Kohtuasi C‑66/13

Green Network SpA

versus

Autorità per l’energia elettrica e il gas

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato)

„Eelotsusetaotlus — Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tarbimise riiklik toetuskava — Elektrienergia tootjate ja importijate kohustus tuua siseriiklikku süsteemi teatud kogus taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat või kui seda ei saa teha, siis osta pädevatelt asutustelt „rohelisi sertifikaate” — Süsteemi toomise tõendamine, milleks on nõutav niisuguste sertifikaatide esitamine, mis tõendavad toodetud või imporditud elektrienergia rohelist päritolu — Kolmandas riigis väljaantud sertifikaatide tunnustamine tingimusel, et selle kolmanda riigi ja asjassepuutuva liikmesriigi vahel on sõlmitud kahepoolne leping või selle liikmesriigi riikliku võrguettevõtja ja kolmanda riigi analoogse asutuse vahel on sõlmitud leping — Direktiiv 2001/77/EÜ — Ühenduse välispädevus — Lojaalne koostöö”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 26. november 2014

1. Rahvusvahelised lepingud – Ühenduse pädevus – Ühenduse ainuvälispädevuse omandamine tulenevalt tema sisepädevuse teostamisest – Tingimused

   (ELTL artikli 3 lõige 2)

2. Keskkond – Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamine elektrienergia siseturul – Direktiiv 2001/77 – Päritolutagatis – Rahvusvahelised lepingud – Sõlmimine – Ühenduse ainuvälispädevus – Siseriiklik säte, mis näeb ette lepingu sõlmimise liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel kolmandast riigist imporditud elektri päritolutagatise kohta – Ühenduse eeskirjade mõjutamise oht – Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/77, artiklid 4 ja 5)

3. Keskkond – Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamine elektrienergia siseturul – Direktiiv 2001/77 – Päritolutagatis – Rahvusvahelised lepingud – Sõlmimine – Ühenduse ainuvälispädevus – Siseriiklik säte, mis näeb ette lepingu sõlmimise liikmesriigi siseriikliku võrguettevõtja ja kolmanda riigi analoogse kohaliku asutuse vahel – Selle sättega niisuguse hilisema analoogse sätte kohaldamise asendamine, mis on tunnistatud ühenduse ainuvälispädevusega vastuolus olevaks – Lubamatus

   (EÜ artikkel 10; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/77, artiklid 4 ja 5)

1.  Kuna ühendusel on üksnes selline pädevus, mis on talle antud, peab pädevus, mis pealegi on ainupädevus, rajanema kavandatava rahvusvahelise lepingu ja kehtiva ühenduse õiguse vahelise suhte igakülgsest ja konkreetsest analüüsist tulenevatel järeldustel. Analüüsimisel tuleb arvesse võtta nii ühenduse õigusnormide kui ka kavandatava lepingu sätetega hõlmatud valdkonda, nende prognoositavaid arengusuundi ning nende normide ja sätete olemust ja sisu, selleks et kontrollida, kas kõnealune leping võib kahjustada ühenduse õigusnormide ühetaolist ja järjepidevat kohaldamist ning nendega kehtestatud süsteemi nõuetekohast toimimist.

   (vt punkt 33)

2.  EÜ asutamislepingut tuleb tõlgendada nii, et arvestades direktiivi 2001/77 taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul sätteid, on Euroopa Ühendusel ainuvälispädevus, millega on vastuolus niisugune siseriiklik säte, mis näeb ette, et kohustusest osta rohelisi sertifikaate antakse vabastus siseriiklikule tarbijaturule kolmandast riigist imporditud elektrienergia mahu osas, tingimusel et eelnevalt on asjaomase liikmesriigi ja asjaomase kolmanda riigi vahel sõlmitud leping, mille kohaselt on tagatud, et selliselt imporditud elektrienergia on toodetud taastuvatest energiaallikatest, vastavalt samale korrale, nagu on ette nähtud kõnealuse direktiivi artiklis 5.

