Kohtuasi C‑137/13

Herbaria Kräuterparadies GmbH

versus

Freistaat Bayern

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bayerisches Verwaltungsgericht München)

„Eelotsusetaotlus — Põllumajandus — Ühine põllumajanduspoliitika — Mahepõllumajanduslik tootmine ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamine — Määrus (EÜ) nr 889/2008 — Artikli 27 lõike 1 punkt f — Teatavate toodete ja ainete kasutamine toidu töötlemisel — Keeld kasutada mineraalaineid, vitamiine, aminohappeid ja mikrotoitaineid, mille kasutamist õigusaktid ette ei näe — Raud(II)glükonaadi ja vitamiinide lisamine mahepõllumajanduslikult toodetud joogile — Mineraalainete, vitamiinide, aminohapete ja mikrotoitainete kasutamine — Kogused, mis on vajalikud turustamiseks toidulisandina, toitumis- või tervisealase väitega või eritoiduna”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 5. november 2014

1. Kohtumenetlus – Suuline menetlus – Uuendamine – Kohustus uuendada suuline menetlus, et võimaldada pooltel esitada oma seisukohad kohtujuristi ettepanekus tõstatatud õigusküsimuste kohta – Puudumine

   (ELTL artikli 252 teine lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 83)

2. Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Põllumajandustoodete mahepõllundusmeetodil tootmine ning põllumajandustoodete ja toiduainete puhul sellele viitavad märgised – Määrus nr 889/2008 – Mahepõllumajanduslike toodete märgistamine – Teatavate toodete ja ainete kasutamine mahepõllumajandusliku märgistusega toidu töötlemisel – Keeld kasutada mittemahepõllumajanduslikke mineraalaineid ja vitamiine, mille kasutamist õigusaktid ette ei näe – Mõiste

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1924/2006; komisjoni määrus nr 889/2008, artikli 27 lõike 1 punkt f ja määrus nr 432/2012; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/46, muudetud direktiiviga nr 1137/2008 ja direktiiv nr 2009/39)

3. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Esitatavate küsimuste kindlaksmääramine – Riigisisese kohtu ainupädevus – Menetluse käigus põhikohtuasja poolte esitatud täiendavad küsimused – Euroopa Kohtu kohustus püsida eelotsusetaotlusest tulenevate küsimuste piires

   (ELTL artikkel 267; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 94)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 28 ja 29)

2.  Määruse nr 889/2008, millega kehtestatakse määruse nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga, artikli 27 lõike 1 punkti f tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud aine kasutamine on õigusaktides ette nähtud ainult juhul, kui liidu õiguse säte või liidu õigusega kooskõlas olev riigisisene õigusnorm näeb otseselt ette nimetatud aine lisamise toiduainele, et seda toiduainet saaks üldiselt turustada. Sellise aine kasutamine ei ole nimetatud sätte tähenduses õigusaktides ette nähtud, kui toiduainet turustatakse toidulisandina koos toitumis- või tervisealase väitega või kui eritoiduks ette nähtud toiduainet, kuigi see tähendab, et selleks, et järgida toiduainetele ainete lisamist puudutavaid norme, mis asuvad

   direktiivis 2002/46 toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, mida on muudetud määrusega nr 1137/2008,

   määruses nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta ning määruses nr 432/2012, millega kehtestatakse nimekiri tervisealastest väidetest, mida on lubatud esitada toidu kohta, välja arvatud haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavad väited, ning

   direktiivis 2009/39 eritoiduks ette nähtud toiduainete kohta ja määruses nr 953/2009 eriotstarbeliste toitainete kohta, mida võib lisada eritoidule,

   peab see toiduaine sisaldama asjaomast ainet kindlas koguses.

   Ettevõtjad võivad nimelt ise otsustada oma toodete koostise üle ja selle üle, millise nimetusega soovivad nad neid turustada. Kui nad soovivad turustada neid tooteid toidulisandina direktiivi 2002/46 tähenduses koos toitumis- või tervisealaste väidetega määruste nr 1924/2006 ja nr 432/2012 tähenduses või eritoiduks ette nähtud toiduainena direktiivi 2009/39 ja määruse nr 953/2009 tähenduses, siis peavad nad täitma selles suhtes liidu kohaldatavates õigusnormides ette nähtud kohustusi, millega võib kaasneda mahepõllumajandusliku tootena turustamise keeld. Liidu õigus ei taga, et ettevõtja võib turustada oma tooteid mis tahes nimetustega, mis soodustab tema arvates tema toodete reklaamimist.

