Kohtuasi C-670/11

Etablissement national des produits de l’agriculture et de la mer (FranceAgriMer)

versus

Vinifrance SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))

„Liidu finantshuvide kaitse — Määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 — Artiklid 4 ja 5 — Halduskaristus — Haldusmeede — Määrus (EMÜ) nr 822/87 — Kontsentreeritud viinamarjavirde eraladustusabi — Ühenduse päritolu — Määrus (EMÜ) nr 1059/83 — Pikaajaline ladustusleping — Artikli 2 lõige 2 — Artikli 17 lõike 1 punkt b — Abi vähendamine vastavalt rikkumise raskusele”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 13. detsember 2012

1. Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Vein – Viinamarjavirde eraladustusabi – Võimatus tuvastada ühenduse päritolu viinamarjavirdel, kuna selle müüjaks peetud isikut ei ole olemas – Tagajärg – Õiguse abile puudumine

   (Nõukogu määrus nr 822/87, muudetud määrusega nr 2253/88, artikli 32 lõige 2)

2. Euroopa Liidu omavahendid – Määrus liidu finantshuvide kaitse kohta – Eeskirjade eiramine – Mõiste – Määruses nr 822/87 ette nähtud ühenduse päritolu olemise kohustuse rikkumine viinamarjavirde eraladustusabi saanud tootja poolt – Hõlmamine – Haldusmeetme kohaldamine, kui puuduvad siseriiklikud ja liidu õigusnormid, mis näevad ette karistuse

   (Komisjoni määrus nr 1059/83, muudetud määrusega nr 2646/1999, artikli 17 lõike 1 punkt b; nõukogu määrus nr 822/87, muudetud määrusega nr 2253/88, ja määrus nr 2988/95, artikkel 1, artikli 4 lõige 1 ja artikkel 5)

1.  Mis puudutab viinamarjavirde eraladustusabi korda, mis on kehtestatud määrusega nr 822/87 veinituru ühise korralduse kohta, muudetud määrusega nr 2253/88, siis olukorras, kus selle tulemusel, et äriühingut, mida ei ole olemas, peetakse viinamarjavirde müüjaks, ei ole võimalik tõendada selle viinamarjavirde ühenduse päritolu, ei saa tootja, kes on nimetatud viinamarjavirde sellelt äriühingult omandanud, igal juhul saada määruse nr 822/87 alusel ladustusabi.

   Sellist abi võib nimelt anda üksnes ühenduse päritolu viinamarjavirde ladustamise korral. Lisaks antakse selle määruse artikli 32 lõike 2 kohaselt sellist abi, kui tootja on sõlminud sekkumisametiga ühe või mitu ladustuslepingut, mille kehtivus on nimetatud abi saamise eeldus.

   (vt punktid 28, 31, 51, 59 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Mõiste „eeskirjade eiramine” kohaldamisalasse määruse nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 1 tähenduses kuulub kohustuse, mis seisneb selles, et viinamarjavirre on ühenduse päritolu, täitmata jätmine viinamarjavirde eraladustusabi korra raames, mis on kehtestatud määrusega nr 822/87 veinituru ühise korralduse kohta, muudetud määrusega nr 2253/88. Selline rikkumine on liidu õiguse sätete rikkumine, mis kahjustab liidu eelarvet, tekitades põhjendamatu kuluartikli. Lisaks kohaldatakse igasuguse eeskirjade eiramise suhtes selle määruse artikli 1 tähenduses haldusmeetmeid ja -karistusi.

   Ühenduse päritolu olemise kohustuse rikkumise korral ei saa karistamise õigusliku alusena tugineda määruse nr 1059/83 lauaveini, viinamarjavirde, kontsentreeritud viinamarjavirde ja puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde ladustuslepingute kohta, muudetud määrusega nr 2646/1999, artikli 17 lõike 1 punktile b. Seda sätet kohaldatakse eeskirjade eiramise menetlemisel, mis puudutavad ladustuslepingu täitmise tingimusi ja mis on leebemad kui selle artikli 17 lõike 1 punktis a osutatud rikkumised. Seevastu ei kohaldata nimetatud määruse artikli 17 lõike 1 punkti b selleks, et karistada oluliste rikkumiste eest, mis mõjutavad ladustusabi taotlemiseks esitatud ladustuslepingu kehtimist, mis omakorda seab otseselt kahtluse alla tootja õiguse saada ladustusabi.

   Kui nii valdkonna eeskirjades kui siseriiklikes õigusnormides puudub aga säte, mis näeb ette karistuse kohaldamise, ei saa eeskirjade eiramise korral kohaldada „karistust” määruse nr 2988/95 artikli 5 tähenduses.

   Siiski asjaoludel, kus tuvastatud eeskirjade eiramise tagajärjel ei saa leida, et ladustuslepingud, mille alusel ladustusabi anti, sõlmiti ladustusabi saamiseks õiguspäraselt, on siseriiklike ametiasutuste kohustus kohaldada haldusmeedet määruse nr 2988/95 artikli 4 lõike 1 esimese taande tähenduses, mis seisneb selle alusetult makstud abi tagasinõudmises.

