaline tasu teenuste eest – Hõlmamine

   (Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 11 A osa lõike 1 punkt a ja direktiiv 2006/112, artikkel 73)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 25–27)

2.  Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 11 A osa lõike 1 punkti a ja direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 73 tuleb tõlgendada nii, et selline kindlasummaline makse, nagu seda on põhikohtuasjas „ravipaketi” makse, kujutab endast tasu vanurite hooldekodu poolt oma elanikele osutatavate raviteenuste eest ja kuulub sellisena käibemaksu kohaldamisalasse.

   Esiteks, teenus on selle direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses osutatud „tasu eest” ja on seega maksustatav vaid juhul, kui teenuse osutaja ja teenuse saaja vahel on õigussuhe, millega seotud toimingud on vastastikused, ja teenuse osutaja saadav vastutasu vastab majanduslikult väärtuselt teenuse saajale osutatavale teenusele.

   Teiseks, teenuste osutamise maksustatava väärtuse moodustab igal juhul igasugune osutatud teenuse eest saadud tasu.

   Tasu nimetatud kaubatarne või teenuse osutamise eest ei pea olema saadud otse selle saajalt, vaid tasu võib olla saadud ka kolmandalt isikult.

   Lisaks, kui asjaomast teenust iseloomustab eelkõige teenuse osutaja alaline valmisolek igal hetkel isikule vajaminevaid raviteenuseid osutada, ei ole selleks, et tunnustada otsese seose olemasolu nimetatud teenuse ja selle eest saadava tasu vahel, vaja tuvastada, kas makse on seotud isikustatud ja konkreetsel hetkel isiku taotlusel osutatava raviteenusega.

   Seega asjaolu, et põhikohtuasjas kõnealused raviteenused, mida elanikele osutatakse, ei ole eelnevalt määratletud ega isikustatud ning et tasu nende eest makstakse kindlasummalise makse vormis, ei mõjuta sellisena osutatud teenuste ja nende eest saadava tasu, mille suurus määratakse kindlaks eelnevalt ja vastavalt kokkulepitud kriteeriumidele, vahelist otsest seost.

   (vt punktid 29, 30, 34, 36–38 ja resolutsioon)