   Nimelt võib see, kui liikmesriigid sõlmivad niisuguseid lepinguid direktiivis 2001/77 selleks igasuguse volituse puudumisel, põrkuda esiteks direktiivi eesmärkiga soodustada taastuvate energiaallikate osa suurendamist elektrienergia tootmisel elektrienergia siseturul ning teiseks liikmesriikide kohustusega suurendada oma rohelise elektrienergia tootmist viisil, mis aitab kaasa neile direktiivi artiklis 3 ette nähtud siseriiklike soovituslike eesmärkide täitmisele, ja osaleda nii ühenduse enda tasandil ülemaailmse soovitusliku eesmärgi saavutamisel.

   Siseriiklik säte, millega käivitatakse protsess, mille tulemusel võidakse niisugune leping sõlmida, on piisav, et riivata ühenduse ainuvälispädevust.

   (vt punktid 38, 55, 59, 60, 65 ja resolutsiooni punkt 1)

3.  Liidu õigusega ja eelkõige EÜ artiklis 10 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõttega on vastuolus see, et pärast seda, kui liikmesriigi kohus on kõrvale jätnud mõne sätte, kuna see on vastuolus Euroopa Ühenduse ainuvälispädevusega taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise valdkonnas, kohaldab kõnealune kohus selle asemel varasemat siseriiklikku sätet, mis on kõnealuse sättega sisuliselt analoogne ja mis näeb ette, et kohustusest osta rohelisi sertifikaate antakse vabastus siseriiklikule tarbijaturule kolmandast riigist imporditud elektrienergia mahu osas, tingimusel et eelnevalt on siseriikliku võrguettevõtja ja selle kolmanda riigi analoogse kohaliku asutuse vahel sõlmitud leping, millega määratakse kindlaks kontrollide kord, mis on vajalikud selle sertifitseerimiseks, et selliselt imporditud elektrienergia on toodetud taastuvatest energiaallikatest.

   (vt punktid 68, 73, 74 ja resolutsiooni punkt 2)

Kohtuasi C‑66/13

Green Network SpA

versus

Autorità per l’energia elettrica e il gas

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato)

„Eelotsusetaotlus — Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tarbimise riiklik toetuskava — Elektrienergia tootjate ja importijate kohustus tuua siseriiklikku süsteemi teatud kogus taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat või kui seda ei saa teha, siis osta pädevatelt asutustelt „rohelisi sertifikaate” — Süsteemi toomise tõendamine, milleks on nõutav niisuguste sertifikaatide esitamine, mis tõendavad toodetud või imporditud elektrienergia rohelist päritolu — Kolmandas riigis väljaantud sertifikaatide tunnustamine tingimusel, et selle kolmanda riigi ja asjassepuutuva liikmesriigi vahel on sõlmitud kahepoolne leping või selle liikmesriigi riikliku võrguettevõtja ja kolmanda riigi analoogse asutuse vahel on sõlmitud leping — Direktiiv 2001/77/EÜ — Ühenduse välispädevus — Lojaalne koostöö”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 26. november 2014

1. Rahvusvahelised lepingud — Ühenduse pädevus — Ühenduse ainuvälispädevuse omandamine tulenevalt tema sisepädevuse teostamisest — Tingimused

   (ELTL artikli 3 lõige 2)

2. Keskkond — Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamine elektrienergia siseturul — Direktiiv 2001/77 — Päritolutagatis — Rahvusvahelised lepingud — Sõlmimine — Ühenduse ainuvälispädevus — Siseriiklik säte, mis näeb ette lepingu sõlmimise liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel kolmandast riigist imporditud elektri päritolutagatise kohta — Ühenduse eeskirjade mõjutamise oht — Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/77, artiklid 4 ja 5)

