Liidetud kohtuasjad C-566/11, C-567/11, C-580/11, C-591/11, C-620/11 ja C-640/11

Iberdrola SA jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo)

„Eelotsusetaotlus — Osoonikihi kaitse — Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ühenduses — Kvootide eraldamise meetod — Kvootide eraldamine tasuta”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 17. oktoober 2013

1. Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Kvootide eraldamise meetod – Kvootide eraldamine tasuta – Põhimõte – Ulatus – Elektritootjad, kes on võtnud tasuta eraldatud saastekvootide väärtuse arvesse elektrihinna arvutamisel – Siseriiklik meede, mis vähendab elektrienergia tootmise eest makstavat tasu summa võrra, mis vastab selle tasu tõusmisele eelnimetatud praktika tõttu – Lubatavus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikkel 10 ja direktiiv 2009/29, põhjendused 15 ja 19)

2. Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Eesmärk – Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine – Direktiiviga määratletud alameesmärkide ja meetodite järgimine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87; põhjendused 5 ja 7)

1.  Direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et see ei takista selliste siseriiklike seadusandlike meetmete kohaldamist, mille eesmärk ja tagajärg on vähendada elektrienergia tootmise eest makstavat tasu selle summa võrra, mille võrra on kõnealune tasu tõusnud põhjusel, et elektrienergia hulgimüügituru pakkumiste hinnas on võetud arvesse tasuta eraldatud saastekvootide väärtust.

   Liikmesriigid võivad põhimõtteliselt võtta vastu selliseid majanduspoliitilisi meetmeid – nagu teatavate oluliste kaupade või ressursside turul kasutatavate hindade kontroll –, mis reguleerivad viisi, mil moel suunatakse tootjatele tasuta eraldatud saastekvootide väärtus edasi tarbijatele, eeldusel, et ei neutraliseerita saastekvootide tasuta eraldamise põhimõtet ega kahjustata direktiivi 2003/87 eesmärke.

   Mis puutub saastekvootide tasuta eraldamise põhimõttesse, siis direktiivi 2003/87 artiklis 10 ette nähtud saastekvootide tasuta eraldamise mõiste ei keela mitte ainult saastekvootide eraldamisele otsese hinna kehtestamise, vaid ka nende kvootide eraldamisele tagantjärele maksu kehtestamise.

   Siiski ei ole saastekvootide tasuta eraldamise eesmärk anda asjaomastele tootjatele toetusi, vaid leevendada Euroopa Liidu poolt koheselt ja ühepoolselt saastekvootide turu sisseviimisest tulenevat majanduslikku mõju, vältides konkurentsivõime kadu teatavates selle direktiiviga hõlmatud tootmissektorites. Saastekvootide tasuta eraldamise mehhanism ei nõua seega, et elektrienergia tootjad võiksid suunata nende kvootide väärtust edasi elektri hinda ning saada sel moel juhuslikku kasumit.

   Mis puutub direktiivi 2003/87 eesmärkide mitte kahjustamisesse, siis kompenseerides kvootide tasuta eraldamisest tulenevat juhuslikku kasumit, ei kahjusta siseriiklikud õigusnormid direktiiviga 2003/87 kehtestatud korra – mis põhineb keskkonnakulude arvessevõtmisel toodete hinna arvestamise juures – eesmärki vähendada heitkoguseid, kuivõrd esiteks oli saastekvootide tasuta eraldamine üleminekumeede, mille eesmärk oli vältida ettevõtjate konkurentsivõime kaotust saastekvootidega kauplemise süsteemi kehtestamise tõttu ja seega ei puuduta see otseselt keskkonnaalast eesmärki vähendada heitkoguseid; teiseks ei mõjuta kõne all olevad õigusnormid mitte saastekvootide turgu, vaid juhuslikku kasumit, mida said kõik elektrienergia tootjad seetõttu, et kõnealuste kvootide väärtus võeti arvesse edukate pakkumiste hinnas, mis oli aluseks hindade kindlaksmääramisel elektrienergia hulgimüügiturul, arvestades selle turu hetkelist laadi; kolmandaks võivad kõnealused õigusnormid küll nõrgendada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ajendit, kuid ei kõrvalda seda täielikult ja ei kahjusta seega direktiivi 2003/87 keskkonnaalast eesmärki, mis seisneb heitkoguste vähendamise soodustamises.