   (vt punktid 45, 52, 58, 62, 67, 72 ja resolutsiooni punkt 2)

Kohtuasi C-670/11

Etablissement national des produits de l’agriculture et de la mer (FranceAgriMer)

versus

Vinifrance SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))

„Liidu finantshuvide kaitse — Määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 — Artiklid 4 ja 5 — Halduskaristus — Haldusmeede — Määrus (EMÜ) nr 822/87 — Kontsentreeritud viinamarjavirde eraladustusabi — Ühenduse päritolu — Määrus (EMÜ) nr 1059/83 — Pikaajaline ladustusleping — Artikli 2 lõige 2 — Artikli 17 lõike 1 punkt b — Abi vähendamine vastavalt rikkumise raskusele”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 13. detsember 2012

1. Põllumajandus — Ühine turukorraldus — Vein — Viinamarjavirde eraladustusabi — Võimatus tuvastada ühenduse päritolu viinamarjavirdel, kuna selle müüjaks peetud isikut ei ole olemas — Tagajärg — Õiguse abile puudumine

   (Nõukogu määrus nr 822/87, muudetud määrusega nr 2253/88, artikli 32 lõige 2)

2. Euroopa Liidu omavahendid — Määrus liidu finantshuvide kaitse kohta — Eeskirjade eiramine — Mõiste — Määruses nr 822/87 ette nähtud ühenduse päritolu olemise kohustuse rikkumine viinamarjavirde eraladustusabi saanud tootja poolt — Hõlmamine — Haldusmeetme kohaldamine, kui puuduvad siseriiklikud ja liidu õigusnormid, mis näevad ette karistuse

   (Komisjoni määrus nr 1059/83, muudetud määrusega nr 2646/1999, artikli 17 lõike 1 punkt b; nõukogu määrus nr 822/87, muudetud määrusega nr 2253/88, ja määrus nr 2988/95, artikkel 1, artikli 4 lõige 1 ja artikkel 5)

1.  Mis puudutab viinamarjavirde eraladustusabi korda, mis on kehtestatud määrusega nr 822/87 veinituru ühise korralduse kohta, muudetud määrusega nr 2253/88, siis olukorras, kus selle tulemusel, et äriühingut, mida ei ole olemas, peetakse viinamarjavirde müüjaks, ei ole võimalik tõendada selle viinamarjavirde ühenduse päritolu, ei saa tootja, kes on nimetatud viinamarjavirde sellelt äriühingult omandanud, igal juhul saada määruse nr 822/87 alusel ladustusabi.

   Sellist abi võib nimelt anda üksnes ühenduse päritolu viinamarjavirde ladustamise korral. Lisaks antakse selle määruse artikli 32 lõike 2 kohaselt sellist abi, kui tootja on sõlminud sekkumisametiga ühe või mitu ladustuslepingut, mille kehtivus on nimetatud abi saamise eeldus.

   (vt punktid 28, 31, 51, 59 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Mõiste „eeskirjade eiramine” kohaldamisalasse määruse nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 1 tähenduses kuulub kohustuse, mis seisneb selles, et viinamarjavirre on ühenduse päritolu, täitmata jätmine viinamarjavirde eraladustusabi korra raames, mis on kehtestatud määrusega nr 822/87 veinituru ühise korralduse kohta, muudetud määrusega nr 2253/88. Selline rikkumine on liidu õiguse sätete rikkumine, mis kahjustab liidu eelarvet, tekitades põhjendamatu kuluartikli. Lisaks kohaldatakse igasuguse eeskirjade eiramise suhtes selle määruse artikli 1 tähenduses haldusmeetmeid ja -karistusi.

   Ühenduse päritolu olemise kohustuse rikkumise korral ei saa karistamise õigusliku alusena tugineda määruse nr 1059/83 lauaveini, viinamarjavirde, kontsentreeritud viinamarjavirde ja puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirde ladustuslepingute kohta, muudetud määrusega nr 2646/1999, artikli 17 lõike 1 punktile b. Seda sätet kohaldatakse eeskirjade eiramise menetlemisel, mis puudutavad ladustuslepingu täitmise tingimusi ja mis on leebemad kui selle artikli 17 lõike 1 punktis a osutatud rikkumised. Seevastu ei kohaldata nimetatud määruse artikli 17 lõike 1 punkti b selleks, et karistada oluliste rikkumiste eest, mis mõjutavad ladustusabi taotlemiseks esitatud ladustuslepingu kehtimist, mis omakorda seab otseselt kahtluse alla tootja õiguse saada ladustusabi.

   Kui nii valdkonna eeskirjades kui siseriiklikes õigusnormides puudub aga säte, mis näeb ette karistuse kohaldamise, ei saa eeskirjade eiramise korral kohaldada „karistust” määruse nr 2988/95 artikli 5 tähenduses.

   Siiski asjaoludel, kus tuvastatud eeskirjade eiramise tagajärjel ei saa leida, et ladustuslepingud, mille alusel ladustusabi anti, sõlmiti ladustusabi saamiseks õiguspäraselt, on siseriiklike ametiasutuste kohustus kohaldada haldusmeedet määruse nr 2988/95 artikli 4 lõike 1 esimese taande tähenduses, mis seisneb selle alusetult makstud abi tagasinõudmises.

   (vt punktid 45, 52, 58, 62, 67, 72 ja resolutsiooni punkt 2)