   (vt punktid 46, 51 ja resolutsioon)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 50)

Kohtuasi C‑137/13

Herbaria Kräuterparadies GmbH

versus

Freistaat Bayern

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bayerisches Verwaltungsgericht München)

„Eelotsusetaotlus — Põllumajandus — Ühine põllumajanduspoliitika — Mahepõllumajanduslik tootmine ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamine — Määrus (EÜ) nr 889/2008 — Artikli 27 lõike 1 punkt f — Teatavate toodete ja ainete kasutamine toidu töötlemisel — Keeld kasutada mineraalaineid, vitamiine, aminohappeid ja mikrotoitaineid, mille kasutamist õigusaktid ette ei näe — Raud(II)glükonaadi ja vitamiinide lisamine mahepõllumajanduslikult toodetud joogile — Mineraalainete, vitamiinide, aminohapete ja mikrotoitainete kasutamine — Kogused, mis on vajalikud turustamiseks toidulisandina, toitumis- või tervisealase väitega või eritoiduna”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 5. november 2014

1. Kohtumenetlus — Suuline menetlus — Uuendamine — Kohustus uuendada suuline menetlus, et võimaldada pooltel esitada oma seisukohad kohtujuristi ettepanekus tõstatatud õigusküsimuste kohta — Puudumine

   (ELTL artikli 252 teine lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 83)

2. Põllumajandus — Ühine põllumajanduspoliitika — Põllumajandustoodete mahepõllundusmeetodil tootmine ning põllumajandustoodete ja toiduainete puhul sellele viitavad märgised — Määrus nr 889/2008 — Mahepõllumajanduslike toodete märgistamine — Teatavate toodete ja ainete kasutamine mahepõllumajandusliku märgistusega toidu töötlemisel — Keeld kasutada mittemahepõllumajanduslikke mineraalaineid ja vitamiine, mille kasutamist õigusaktid ette ei näe — Mõiste

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1924/2006; komisjoni määrus nr 889/2008, artikli 27 lõike 1 punkt f ja määrus nr 432/2012; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/46, muudetud direktiiviga nr 1137/2008 ja direktiiv nr 2009/39)

3. Eelotsuse küsimused — Euroopa Kohtusse pöördumine — Esitatavate küsimuste kindlaksmääramine — Riigisisese kohtu ainupädevus — Menetluse käigus põhikohtuasja poolte esitatud täiendavad küsimused — Euroopa Kohtu kohustus püsida eelotsusetaotlusest tulenevate küsimuste piires

   (ELTL artikkel 267; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 94)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 28 ja 29)

2.  Määruse nr 889/2008, millega kehtestatakse määruse nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga, artikli 27 lõike 1 punkti f tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud aine kasutamine on õigusaktides ette nähtud ainult juhul, kui liidu õiguse säte või liidu õigusega kooskõlas olev riigisisene õigusnorm näeb otseselt ette nimetatud aine lisamise toiduainele, et seda toiduainet saaks üldiselt turustada. Sellise aine kasutamine ei ole nimetatud sätte tähenduses õigusaktides ette nähtud, kui toiduainet turustatakse toidulisandina koos toitumis- või tervisealase väitega või kui eritoiduks ette nähtud toiduainet, kuigi see tähendab, et selleks, et järgida toiduainetele ainete lisamist puudutavaid norme, mis asuvad

   direktiivis 2002/46 toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, mida on muudetud määrusega nr 1137/2008,

   määruses nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta ning määruses nr 432/2012, millega kehtestatakse nimekiri tervisealastest väidetest, mida on lubatud esitada toidu kohta, välja arvatud haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavad väited, ning

   direktiivis 2009/39 eritoiduks ette nähtud toiduainete kohta ja määruses nr 953/2009 eriotstarbeliste toitainete kohta, mida võib lisada eritoidule,

   peab see toiduaine sisaldama asjaomast ainet kindlas koguses.

   Ettevõtjad võivad nimelt ise otsustada oma toodete koostise üle ja selle üle, millise nimetusega soovivad nad neid turustada. Kui nad soovivad turustada neid tooteid toidulisandina direktiivi 2002/46 tähenduses koos toitumis- või tervisealaste väidetega määruste nr 1924/2006 ja nr 432/2012 tähenduses või eritoiduks ette nähtud toiduainena direktiivi 2009/39 ja määruse nr 953/2009 tähenduses, siis peavad nad täitma selles suhtes liidu kohaldatavates õigusnormides ette nähtud kohustusi, millega võib kaasneda mahepõllumajandusliku tootena turustamise keeld. Liidu õigus ei taga, et ettevõtja võib turustada oma tooteid mis tahes nimetustega, mis soodustab tema arvates tema toodete reklaamimist.

   (vt punktid 46, 51 ja resolutsioon)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 50)