Kohtuasi C-113/12

Donal Brady

versus

Environmental Protection Agency

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa))

„Keskkond — Direktiiv 75/442/EMÜ — Seakasvatusettevõttes tekitatud läga, mida ladustatakse seal kuni müümiseni põllumajandusettevõtjatele, kes kasutavad seda oma maadel väetisena — „Jäätmena” või „kõrvalsaadusena” määratlemine — Tingimused — Tõendamiskoormis — Direktiiv 91/676/EMÜ — Ülevõtmata jätmine — Tekitaja isiklik vastutus nende ettevõtjate poolt jäätme- ja väetisekäitlusalase liidu õiguse täitmise eest”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 3. oktoober 2013

1. Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 75/442 – Mõiste „jäätmed” – Kasutuselt kõrvaldatav aine – Hindamiskriteeriumid

   (EÜ artikli 174 lõige 2; nõukogu direktiiv 75/442, artikli 1 punkt a)

2. Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 75/442 – Mõiste „jäätmed” – Kasutuselt kõrvaldatav aine – Loomasõnnik – Väljaarvamine – Tingimused

   (Nõukogu direktiiv 75/442, artikli 1 punkt a)

3. Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 75/442 – Mõiste „jäätmed” – Kasutuselt kõrvaldatav aine – Loomasõnnik – Väljaarvamine – Ulatus

   (Nõukogu direktiiv 75/442, artikli 1 punktid a, b ja c)

4. Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 75/442 – Mõiste „jäätmed” – Kasutuselt kõrvaldatav aine – Loomasõnnik – Väljaarvamine – Tõendamiskoormis

   (Nõukogu direktiiv 75/442, artikli 1 punkt a)

5. Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 75/442 – „Muud õigusaktid” artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses – Siseriiklikusse õigusesse ülevõtmata direktiiv – Väljaarvamine

   (Nõukogu direktiiv 75/442, artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkt iii ning direktiiv 91/676)

6. Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 75/442 – Liikmesriikide kohustused seoses jäätmevaldajatega – Ettevõtjate kohustus olla saanud loa või olla taotlemisest vabastatud enne jäätmete kõrvaldamise või taaskasutamise toimingut – Ulatus – Vastutus jäätme- ja väetisekäitlusalase liidu õiguse järgimise eest

   (Nõukogu direktiiv 75/442, artikli 1 punkt a, artiklid 8, 10 ja 11)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 38–42, 44 ja 49)

2.  Direktiivi 75/442 jäätmete kohta, muudetud otsusega 96/350, artikli 1 punkti a esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et intensiivse seakasvatuse ettevõttes tekitatud läga, mida ladustatakse seni, kuni see tarnitakse põllumajandusettevõtjatele, et nad kasutaksid seda nende maadel väetisena, ei ole mitte jääde selle sätte tähenduses, vaid kõrvalsaadus, kui tekitaja kavatseb seda läga temale majanduslikult soodsatel tingimustel hiljem turustada, tingimusel et selline taaskasutamine ei ole mitte ainult võimalik, vaid kindel, ei vaja eelnevat töötlemist ja toimub pideva tootmisprotsessi raames.

   Selle kontrollimiseks, kas läga taaskasutamine teiste põllumajandusettevõtjate poolt väetisena laotamise teel on piisavalt kindel, et põhjendada selle ladustamist muuks ajaks kui see, mis on vajalik selle kogumiseks eesmärgiga see kõrvaldada, peab eelkõige kindlaks tegema, et nende ettevõtjate maatükid, millel taaskasutamine peab toimuma, on algusest peale selgelt kindlaksmääratud.

   Samuti on tähtis, et läga ladustatakse tegelikult ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik kavandatavateks laotamistoiminguteks; see tähendab esiteks, et ladustatud kogus peab olema piiratud nii, et on tagatud, et kogu ladustatud läga on tõepoolest mõeldud selliseks taaskasutuseks ning teiseks, et ladustamise kestus peab olema piiratud vastavalt vajadustele, mille tingib selles osas laotamistoimingute hooajalisus.

   Sellega seoses tuleb just nimelt liikmesriigi kohtutel tagada, et ladustusrajatised, mida läga tekitaja kasutab, oleksid kavandatud nii, et oleks takistatud selle aine äravool või imbumine pinnasesse ning et nende mahutuvus oleks piisav toodetud läga ladustamiseks seni, kuni läga antakse asjaomastele põllumajandusettevõtjatele tegelikult üle.

