Kohtuasi C‑303/12

Guido Imfeld

ja

Nathalie Garcet

versus

État belge

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal de première instance de Liège)

„Asutamisvabadus — Võrdne kohtlemine — Tulumaks — Õigusnormid, mille eesmärk on topeltmaksustamise vältimine — Tulu, mis on saadud muus riigis kui elukohariik — Progressiivse maksumäära klausliga maksuvabastuse kord — Isikliku ja perekondliku olukorra osaliselt arvesse võtmine — Teatavate töötaja isikliku ja perekondliku olukorraga seotud maksusoodustuste kaotamine”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 12. detsember 2013

Asutamisvabadus – Piirangud – Maksuõigusnormid – Tulumaks – Progressiivse maksumäära klausliga maksuvabastuse kord ja ülalpeetava lapse eest antava maksusoodustuse kohaldamine suuremale tulule – Liikmesriigi õigusnormid, mis annavad maksusoodustuse abikaasadele, kes saavad kogu tulu või suurema osa tulust selles liikmesriigis – Maksukohustuslase isikliku ja perekondliku olukorra arvesse võtmata jätmine – Lubamatus – Põhjendatus – Liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotuse säilitamine – Puudumine

(ELTL artikkel 49)

ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi niisuguste maksuõigusnormide kohaldamine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille tulemusel võetakse abikaasadelt, kes elavad selles riigis ning saavad samal ajal tulu nii selles riigis kui ka teises liikmesriigis, võimalus saada konkreetne maksusoodustus selle andmise korra tõttu, samas kui kõnealustel abikaasadel oleks sellele soodustusele õigus, kui abikaasa, kelle tulu on suurem, ei saaks kogu oma tulu muus liikmesriigis.

Niisugused siseriiklikud õigusnormid võivad muu hulgas kahjustada asutamisvabaduse teostamist, kehtestades maksusoodustuse abikaasadele ülalpeetava lapse eest antava täiendava maksuvabastuse kujul, mida kohaldatakse selle abikaasa tulule, kes saab suuremat tulu, ilma et mingil viisil võetaks arvesse asjaolu, et viimane võib asutamislepinguga tagatud vabaduste teostamise tulemusel isiklikult mitte saada tulu elukohaliikmesriigis, mille tõttu kohe ja automaatselt kaotavad abikaasad täielikult õiguse saada seda maksusoodustust. Asutamisvabadust kahjustab selle õiguse kaotamise automaatsus, sõltumata sellest, kuidas maksukohustuslast koheldakse maksustamisel töökohaliikmesriigis.

Neid õigusnorme ei saa põhjendada vajadusega säilitada liikmesriikidevaheline maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotus. Esiteks ei saa seda põhjendust kasutada maksukohustuslase elukohariik selleks, et vältida oma kohustust tagada maksukohustuslase isiklike ja perekondlike asjaolude arvessevõtmine, välja arvatud siis, kui see liikmesriik on lepingu alusel täielikult lahti öelnud kohustusest võtta arvesse tema territooriumil elavate ja oma majandustegevust osaliselt teises liikmesriigis teostavate maksukohustuslaste isiklikku ja perekondlikku olukorda või kui see liikmesriik tuvastab, et isegi väljaspool mis tahes lepingute kohaldamisala annab üks või teine liikmesriik maksustavalt tulult maksusoodustusi, mis on seotud selliste maksukohustuslaste isikliku ja perekondliku olukorraga, kes ei ela nendes riikides, vaid teenivad seal maksustatavat tulu. Õigusnormid, mis ei loo mingit seost selle liikmesriigi residentidele antavate maksusoodustuste ja nende maksusoodustuste vahel, mille viimased võivad saada, kui nad tasuvad maksu teises liikmesriigis, samas kui nende liikmesriikide vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingust ei tulene töökohaliikmesriigile kohustust võtta arvesse nende maksukohustuslaste isiklikku ja perekondlikku olukorda, kes elavad mõnes teises liikmesriigis, kes on selle lepingu osaline, neile tingimustele ei vasta.

Teiseks võib vajadus säilitada liikmesriikidevaheline maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotus olla põhjendusena vastuvõetav eeskätt siis, kui asjassepuutuva regulatsiooni eesmärk on vältida käitumist, mis ohustab liikmesriigi õigust teostada maksustamispädevust tema territooriumil teostatava tegevuse suhtes. See eeldab, et piiravast meetmest loobumise tagajärjel ei loovuta elukohaliikmesriik osa oma maksustamisõigusest teiste liikmesriikide kasuks.

