Kohtuasi C‑525/12

Euroopa Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Keskkond — Direktiiv 2000/60/EÜ — Ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik — Veevarustusteenuste kulude katmine — Mõiste „veevarustusteenused””

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 11. september 2014

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Hagimenetluse algatusdokument – Etteheidete ja väidete esitamine – Vorminõuded – Kohustus esitada selge ja üksikasjalik ülevaade väidetest

   (ELTL artikkel 258; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 120 punkt c)

2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Vaidlusese – Kindlaksmääramine kohtueelses menetluses – Liidu õigusega vastuolus olevaks peetavad olukorrad, mida ei ole ammendavalt nimetatud – Lubatavus

   (ELTL artikkel 258; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 120 punkt c)

3. Keskkond – Liidu veepoliitika – Direktiiv 2000/60 – Veevarustusteenused – Mõiste

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60, artikli 2 punkt 38)

4. Keskkond – Liidu veepoliitika – Direktiiv 2000/60 – Kõikidele veevarustusteenustele kulude katmise põhimõtte kohaldamine – Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60, artikli 2 punkt 38 ja artikkel 9)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 21–23)

2.  Ilma et see mõjutaks komisjoni kohustust kanda tõendamiskoormist, mis tal lasub ELTL artiklis 258 ette nähtud menetluse raames, ei takista miski komisjonil niisuguse lahkneva tõlgenduse korral esitada asjaomase liikmesriigi kohustuste väidetava rikkumise tuvastamiseks Euroopa Kohtule hagi, tuginedes mitmele olukorrale, mis on komisjoni arvates liidu õigusega vastuolus, isegi kui ta kõiki neid olukordi ammendavalt ei nimeta.

   Seega tuleneb tõlgendus, mille asjaomane liikmesriik on andnud liidu õigusnormile ja mis ei vasta komisjonipoolsele tõlgendusele, selle liikmesriigi territooriumil kehtivast halduspraktikast, mille olemasolu ei ole vaidlustatud, ehkki see ei ole üleüldine praktika. Järelikult asjaolu, et komisjon on viidanud oma argumentide põhjendamiseks üksnes mõnele näitele sellest praktikast, ei jäta tema hagi ilma selgusest, mis on hagi eseme hindamiseks vajalik.

   Sellega seoses, kuigi komisjon toob oma hagiavalduse resolutsioonis välja näitena olukordi, mis tema arvates kirjeldavad asjassepuutuvale liikmesriigile ette heidetud rikkumist, ja ehkki need näited ei sisaldu liikmesriigile saadetud põhjendatud arvamuse resolutsioonis, ei saa sellist täiendust pidada hagi eseme laiendamiseks, kuivõrd hagi ese piirdub jätkuvalt kohustuste rikkumise tuvastamisega.

   (vt punktid 25–27)

3.  Direktiivi 2000/60, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, artikli 2 punkti 38 kohaselt on veevarustusteenused kõik kodumajapidamistele, avalikele asutustele või majandustegevuseks osutatavad teenused, nagu esiteks pinna‑ või põhjavee võtmine, vee tõkestamine, tagavaraks varumine, töötlemine ja jagamine ning teiseks seadmed heitvete kogumiseks ja puhastamiseks ning seejärel pinnavette juhtimiseks.

   (vt punkt 44)

4.  Ainuüksi selle asjaolu alusel, et liikmesriik ei kohaldanud teatud tegevustele, mis on nimetatud direktiivi 2000/60, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, artikli 2 punkti 38 alapunktis a, kulude katmise põhimõtet, ei saa muude väidete puudumisel tuvastada, et see liikmesriik on rikkunud direktiivi 2000/60 artikli 2 punktist 38 ja artiklist 9 tulenevaid kohustusi.

   (vt punkt 59)