   Muu hulgas peab asjaomaste kolmandate isikute poolt läga taaskasutamine, mida tekitaja kavandab, andma talle midagi enamat kui ainult võimaluse see toode kasutuselt kõrvaldada, kuna sellise asjaolu tõttu, kui see leiab kinnitust, tegeliku taaskasutamise tõenäosus just suureneb.

   (vt punktid 52, 55–57, 60 ja resolutsiooni punkt 1)

3.  Kui peaks jõudma järeldusele, et läga taaskasutamine on asjaomasel juhul piisavalt kindel selleks, et valdaja poolt läga ladustamise ajal ning kuni tegeliku tarnimiseni asjaomastele kolmandatele isikutele võiks seda läga pidada kõrvalsaaduseks, siis selline asjaolu ei mõjuta kuidagi asjaolu, et see läga võib vajaduse korral pärast tarnimist muutuda jäätmeks, eelkõige siis, kui peaks ilmnema, et lõpuks see kaadatakse nende kolmandate isikute poolt kontrollimatult keskkonda tingimustel, mis võimaldavad läga jäätmeks pidada.

   Sellisel juhul tuleb võtta arvesse, et seda, kes on tegelikult toodete valdaja vahetult enne nende muutumist jäätmeteks, tuleb käsitada jäätmete tekitajana direktiivi 75/442 jäätmete kohta, muudetud otsusega 96/350, artikli 1 punkti b tähenduses ja määratleda jäätmete valdajana selle direktiivi artikli 1 punkti c tähenduses.

   (vt punktid 50 ja 51)

4.  Liidu õigusega ei ole vastuolus see, et kohustus tõendada, et on täidetud kriteeriumid, mis võimaldavad pidada läga, mis on tekitatud ja ladustatud seni, kuni see müüakse põllumajandusettevõtjatele nende maadel väetisena kasutamiseks, kõrvalsaaduseks, on pandud läga tekitajatele, tingimusel et sellega ei kahjustata liidu õiguse, eelkõige direktiivi 75/442 jäätmete kohta, muudetud otsusega 96/350, tõhusust, ning on täidetud sellest õigusest tulenevad kohustused, eelkõige kohustus mitte kohaldada selle direktiivi sätteid ainetele, mida neid kriteeriumeid kohaldades tuleb pidada kõrvalsaadusteks, millele nimetatud direktiiv ei kohaldu.

   Mis puudutab selle isiku kindlakstegemist, kel on kohustus tõendada, et on täidetud kriteeriumid, mis tähendavad, et aine tuleb määratleda kõrvalsaadusena, mitte jäätmena direktiivi 75/442 tähenduses, siis tuleb märkida, et nimetatud direktiiv ei sisalda seda küsimust puudutavaid erinorme. Neil asjaoludel peab liikmesriigi kohus selles osas kohaldama oma õigussüsteemi norme, tingimusel et seda tehes ei kahjustata liidu õiguse ja eelkõige direktiivi 75/442 tõhusust ning täidetakse liidu õigusest tulenevad kohustused. Sellest tuleneb eelkõige, et sellised siseriiklikud normid tõendamiskoormise kohta ei või muuta ülemäära keeruliseks selle tõendamist, et neid aineid peab neid kriteeriumeid kohaldades pidama kõrvalsaadusteks.

   (vt punktid 61, 62, 65 ja resolutsiooni punkt 2)

5.  Direktiivi 75/442 jäätmete kohta, muudetud otsusega 96/350, artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii tuleb tõlgendada nii, et kui direktiivi 91/676 veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest ei ole liikmesriigi õigusesse üle võetud, siis ei saa asuda seisukohale, et selles liikmesriigis asuvas seakasvatusettevõttes tekitatud loomasõnnik kuulub viimati nimetatud direktiivi olemasolu tõttu selle sätte tähenduses muude õigusaktide reguleerimisalasse.

   Nimelt peavad ühenduse või siseriiklikud õigusaktid selleks, et neid saaks pidada „muudeks õigusaktideks” nimetatud artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii tähenduses, sisaldama täpseid sätteid asjaomase jäätmekäitluse korraldamiseks ja tagama vähemalt samaväärse keskkonnakaitse taseme, kui tuleneb direktiivist 75/442.

   Juhul, kui liikmesriik ei ole võtnud vajalikke meetmeid direktiivi 91/676 rakendamise tagamiseks, siis ei saa igal juhul leida, et ta tagab vähemalt samaväärse keskkonnakaitse taseme kui see, mis on ette nähtud direktiiviga 75/442, kuna ülevõtmata jätmine tähendab vastupidi just seda, et kui viimati nimetatud direktiiv ei ole kohaldatav, siis ei reguleeri arutlusel oleva loomasõnniku käitlemist üksi muu õigusakt.