(vt punktid 62, 69, 72, 73, 75, 76, 80 ja resolutsioon)

Kohtuasi C‑303/12

Guido Imfeld

ja

Nathalie Garcet

versus

État belge

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal de première instance de Liège)

„Asutamisvabadus — Võrdne kohtlemine — Tulumaks — Õigusnormid, mille eesmärk on topeltmaksustamise vältimine — Tulu, mis on saadud muus riigis kui elukohariik — Progressiivse maksumäära klausliga maksuvabastuse kord — Isikliku ja perekondliku olukorra osaliselt arvesse võtmine — Teatavate töötaja isikliku ja perekondliku olukorraga seotud maksusoodustuste kaotamine”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 12. detsember 2013

Asutamisvabadus — Piirangud — Maksuõigusnormid — Tulumaks — Progressiivse maksumäära klausliga maksuvabastuse kord ja ülalpeetava lapse eest antava maksusoodustuse kohaldamine suuremale tulule — Liikmesriigi õigusnormid, mis annavad maksusoodustuse abikaasadele, kes saavad kogu tulu või suurema osa tulust selles liikmesriigis — Maksukohustuslase isikliku ja perekondliku olukorra arvesse võtmata jätmine — Lubamatus — Põhjendatus — Liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotuse säilitamine — Puudumine

(ELTL artikkel 49)

ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi niisuguste maksuõigusnormide kohaldamine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille tulemusel võetakse abikaasadelt, kes elavad selles riigis ning saavad samal ajal tulu nii selles riigis kui ka teises liikmesriigis, võimalus saada konkreetne maksusoodustus selle andmise korra tõttu, samas kui kõnealustel abikaasadel oleks sellele soodustusele õigus, kui abikaasa, kelle tulu on suurem, ei saaks kogu oma tulu muus liikmesriigis.

Niisugused siseriiklikud õigusnormid võivad muu hulgas kahjustada asutamisvabaduse teostamist, kehtestades maksusoodustuse abikaasadele ülalpeetava lapse eest antava täiendava maksuvabastuse kujul, mida kohaldatakse selle abikaasa tulule, kes saab suuremat tulu, ilma et mingil viisil võetaks arvesse asjaolu, et viimane võib asutamislepinguga tagatud vabaduste teostamise tulemusel isiklikult mitte saada tulu elukohaliikmesriigis, mille tõttu kohe ja automaatselt kaotavad abikaasad täielikult õiguse saada seda maksusoodustust. Asutamisvabadust kahjustab selle õiguse kaotamise automaatsus, sõltumata sellest, kuidas maksukohustuslast koheldakse maksustamisel töökohaliikmesriigis.

Neid õigusnorme ei saa põhjendada vajadusega säilitada liikmesriikidevaheline maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotus. Esiteks ei saa seda põhjendust kasutada maksukohustuslase elukohariik selleks, et vältida oma kohustust tagada maksukohustuslase isiklike ja perekondlike asjaolude arvessevõtmine, välja arvatud siis, kui see liikmesriik on lepingu alusel täielikult lahti öelnud kohustusest võtta arvesse tema territooriumil elavate ja oma majandustegevust osaliselt teises liikmesriigis teostavate maksukohustuslaste isiklikku ja perekondlikku olukorda või kui see liikmesriik tuvastab, et isegi väljaspool mis tahes lepingute kohaldamisala annab üks või teine liikmesriik maksustavalt tulult maksusoodustusi, mis on seotud selliste maksukohustuslaste isikliku ja perekondliku olukorraga, kes ei ela nendes riikides, vaid teenivad seal maksustatavat tulu. Õigusnormid, mis ei loo mingit seost selle liikmesriigi residentidele antavate maksusoodustuste ja nende maksusoodustuste vahel, mille viimased võivad saada, kui nad tasuvad maksu teises liikmesriigis, samas kui nende liikmesriikide vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingust ei tulene töökohaliikmesriigile kohustust võtta arvesse nende maksukohustuslaste isiklikku ja perekondlikku olukorda, kes elavad mõnes teises liikmesriigis, kes on selle lepingu osaline, neile tingimustele ei vasta.

Teiseks võib vajadus säilitada liikmesriikidevaheline maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotus olla põhjendusena vastuvõetav eeskätt siis, kui asjassepuutuva regulatsiooni eesmärk on vältida käitumist, mis ohustab liikmesriigi õigust teostada maksustamispädevust tema territooriumil teostatava tegevuse suhtes. See eeldab, et piiravast meetmest loobumise tagajärjel ei loovuta elukohaliikmesriik osa oma maksustamisõigusest teiste liikmesriikide kasuks.

(vt punktid 62, 69, 72, 73, 75, 76, 80 ja resolutsioon)