Kohtuasi C‑522/12

Tevfik Isbir

versus

DB Services GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesarbeitsgericht)

„Eelotsusetaotlus — Teenuste osutamise vabadus — Töötajate lähetamine — Direktiiv 96/71/EÜ — Töötasu alammäärad — Ühekordsed summad ja maksed, mida tööandja tasub oma töötajate jaoks mitmeaastasse säästukavasse”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (seitsmes koda), 7. november 2013

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Tõlgendus, mida taotletakse põhjusel, et riigisiseste olukordade käsitlemise liidu õigusega kooskõlla viimiseks siseriiklikku õigusesse üle võetud direktiivi sätted on kohaldatavad puhtalt riigisisestes olukordades – Selle tõlgenduse andmise pädevus – Siseriiklikus õiguses liidu õigusele viitava eelotsusetaotluse täpse ulatuse hindamine – Siseriikliku kohtu ainupädevus

   (ELTL artikkel 267)

2. Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 96/71 – Töötingimused – Palga alammäär – Palga alammäära osad – Ulatus – Siseriikliku kohtu hinnang

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikli 3 lõike 1 teise taande punkt c)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 28–31)

2.  Direktiivi 96/71 töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 3 lõike 1 teise taande punkti 1 alapunkti c tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus alampalgale töötasu selliste osade lisamine, mis ei muuda ühelt poolt töötaja tehtud töö ja teiselt poolt selle eest talle makstava tasu vahekorda. Siseriikliku kohtu ülesanne on konkreetsetel juhtudel kindlaks teha, kas sellega on tegemist töötasu osade puhul.

   Kuna direktiiv 96/71 ise ei sisalda mingeid viiteid alampalga materiaalõigusliku määratlemise kohta, siis kuulub direktiivi kohaldamisel selle kindlaksmääramine, millistest osadest alampalk koosneb, asjaomase liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse, kuna asjaomastest siseriiklikest õigusnormidest või kollektiivlepingutest või siseriiklike kohtute poolt neile antud tõlgendustest tulenev määratlus ei takista iseenesest liikmesriikidevahelist teenuste vaba liikumist. Niisiis kujutavad ühekordsed maksed, mida tasutakse kollektiivlepingu läbirääkimistel tehtud otsuse alusel, endast töötajale tema tavapärase tegevuse eest makstavat töötasu, vastavalt väljakujunenud siseriiklikule tavale, mille kohaselt sooviti kõnealuse kollektiivlepingu läbirääkimistel ja varasema kollektiivlepingu lõppemisel kõnealuste maksetega ennetada uue palgaastmestikku kohaldamist. Samas erinevad maksed töötajale vara kogumiseks, mida tööandja tasub oma töötajate jaoks mitmeaastasse säästukavasse, otseses mõttes töötasust ja neid ei saa direktiivi 96/71 kohaldamisel pidada tavapäraselt töötaja poolt tehtud töö ja selle eest saadava tasu vahekorda mõjutavateks. Samas, kuna nende maksetega soovitakse koguda sellist vara, mida töötaja saab kasutada enam-vähem pikaajalist perspektiivi silmas pidades, siis toimub see avaliku võimu rahalise toetuse abil sotsiaalpoliitilise eesmärgi saavutamiseks.

   (vt punktid 32, 37, 40–42, 44 ja 45 ning resolutsioon)

Kohtuasi C‑522/12

Tevfik Isbir

versus

DB Services GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesarbeitsgericht)

„Eelotsusetaotlus — Teenuste osutamise vabadus — Töötajate lähetamine — Direktiiv 96/71/EÜ — Töötasu alammäärad — Ühekordsed summad ja maksed, mida tööandja tasub oma töötajate jaoks mitmeaastasse säästukavasse”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (seitsmes koda), 7. november 2013

1. Eelotsuse küsimused — Euroopa Kohtu pädevus — Piirid — Tõlgendus, mida taotletakse põhjusel, et riigisiseste olukordade käsitlemise liidu õigusega kooskõlla viimiseks siseriiklikku õigusesse üle võetud direktiivi sätted on kohaldatavad puhtalt riigisisestes olukordades — Selle tõlgenduse andmise pädevus — Siseriiklikus õiguses liidu õigusele viitava eelotsusetaotluse täpse ulatuse hindamine — Siseriikliku kohtu ainupädevus

   (ELTL artikkel 267)

2. Teenuste osutamise vabadus — Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega — Direktiiv 96/71 — Töötingimused — Palga alammäär — Palga alammäära osad — Ulatus — Siseriikliku kohtu hinnang

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikli 3 lõike 1 teise taande punkt c)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 28–31)

2.  Direktiivi 96/71 töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 3 lõike 1 teise taande punkti 1 alapunkti c tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus alampalgale töötasu selliste osade lisamine, mis ei muuda ühelt poolt töötaja tehtud töö ja teiselt poolt selle eest talle makstava tasu vahekorda. Siseriikliku kohtu ülesanne on konkreetsetel juhtudel kindlaks teha, kas sellega on tegemist töötasu osade puhul.

   Kuna direktiiv 96/71 ise ei sisalda mingeid viiteid alampalga materiaalõigusliku määratlemise kohta, siis kuulub direktiivi kohaldamisel selle kindlaksmääramine, millistest osadest alampalk koosneb, asjaomase liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse, kuna asjaomastest siseriiklikest õigusnormidest või kollektiivlepingutest või siseriiklike kohtute poolt neile antud tõlgendustest tulenev määratlus ei takista iseenesest liikmesriikidevahelist teenuste vaba liikumist. Niisiis kujutavad ühekordsed maksed, mida tasutakse kollektiivlepingu läbirääkimistel tehtud otsuse alusel, endast töötajale tema tavapärase tegevuse eest makstavat töötasu, vastavalt väljakujunenud siseriiklikule tavale, mille kohaselt sooviti kõnealuse kollektiivlepingu läbirääkimistel ja varasema kollektiivlepingu lõppemisel kõnealuste maksetega ennetada uue palgaastmestikku kohaldamist. Samas erinevad maksed töötajale vara kogumiseks, mida tööandja tasub oma töötajate jaoks mitmeaastasse säästukavasse, otseses mõttes töötasust ja neid ei saa direktiivi 96/71 kohaldamisel pidada tavapäraselt töötaja poolt tehtud töö ja selle eest saadava tasu vahekorda mõjutavateks. Samas, kuna nende maksetega soovitakse koguda sellist vara, mida töötaja saab kasutada enam-vähem pikaajalist perspektiivi silmas pidades, siis toimub see avaliku võimu rahalise toetuse abil sotsiaalpoliitilise eesmärgi saavutamiseks.

   (vt punktid 32, 37, 40–42, 44 ja 45 ning resolutsioon)