   (vt punktid 67, 69, 70 ja resolutsiooni punkt 3)

6.  Juhul, kui seakasvatusettevõttes tekitatud ja selle valduses olev läga määratletakse jäätmena direktiivi 75/442 jäätmete kohta, muudetud otsusega 96/350, artikli 1 punkti a esimese lõigu tähenduses:

   —

   tuleb selle direktiivi artiklit 8 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus anda nimetatud jäätmevaldajale luba selle jäätme kasutuselt kõrvaldamiseks, müües selle ettevõtjale, kes kasutab seda väetisena oma maadel, olenemata sellest, millised on loa tingimused, kui selgub, et sel ettevõtjal ei ole direktiivi artiklis 10 nimetatud luba või et ta ei ole sellise loa taotlemisest vabastatud ja registreeritud vastavalt selle direktiivi artiklile 11; ning

   – nimetatud direktiivi artikleid 8, 10 ja 11 tuleb koostoimes tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui jäätmevaldaja poolt jäätme müük ettevõtjale, kes kasutab seda väetisena oma maadel ning kel on artiklis 10 nimetatud luba või kes on selle loa taotlemisest vabastatud ja registreeritud vastavalt artiklile 11, toimub tingimusel, et jäätmevaldaja võtab vastutuse selle eest, et nimetatud ettevõtja täidab eeskirju, mida tuleb kohaldada selle ettevõtja poolt tehtud taaskasutamistoimingutele jäätme- ja väetisekäitlusalase liidu õiguse alusel.

   Nimelt kui jäätmevaldaja annab need käitlemiseks jäätmete taaskasutamiseks loa saanud või loa taotlemisest vabastatud ettevõttele, siis üksnes viimati nimetatud ettevõttel, kes on saanud asjaomaste jäätmete valdajaks, mitte varasemal jäätmevaldajal lasub vastutus teha taaskasutamistoiminguid, täites selles osas kõiki tingimusi, mis nendele toimingutele on kohaldatavates õigusnormides seatud.

   (vt punktid 81–83 ja resolutsiooni punkt 4)

Kohtuasi C-113/12

Donal Brady

versus

Environmental Protection Agency

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa))

„Keskkond — Direktiiv 75/442/EMÜ — Seakasvatusettevõttes tekitatud läga, mida ladustatakse seal kuni müümiseni põllumajandusettevõtjatele, kes kasutavad seda oma maadel väetisena — „Jäätmena” või „kõrvalsaadusena” määratlemine — Tingimused — Tõendamiskoormis — Direktiiv 91/676/EMÜ — Ülevõtmata jätmine — Tekitaja isiklik vastutus nende ettevõtjate poolt jäätme- ja väetisekäitlusalase liidu õiguse täitmise eest”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 3. oktoober 2013

1. Keskkond — Jäätmed — Direktiiv 75/442 — Mõiste „jäätmed” — Kasutuselt kõrvaldatav aine — Hindamiskriteeriumid

   (EÜ artikli 174 lõige 2; nõukogu direktiiv 75/442, artikli 1 punkt a)

2. Keskkond — Jäätmed — Direktiiv 75/442 — Mõiste „jäätmed” — Kasutuselt kõrvaldatav aine — Loomasõnnik — Väljaarvamine — Tingimused

   (Nõukogu direktiiv 75/442, artikli 1 punkt a)

3. Keskkond — Jäätmed — Direktiiv 75/442 — Mõiste „jäätmed” — Kasutuselt kõrvaldatav aine — Loomasõnnik — Väljaarvamine — Ulatus

   (Nõukogu direktiiv 75/442, artikli 1 punktid a, b ja c)

4. Keskkond — Jäätmed — Direktiiv 75/442 — Mõiste „jäätmed” — Kasutuselt kõrvaldatav aine — Loomasõnnik — Väljaarvamine — Tõendamiskoormis

   (Nõukogu direktiiv 75/442, artikli 1 punkt a)

5. Keskkond — Jäätmed — Direktiiv 75/442 — „Muud õigusaktid” artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses — Siseriiklikusse õigusesse ülevõtmata direktiiv — Väljaarvamine

   (Nõukogu direktiiv 75/442, artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkt iii ning direktiiv 91/676)

6. Keskkond — Jäätmed — Direktiiv 75/442 — Liikmesriikide kohustused seoses jäätmevaldajatega — Ettevõtjate kohustus olla saanud loa või olla taotlemisest vabastatud enne jäätmete kõrvaldamise või taaskasutamise toimingut — Ulatus — Vastutus jäätme- ja väetisekäitlusalase liidu õiguse järgimise eest

