Kohtuasi C-561/11

Fédération Cynologique Internationale

versus

Federación Canina Internacional de Perros de Pura Raza

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil no 1 de Alicante y no 1 de Marca Comunitaria)

„Ühenduse kaubamärgid — Määrus (EÜ) nr 207/2009 — Artikli 9 lõige 1 — Mõiste „kolmas isik” — Hilisema ühenduse kaubamärgi omanik”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 21. veebruar 2013

1. Eelotsuse küsimused – Siseriikliku kohtu pädevus – Esitatud küsimuste vajalikkuse ja asjakohasuse hindamine

   (ELTL artikkel 267)

2. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Ilmselgelt asjakohatud küsimused ja oletuslikud küsimused, mis on esitatud kontekstis, mis välistab tarviliku vastuse – Küsimused, mis ei ole põhikohtuasja esemega seotud

   (ELTL artikkel 267)

3. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Siseriikliku kohtu omal algatusel esitatud küsimus – Vastuvõetavus

   (ELTL artikkel 267)

4. Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärkide õiguslik toime – Kaubamärgiga antavad õigused – Õigus keelata kaubamärki kasutada – Kõik kolmandad isikud – Mõiste – Hilisema ühenduse kaubamärgi omanik – Hõlmamine – Õiguste rikkumise hagi – Vajadus oodata ära hilisema ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamine – Puudumine

   (Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 9 lõige 1)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 26)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 27)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 30)

4.  Määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärgi omaniku ainuõigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus tema kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid hõlmab kolmandat isikut, kellele kuulub hilisem ühenduse kaubamärk, ilma et viimati nimetatud kaubamärk peaks enne olema kehtetuks tunnistatud.

   Määrus artikli 9 lõike 1 sõnastusest ja määruse üldisest ülesehitusest nähtub, et ühenduse kaubamärgi omanikul peab olema võimalik keelata hilisema ühenduse kaubamärgi omanikul seda kaubamärki kasutada. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et hilisema ühenduse kaubamärgi omanikul on määruse artikli 9 lõike 1 kohaselt samuti ainuõigus. Selles suhtes tuleb määruse sätete tõlgendamisel lähtuda prioriteetsuse põhimõttest, mille kohaselt varasem ühenduse kaubamärk on hilisemate ühenduse kaubamärkide suhtes prioriteetne. Eelkõige määruse artikli 8 lõikest 1 ja artikli 53 lõikest 1 tuleneb nimelt, et kahe kaubamärgi vastandumise korral eeldatakse, et esimesena registreeritud kaubamärk vastas ühenduse õiguskaitse saamiseks vajalikele tingimustele enne teisena registreeritud kaubamärki.

   Vastab tõele, et ühenduse kaubamärkide registreerimise menetlus, mis on kehtestatud määruse artiklites 36–45, hõlmab sisulist analüüsi, mille eesmärk on enne registreerimist kindlaks teha, kas ühenduse kaubamärk vastab õiguskaitse saamise tingimustele. See asjaolu ei ole siiski määrav.

   Esiteks ei saa vaatamata ühenduse kaubamärkide registreerimise menetlusega antud tagatistele täielikult välistada, et ühenduse kaubamärgina registreeritakse tähis, mis võib kahjustada varasemat ühenduse kaubamärki. Nii võib juhtuda eelkõige siis, kui varasema ühenduse kaubamärgi omanik ei ole määruse artikli 41 alusel vastulauset esitanud või kui Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ei vaadanud vastulauset sisuliselt läbi, kuna ei olnud järgitud artikli 41 lõikes 3 kehtestatud menetlusnõudeid.

   Teiseks ei muuda varasema ühenduse kaubamärgi omaniku võimalus esitada kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi hilisema ühenduse kaubamärgi omaniku vastu mõttetuks ühtlustamisametile kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist ega ka eelneva kontrolli mehhanisme, mis on kasutatavad ühenduse kaubamärkide registreerimise menetluses.

   Lõpuks on määruse artikli 9 lõikes 1 ette nähtud ainuõiguse eesmärk anda kaubamärgi omanikule võimalus kaitsta oma erihuve kaubamärgi omanikuna, see tähendab tagada, et kaubamärk saaks täita oma ülesandeid. See, kui varasema ühenduse kaubamärgi omanik peaks kolmanda isiku poolt tema kaubamärgi ülesandeid kahjustava tähise kasutamise takistamiseks ootama kolmandale isikule kuuluva hilisema ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, nõrgestaks aga määruse artikli 9 lõikega 1 talle tagatud õiguskaitset oluliselt.