3. Keskkond — Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamine elektrienergia siseturul — Direktiiv 2001/77 — Päritolutagatis — Rahvusvahelised lepingud — Sõlmimine — Ühenduse ainuvälispädevus — Siseriiklik säte, mis näeb ette lepingu sõlmimise liikmesriigi siseriikliku võrguettevõtja ja kolmanda riigi analoogse kohaliku asutuse vahel — Selle sättega niisuguse hilisema analoogse sätte kohaldamise asendamine, mis on tunnistatud ühenduse ainuvälispädevusega vastuolus olevaks — Lubamatus

   (EÜ artikkel 10; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/77, artiklid 4 ja 5)

1.  Kuna ühendusel on üksnes selline pädevus, mis on talle antud, peab pädevus, mis pealegi on ainupädevus, rajanema kavandatava rahvusvahelise lepingu ja kehtiva ühenduse õiguse vahelise suhte igakülgsest ja konkreetsest analüüsist tulenevatel järeldustel. Analüüsimisel tuleb arvesse võtta nii ühenduse õigusnormide kui ka kavandatava lepingu sätetega hõlmatud valdkonda, nende prognoositavaid arengusuundi ning nende normide ja sätete olemust ja sisu, selleks et kontrollida, kas kõnealune leping võib kahjustada ühenduse õigusnormide ühetaolist ja järjepidevat kohaldamist ning nendega kehtestatud süsteemi nõuetekohast toimimist.

   (vt punkt 33)

2.  EÜ asutamislepingut tuleb tõlgendada nii, et arvestades direktiivi 2001/77 taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul sätteid, on Euroopa Ühendusel ainuvälispädevus, millega on vastuolus niisugune siseriiklik säte, mis näeb ette, et kohustusest osta rohelisi sertifikaate antakse vabastus siseriiklikule tarbijaturule kolmandast riigist imporditud elektrienergia mahu osas, tingimusel et eelnevalt on asjaomase liikmesriigi ja asjaomase kolmanda riigi vahel sõlmitud leping, mille kohaselt on tagatud, et selliselt imporditud elektrienergia on toodetud taastuvatest energiaallikatest, vastavalt samale korrale, nagu on ette nähtud kõnealuse direktiivi artiklis 5.

   Nimelt võib see, kui liikmesriigid sõlmivad niisuguseid lepinguid direktiivis 2001/77 selleks igasuguse volituse puudumisel, põrkuda esiteks direktiivi eesmärkiga soodustada taastuvate energiaallikate osa suurendamist elektrienergia tootmisel elektrienergia siseturul ning teiseks liikmesriikide kohustusega suurendada oma rohelise elektrienergia tootmist viisil, mis aitab kaasa neile direktiivi artiklis 3 ette nähtud siseriiklike soovituslike eesmärkide täitmisele, ja osaleda nii ühenduse enda tasandil ülemaailmse soovitusliku eesmärgi saavutamisel.

   Siseriiklik säte, millega käivitatakse protsess, mille tulemusel võidakse niisugune leping sõlmida, on piisav, et riivata ühenduse ainuvälispädevust.

   (vt punktid 38, 55, 59, 60, 65 ja resolutsiooni punkt 1)

3.  Liidu õigusega ja eelkõige EÜ artiklis 10 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõttega on vastuolus see, et pärast seda, kui liikmesriigi kohus on kõrvale jätnud mõne sätte, kuna see on vastuolus Euroopa Ühenduse ainuvälispädevusega taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise valdkonnas, kohaldab kõnealune kohus selle asemel varasemat siseriiklikku sätet, mis on kõnealuse sättega sisuliselt analoogne ja mis näeb ette, et kohustusest osta rohelisi sertifikaate antakse vabastus siseriiklikule tarbijaturule kolmandast riigist imporditud elektrienergia mahu osas, tingimusel et eelnevalt on siseriikliku võrguettevõtja ja selle kolmanda riigi analoogse kohaliku asutuse vahel sõlmitud leping, millega määratakse kindlaks kontrollide kord, mis on vajalikud selle sertifitseerimiseks, et selliselt imporditud elektrienergia on toodetud taastuvatest energiaallikatest.

   (vt punktid 68, 73, 74 ja resolutsiooni punkt 2)