   (Nõukogu direktiiv 75/442, artikli 1 punkt a, artiklid 8, 10 ja 11)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 38–42, 44 ja 49)

2.  Direktiivi 75/442 jäätmete kohta, muudetud otsusega 96/350, artikli 1 punkti a esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et intensiivse seakasvatuse ettevõttes tekitatud läga, mida ladustatakse seni, kuni see tarnitakse põllumajandusettevõtjatele, et nad kasutaksid seda nende maadel väetisena, ei ole mitte jääde selle sätte tähenduses, vaid kõrvalsaadus, kui tekitaja kavatseb seda läga temale majanduslikult soodsatel tingimustel hiljem turustada, tingimusel et selline taaskasutamine ei ole mitte ainult võimalik, vaid kindel, ei vaja eelnevat töötlemist ja toimub pideva tootmisprotsessi raames.

   Selle kontrollimiseks, kas läga taaskasutamine teiste põllumajandusettevõtjate poolt väetisena laotamise teel on piisavalt kindel, et põhjendada selle ladustamist muuks ajaks kui see, mis on vajalik selle kogumiseks eesmärgiga see kõrvaldada, peab eelkõige kindlaks tegema, et nende ettevõtjate maatükid, millel taaskasutamine peab toimuma, on algusest peale selgelt kindlaksmääratud.

   Samuti on tähtis, et läga ladustatakse tegelikult ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik kavandatavateks laotamistoiminguteks; see tähendab esiteks, et ladustatud kogus peab olema piiratud nii, et on tagatud, et kogu ladustatud läga on tõepoolest mõeldud selliseks taaskasutuseks ning teiseks, et ladustamise kestus peab olema piiratud vastavalt vajadustele, mille tingib selles osas laotamistoimingute hooajalisus.

   Sellega seoses tuleb just nimelt liikmesriigi kohtutel tagada, et ladustusrajatised, mida läga tekitaja kasutab, oleksid kavandatud nii, et oleks takistatud selle aine äravool või imbumine pinnasesse ning et nende mahutuvus oleks piisav toodetud läga ladustamiseks seni, kuni läga antakse asjaomastele põllumajandusettevõtjatele tegelikult üle.

   Muu hulgas peab asjaomaste kolmandate isikute poolt läga taaskasutamine, mida tekitaja kavandab, andma talle midagi enamat kui ainult võimaluse see toode kasutuselt kõrvaldada, kuna sellise asjaolu tõttu, kui see leiab kinnitust, tegeliku taaskasutamise tõenäosus just suureneb.

   (vt punktid 52, 55–57, 60 ja resolutsiooni punkt 1)

3.  Kui peaks jõudma järeldusele, et läga taaskasutamine on asjaomasel juhul piisavalt kindel selleks, et valdaja poolt läga ladustamise ajal ning kuni tegeliku tarnimiseni asjaomastele kolmandatele isikutele võiks seda läga pidada kõrvalsaaduseks, siis selline asjaolu ei mõjuta kuidagi asjaolu, et see läga võib vajaduse korral pärast tarnimist muutuda jäätmeks, eelkõige siis, kui peaks ilmnema, et lõpuks see kaadatakse nende kolmandate isikute poolt kontrollimatult keskkonda tingimustel, mis võimaldavad läga jäätmeks pidada.

   Sellisel juhul tuleb võtta arvesse, et seda, kes on tegelikult toodete valdaja vahetult enne nende muutumist jäätmeteks, tuleb käsitada jäätmete tekitajana direktiivi 75/442 jäätmete kohta, muudetud otsusega 96/350, artikli 1 punkti b tähenduses ja määratleda jäätmete valdajana selle direktiivi artikli 1 punkti c tähenduses.

   (vt punktid 50 ja 51)

4.  Liidu õigusega ei ole vastuolus see, et kohustus tõendada, et on täidetud kriteeriumid, mis võimaldavad pidada läga, mis on tekitatud ja ladustatud seni, kuni see müüakse põllumajandusettevõtjatele nende maadel väetisena kasutamiseks, kõrvalsaaduseks, on pandud läga tekitajatele, tingimusel et sellega ei kahjustata liidu õiguse, eelkõige direktiivi 75/442 jäätmete kohta, muudetud otsusega 96/350, tõhusust, ning on täidetud sellest õigusest tulenevad kohustused, eelkõige kohustus mitte kohaldada selle direktiivi sätteid ainetele, mida neid kriteeriumeid kohaldades tuleb pidada kõrvalsaadusteks, millele nimetatud direktiiv ei kohaldu.

