Kohtuasi C‑112/13

A

versus

B jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof)

„ELTL artikkel 267 — Riigi põhiseadus — Kohustusliku põhiseaduslikkuse järelevalve vahemenetlus — Liikmesriigi seaduse nii liidu õigusele kui ka riigi põhiseadusele vastavuse kontrollimine — Kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades — Olukord, kus kostjal puudub teadaolev elu- või viibimiskoht liikmesriigis — Kokkulepe kohtualluvuse kohta kostja kohtusse ilmumise korral — Kostjale tema eemalviibimise tõttu määratud esindaja”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 11. september 2014

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Liikmesriigi kohtute pädevus – Liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peavad asja lahendavad apellatsiooni- või kassatsiooniastme üldkohtud esitama konstitutsioonikohtule taotluse põhiõiguste hartaga vastuolus oleva seaduste kehtetuks tunnistamiseks – Niisuguse vahemenetluse esmatähtsus – Olukord, kus üldkohtu jaoks on võimatu lahendada vaidlus kohe, jättes nimetatud seaduse kohaldamata – Lubatavus – Tingimused – Hindamine liikmesriigi kohtu poolt

   (ELTL artikkel 267; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 44/2001 – Kokkulepe kohtualluvuse kohta – Kostja kohtusse ilmumine määruse nr 44/2001 artikli 24 tähenduses – Mõiste – Kostjale tema eemalviibimise tõttu määratud esindaja kohtusse ilmumine – Välistamine – Tingimused

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; nõukogu määrus nr 44/2001, artikkel 24)

1.  Liidu õigust ja täpsemalt ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peavad asja lahendavad apellatsiooni- või kassatsiooniastme üldkohtud juhul, kui nad leiavad, et liikmesriigi seadus on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47, esitama enda menetluse raames konstitutsioonikohtule taotluse selle seaduse tervikuna kehtetuks tunnistamiseks, ega saa piirduda vaid sellega, et jätavad seaduse kohaldamata, juhul kui selle menetluse esmatähtsuse tagajärjel takistatakse üldkohtuid kasutamast oma õigust või täitmast oma kohustust esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi nii enne taotluse esitamist seaduste põhiseadusele vastavust kontrollivale siseriiklikule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule, kui olenevalt olukorrast ka pärast seda, kui nimetatud kohus on taotluse lahendanud. Seevastu tuleb liidu õigust ja täpsemalt ELTL artiklit 267 tõlgendada nii, et niisugused liikmesriigi õigusnormid ei ole nende sätetega vastuolus, tingimusel, et liikmesriigi üldkohtutele jääb vabadus:

   —	esitada igas menetlusetapis, mida nad sobilikuks peavad, ning isegi pärast põhiseaduslikkuse järelevalve vahemenetluse lõppemist Euroopa Kohtule kõik eelotsuse küsimused, mida nad vajalikuks peavad,

   —	võtta kõik meetmed, mis on vajalikud liidu õiguskorraga antud õiguste esialgseks kohtulikuks kaitseks, ning

   —	jätta vaidlusalune õigusnorm pärast vahemenetluse lõppemist kohaldamata, kui nad peavad seda normi liidu õigusega vastuolus olevaks.

   Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas liikmesriigi õigusnorme saab tõlgendada kooskõlas liidu õigusest tulenevate nõuetega.

   (vt punkt 46 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artiklit 24 tuleb selle koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tõlgendada nii, et kui vastavalt liikmesriigi õigusnormidele määrab liikmesriigi kohus kostjale, kellele kohtukutset ei ole kätte toimetatud, kuna tema elukoht ei ole teada, kostja eemalviibimise tõttu määratava esindaja, siis ei võrdu selle esindaja kohtusse ilmumine kostja kohtusse ilmumisega nimetatud määruse artikli 24 tähenduses, mis muudaks vaidluse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt alluvaks sellele kohtule.

   Määruse nr 44/2001 artikli 24 esimeses lauses kirjeldatud vaikiva kokkuleppe kohtualluvuse kohta aluseks on vaidluse poolte teadlik kohtualluvuse valik, mis eeldab, et kostja on teadlik tema vastu algatatud menetlusest. Eemalviibivat kostjat, kellele hagiavaldust kätte ei ole toimetatud ja kes ei ole teadlik tema vastu algatatud menetlusest, ei saa seevastu käsitada vaikimisi nõustuvaks asja allumisega sellele kohtule.

   Pealegi ei saa eemalviibiv kostja, kes ei tea, et tema vastu on esitatud hagi ning et talle on tema eemalviibimise tõttu määratud esindaja, esitada sellele esindajale teavet, mis oleks vajalik hindamaks, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt allub asi kohtule, kellele hagi esitati, ega seda kohtualluvust tulemuslikult vaidlustada või sellega kõigist asjaoludest teadlik olles nõustuda. Ka nendel asjaoludel ei saa kostjale tema eemalviibimise tõttu määratud esindaja kohtusse ilmumist pidada selle kostja vaikivaks nõusolekuks.

   Olukorras, kus kostjale, kelle elukoht on menetluse algatamise liikmesriigist erinevas liikmesriigis, ei toimetatud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti kätte, ei saa lugeda ettenähtavaks asja selle liikmesriigi kohtutele allumise tuvastamist põhjusel, et kostjale tema eemalviibimise tõttu määratud esindaja ilmus kohtusse.

   Harta artikliga 47 hagejale tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, mida määruse nr 44/2001 kohaldamisel tuleb rakendada koos kostja kaitseõigustega, ei loo kohustust tõlgendada selle määruse artiklit 24 teisiti.

   Sellist määruse nr 44/2001 artikli 24 tõlgendust, mille kohaselt eestkostja või kostjale tema eemalviibimise tõttu määratud esindaja võib selle kostja nimel kohtusse ilmuda viidatud artikli 24 tähenduses, ei saa käsitada õiglase tasukaalu loomisena tõhusa õiguskaitsevahendi ja kaitseõiguste vahel. Selline tõlgendus võtaks kostjalt võimaluse teostada oma kaitseõigusi, vaidlustades tema suhtes tehtud kohtuotsuse artikli 34 punkti 2 alusel.

   (vt punktid 54, 55, 57, 58, 60, 61 ja resolutsiooni punkt 2)