   (vt punktid 37–40, 42, 44–46, 48, 50–52 ja resolutsioon)

Kohtuasi C-561/11

Fédération Cynologique Internationale

versus

Federación Canina Internacional de Perros de Pura Raza

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil no 1 de Alicante y no 1 de Marca Comunitaria)

„Ühenduse kaubamärgid — Määrus (EÜ) nr 207/2009 — Artikli 9 lõige 1 — Mõiste „kolmas isik” — Hilisema ühenduse kaubamärgi omanik”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 21. veebruar 2013

1. Eelotsuse küsimused – Siseriikliku kohtu pädevus – Esitatud küsimuste vajalikkuse ja asjakohasuse hindamine

   (ELTL artikkel 267)

2. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Ilmselgelt asjakohatud küsimused ja oletuslikud küsimused, mis on esitatud kontekstis, mis välistab tarviliku vastuse – Küsimused, mis ei ole põhikohtuasja esemega seotud

   (ELTL artikkel 267)

3. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Siseriikliku kohtu omal algatusel esitatud küsimus – Vastuvõetavus

   (ELTL artikkel 267)

4. Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärkide õiguslik toime – Kaubamärgiga antavad õigused – Õigus keelata kaubamärki kasutada – Kõik kolmandad isikud – Mõiste – Hilisema ühenduse kaubamärgi omanik – Hõlmamine – Õiguste rikkumise hagi – Vajadus oodata ära hilisema ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamine – Puudumine

   (Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 9 lõige 1)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 26)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 27)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 30)

4.  Määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärgi omaniku ainuõigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus tema kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid hõlmab kolmandat isikut, kellele kuulub hilisem ühenduse kaubamärk, ilma et viimati nimetatud kaubamärk peaks enne olema kehtetuks tunnistatud.

   Määrus artikli 9 lõike 1 sõnastusest ja määruse üldisest ülesehitusest nähtub, et ühenduse kaubamärgi omanikul peab olema võimalik keelata hilisema ühenduse kaubamärgi omanikul seda kaubamärki kasutada. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et hilisema ühenduse kaubamärgi omanikul on määruse artikli 9 lõike 1 kohaselt samuti ainuõigus. Selles suhtes tuleb määruse sätete tõlgendamisel lähtuda prioriteetsuse põhimõttest, mille kohaselt varasem ühenduse kaubamärk on hilisemate ühenduse kaubamärkide suhtes prioriteetne. Eelkõige määruse artikli 8 lõikest 1 ja artikli 53 lõikest 1 tuleneb nimelt, et kahe kaubamärgi vastandumise korral eeldatakse, et esimesena registreeritud kaubamärk vastas ühenduse õiguskaitse saamiseks vajalikele tingimustele enne teisena registreeritud kaubamärki.

   Vastab tõele, et ühenduse kaubamärkide registreerimise menetlus, mis on kehtestatud määruse artiklites 36–45, hõlmab sisulist analüüsi, mille eesmärk on enne registreerimist kindlaks teha, kas ühenduse kaubamärk vastab õiguskaitse saamise tingimustele. See asjaolu ei ole siiski määrav.

   Esiteks ei saa vaatamata ühenduse kaubamärkide registreerimise menetlusega antud tagatistele täielikult välistada, et ühenduse kaubamärgina registreeritakse tähis, mis võib kahjustada varasemat ühenduse kaubamärki. Nii võib juhtuda eelkõige siis, kui varasema ühenduse kaubamärgi omanik ei ole määruse artikli 41 alusel vastulauset esitanud või kui Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ei vaadanud vastulauset sisuliselt läbi, kuna ei olnud järgitud artikli 41 lõikes 3 kehtestatud menetlusnõudeid.

   Teiseks ei muuda varasema ühenduse kaubamärgi omaniku võimalus esitada kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi hilisema ühenduse kaubamärgi omaniku vastu mõttetuks ühtlustamisametile kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist ega ka eelneva kontrolli mehhanisme, mis on kasutatavad ühenduse kaubamärkide registreerimise menetluses.

   Lõpuks on määruse artikli 9 lõikes 1 ette nähtud ainuõiguse eesmärk anda kaubamärgi omanikule võimalus kaitsta oma erihuve kaubamärgi omanikuna, see tähendab tagada, et kaubamärk saaks täita oma ülesandeid. See, kui varasema ühenduse kaubamärgi omanik peaks kolmanda isiku poolt tema kaubamärgi ülesandeid kahjustava tähise kasutamise takistamiseks ootama kolmandale isikule kuuluva hilisema ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, nõrgestaks aga määruse artikli 9 lõikega 1 talle tagatud õiguskaitset oluliselt.

   (vt punktid 37–40, 42, 44–46, 48, 50–52 ja resolutsioon)