   (vt punktid 29–31, 39, 41, 44–46, 48, 58, 59 ja resolutsioon)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 43)

Liidetud kohtuasjad C-566/11, C-567/11, C-580/11, C-591/11, C-620/11 ja C-640/11

Iberdrola SA jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo)

„Eelotsusetaotlus — Osoonikihi kaitse — Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ühenduses — Kvootide eraldamise meetod — Kvootide eraldamine tasuta”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 17. oktoober 2013

1. Keskkond — Õhusaaste — Direktiiv 2003/87 — Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem — Kvootide eraldamise meetod — Kvootide eraldamine tasuta — Põhimõte — Ulatus — Elektritootjad, kes on võtnud tasuta eraldatud saastekvootide väärtuse arvesse elektrihinna arvutamisel — Siseriiklik meede, mis vähendab elektrienergia tootmise eest makstavat tasu summa võrra, mis vastab selle tasu tõusmisele eelnimetatud praktika tõttu — Lubatavus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikkel 10 ja direktiiv 2009/29, põhjendused 15 ja 19)

2. Keskkond — Õhusaaste — Direktiiv 2003/87 — Eesmärk — Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine — Direktiiviga määratletud alameesmärkide ja meetodite järgimine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87; põhjendused 5 ja 7)

1.  Direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et see ei takista selliste siseriiklike seadusandlike meetmete kohaldamist, mille eesmärk ja tagajärg on vähendada elektrienergia tootmise eest makstavat tasu selle summa võrra, mille võrra on kõnealune tasu tõusnud põhjusel, et elektrienergia hulgimüügituru pakkumiste hinnas on võetud arvesse tasuta eraldatud saastekvootide väärtust.

   Liikmesriigid võivad põhimõtteliselt võtta vastu selliseid majanduspoliitilisi meetmeid – nagu teatavate oluliste kaupade või ressursside turul kasutatavate hindade kontroll –, mis reguleerivad viisi, mil moel suunatakse tootjatele tasuta eraldatud saastekvootide väärtus edasi tarbijatele, eeldusel, et ei neutraliseerita saastekvootide tasuta eraldamise põhimõtet ega kahjustata direktiivi 2003/87 eesmärke.

   Mis puutub saastekvootide tasuta eraldamise põhimõttesse, siis direktiivi 2003/87 artiklis 10 ette nähtud saastekvootide tasuta eraldamise mõiste ei keela mitte ainult saastekvootide eraldamisele otsese hinna kehtestamise, vaid ka nende kvootide eraldamisele tagantjärele maksu kehtestamise.

   Siiski ei ole saastekvootide tasuta eraldamise eesmärk anda asjaomastele tootjatele toetusi, vaid leevendada Euroopa Liidu poolt koheselt ja ühepoolselt saastekvootide turu sisseviimisest tulenevat majanduslikku mõju, vältides konkurentsivõime kadu teatavates selle direktiiviga hõlmatud tootmissektorites. Saastekvootide tasuta eraldamise mehhanism ei nõua seega, et elektrienergia tootjad võiksid suunata nende kvootide väärtust edasi elektri hinda ning saada sel moel juhuslikku kasumit.

   Mis puutub direktiivi 2003/87 eesmärkide mitte kahjustamisesse, siis kompenseerides kvootide tasuta eraldamisest tulenevat juhuslikku kasumit, ei kahjusta siseriiklikud õigusnormid direktiiviga 2003/87 kehtestatud korra – mis põhineb keskkonnakulude arvessevõtmisel toodete hinna arvestamise juures – eesmärki vähendada heitkoguseid, kuivõrd esiteks oli saastekvootide tasuta eraldamine üleminekumeede, mille eesmärk oli vältida ettevõtjate konkurentsivõime kaotust saastekvootidega kauplemise süsteemi kehtestamise tõttu ja seega ei puuduta see otseselt keskkonnaalast eesmärki vähendada heitkoguseid; teiseks ei mõjuta kõne all olevad õigusnormid mitte saastekvootide turgu, vaid juhuslikku kasumit, mida said kõik elektrienergia tootjad seetõttu, et kõnealuste kvootide väärtus võeti arvesse edukate pakkumiste hinnas, mis oli aluseks hindade kindlaksmääramisel elektrienergia hulgimüügiturul, arvestades selle turu hetkelist laadi; kolmandaks võivad kõnealused õigusnormid küll nõrgendada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ajendit, kuid ei kõrvalda seda täielikult ja ei kahjusta seega direktiivi 2003/87 keskkonnaalast eesmärki, mis seisneb heitkoguste vähendamise soodustamises.

   (vt punktid 29–31, 39, 41, 44–46, 48, 58, 59 ja resolutsioon)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 43)