   Mis puudutab selle isiku kindlakstegemist, kel on kohustus tõendada, et on täidetud kriteeriumid, mis tähendavad, et aine tuleb määratleda kõrvalsaadusena, mitte jäätmena direktiivi 75/442 tähenduses, siis tuleb märkida, et nimetatud direktiiv ei sisalda seda küsimust puudutavaid erinorme. Neil asjaoludel peab liikmesriigi kohus selles osas kohaldama oma õigussüsteemi norme, tingimusel et seda tehes ei kahjustata liidu õiguse ja eelkõige direktiivi 75/442 tõhusust ning täidetakse liidu õigusest tulenevad kohustused. Sellest tuleneb eelkõige, et sellised siseriiklikud normid tõendamiskoormise kohta ei või muuta ülemäära keeruliseks selle tõendamist, et neid aineid peab neid kriteeriumeid kohaldades pidama kõrvalsaadusteks.

   (vt punktid 61, 62, 65 ja resolutsiooni punkt 2)

5.  Direktiivi 75/442 jäätmete kohta, muudetud otsusega 96/350, artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii tuleb tõlgendada nii, et kui direktiivi 91/676 veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest ei ole liikmesriigi õigusesse üle võetud, siis ei saa asuda seisukohale, et selles liikmesriigis asuvas seakasvatusettevõttes tekitatud loomasõnnik kuulub viimati nimetatud direktiivi olemasolu tõttu selle sätte tähenduses muude õigusaktide reguleerimisalasse.

   Nimelt peavad ühenduse või siseriiklikud õigusaktid selleks, et neid saaks pidada „muudeks õigusaktideks” nimetatud artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii tähenduses, sisaldama täpseid sätteid asjaomase jäätmekäitluse korraldamiseks ja tagama vähemalt samaväärse keskkonnakaitse taseme, kui tuleneb direktiivist 75/442.

   Juhul, kui liikmesriik ei ole võtnud vajalikke meetmeid direktiivi 91/676 rakendamise tagamiseks, siis ei saa igal juhul leida, et ta tagab vähemalt samaväärse keskkonnakaitse taseme kui see, mis on ette nähtud direktiiviga 75/442, kuna ülevõtmata jätmine tähendab vastupidi just seda, et kui viimati nimetatud direktiiv ei ole kohaldatav, siis ei reguleeri arutlusel oleva loomasõnniku käitlemist üksi muu õigusakt.

   (vt punktid 67, 69, 70 ja resolutsiooni punkt 3)

6.  Juhul, kui seakasvatusettevõttes tekitatud ja selle valduses olev läga määratletakse jäätmena direktiivi 75/442 jäätmete kohta, muudetud otsusega 96/350, artikli 1 punkti a esimese lõigu tähenduses:

   —

   tuleb selle direktiivi artiklit 8 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus anda nimetatud jäätmevaldajale luba selle jäätme kasutuselt kõrvaldamiseks, müües selle ettevõtjale, kes kasutab seda väetisena oma maadel, olenemata sellest, millised on loa tingimused, kui selgub, et sel ettevõtjal ei ole direktiivi artiklis 10 nimetatud luba või et ta ei ole sellise loa taotlemisest vabastatud ja registreeritud vastavalt selle direktiivi artiklile 11; ning

   – nimetatud direktiivi artikleid 8, 10 ja 11 tuleb koostoimes tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui jäätmevaldaja poolt jäätme müük ettevõtjale, kes kasutab seda väetisena oma maadel ning kel on artiklis 10 nimetatud luba või kes on selle loa taotlemisest vabastatud ja registreeritud vastavalt artiklile 11, toimub tingimusel, et jäätmevaldaja võtab vastutuse selle eest, et nimetatud ettevõtja täidab eeskirju, mida tuleb kohaldada selle ettevõtja poolt tehtud taaskasutamistoimingutele jäätme- ja väetisekäitlusalase liidu õiguse alusel.

   Nimelt kui jäätmevaldaja annab need käitlemiseks jäätmete taaskasutamiseks loa saanud või loa taotlemisest vabastatud ettevõttele, siis üksnes viimati nimetatud ettevõttel, kes on saanud asjaomaste jäätmete valdajaks, mitte varasemal jäätmevaldajal lasub vastutus teha taaskasutamistoiminguid, täites selles osas kõiki tingimusi, mis nendele toimingutele on kohaldatavates õigusnormides seatud.

   (vt punktid 81–83 ja resolutsiooni punkt 4)