Kohtuasi C‑189/11

Euroopa Komisjon

versus

Hispaania Kuningriik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Maksustamine — Käibemaks — Direktiiv 2006/112/EÜ — Artiklid 306–310 — Reisibüroode erikord — Keeleversioonide vahelised lahknevused — Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette nimetatud erikorra kohaldamise muudele isikutele kui reisijad — Mõisted „reisija” ja „klient” — Nimetatud erikorra kohaldamata jätmine üldsusele suunatud teatavale müügitegevusele — Arvele sellise mahaarvatava käibemaksusumma märkimine, mis ei ole seotud tasumisele kuuluva või tasutud sisendkäibemaksuga — Maksustatava summa üldine kindlaksmääramine konkreetsel ajavahemikul — Vastuolu”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 26. september 2013

1. Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Mitmekeelsed õigusaktid – Erinevate keeleversioonide lahknemine – Kõnealuste õigusnormide üldise ülesehituse ja eesmärgi arvessevõtmine

2. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Reisibüroode erikord – Eesmärk – Kliendil põhinev lähenemisviis – Kohustuste rikkumise puudumine – Reisijal põhinev lähenemisviis – Reisibüroode erikorra mittevastavus

   (Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 26 lõiked 2–4 ja direktiiv 2006/112, artiklid 306–310)

3. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Reisibüroode erikord – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette erikorra kohaldamise muudele isikutele kui reisijad – Reisibürood, mis kohaldavad nimetatud korda vahendajatena

   (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikli 306 lõike 1 teine lõik)

4. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Kohustuste rikkumise tõendamine – Komisjoni tõendamiskoormis – Kohustuste rikkumist tõendavate asjaolude esitamine – Tõendamiskohustuse üleminek asjaomasele liikmesriigile

   (EL artikli 4 lõige 3; ELTL artikkel 258)

5. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Reisibüroode erikord – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette erikorra kohaldamise muudele isikutele kui reisijad – Arvele tehtud märge käibemaksu kohta, mis ei ole seotud tegelikult kliendi poolt tasumisele kuuluva maksuga – Luba arvata see summa maha – Kohustuste rikkumine

   (Nõukogu direktiiv 2006/112, artiklid 168 ja 226)

6. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Reisibüroode erikord – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette erikorra kohaldamise muudele isikutele kui reisijad – Maksustatava summa üldine kindlaksmääramine konkreetsel ajavahemikul – Kohustuste rikkumine

   (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikkel 308)

7. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine – Ühine käibemaksusüsteem – Reisibüroode erikord – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette erikorra kohaldamise muudele isikutele kui reisijad – Nimetatud erikorra kohaldamata jätmine üldsusele suunatud teatavale müügitegevusele – Kohaldamisala – Reisibüroo, mis tegutseb reisikorraldaja nimel vahendajana – Kohustuste rikkumine

   (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikkel 306)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 56 ja 57)

2.  Maksude valdkonnas on reisibüroode erikorra eesmärk lihtsustada reisibüroodele kohaldatavaid käibemaksualaseid õigusnorme. Samuti on selle mõte jaotada õiglaselt asjaomaste liikmesriikide vahel kogutud käibemaksutulu, tagades esiteks iga konkreetse teenusega seotud käibemaksutulu suunamise liikmesriigile, kus toimub teenuse lõpptarbimine, ja teiseks reisibüroo kasuminormiga seotud käibemaksutulu suunamine liikmesriigile, kus see büroo asub.

   Kliendil põhinev lähenemisviis aitab enim kaasa nende eesmärkide saavutamisele, võimaldades reisibüroodel lähtuda lihtsustatud reeglitest, olenemata sellest, kes on teenust saav klient, ja soodustades seeläbi tulude õiglast jaotust liikmesriikide vahel.

   Asjaolu, et reisibüroode erikorra kehtestamise ajal 1977. aastal müüs enamus reisibüroosid oma teenuseid otse lõpptarbijale, ei tähenda, et seadusandja kavatsus oli piirata erikorra kohaldamist seda liiki müügile ja välistada korra kohaldamine teistele ettevõtjatele toimuva müügi puhul.

   Direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikleid 306–310 tuleb tõlgendada kliendil põhinevat lähenemisviisi järgides.

   (vt punktid 59–61 ja 69)

3.  Oht, et käibemaksuvaldkonnas kohaldavad reisibürood nimetatud erikorda ka juhul, kui nad tegutsevad vahendajatena, ei ole põhjendatud, võttes arvesse direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi artikli 306 lõike 1 teise lõigu sõnastust, mis niisuguse võimaluse igal juhul välistab.

   (vt punkt 68)

4.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 81)

5.  Liikmesriik, kes lubab reisibüroodel teisele maksukohustuslasele osutatava reisiteenuse korral, mis hõlmab üksnes riigi territooriumil tehtavat tarnet, märkida arvele käibemaksu kogusumma, millel puudub seos kliendi tegelikult makstava käibemaksuga, ja lubab kliendil siis, kui ta on maksukohustuslane, arvata see kogusumma tasumisele kuuluvast käibemaksust maha, on rikkunud direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklitest 168 ja 226 tulenevaid kohustusi.

   Nimelt, mahaarvatava maksu summa peab selleks, et tagada käibemaksu neutraalsus, vastama täpselt maksu summale, mis kuulub tasumisele või on eelnevalt tasutud. Lisaks, arvele sellise summa märkimine, mis vastab teatavale protsendile kogumaksumusest, ei ole kooskõlas direktiivi 2006/112 artikli 226 arvete sisu käsitlevate sätetega.

   Lisaks, siseriiklik säte, mis võimaldab võimalikku mahaarvamist üksnes juhtudel, kui teenust osutatakse vastava riigi territooriumil, kujutab endast riikkondsuse alusel diskrimineerimist, mis on samuti ühise käibemaksusüsteemiga vastuolus.

   (vt punktid 91, 94, 95, 106 ja resolutsiooni punkt 1)

6.  Liikmesriik, kes lubab reisibüroodel, juhul kui neile reisibüroode erikorda kohaldatakse, määrata maksustatav väärtus kindlaks üldiselt igaks maksustamisperioodiks, on rikkunud direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklist 308 tulenevaid kohustusi.

   Maksustatav väärtus tuleb kindlaks määrata vastavalt direktiivi 2006/112 artiklile 308, viidates igale reisibüroo osutatavale üksikule teenusele eraldi ja mitte üldiselt.

   (vt punktid 103, 106 ja resolutsiooni punkt 1)

7.  Liikmesriik, kes välistab reisibüroode erikorra kohaldamise siis, kui vahendajad tegutsevad enda nimel ja müüvad üldsusele reisikorraldajate organiseeritud reise, on rikkunud direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklist 306 tulenevaid kohustusi.

   (vt punkt 106 ja resolutsiooni punkt 1)

Kohtuasi C‑189/11

Euroopa Komisjon

versus

Hispaania Kuningriik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Maksustamine — Käibemaks — Direktiiv 2006/112/EÜ — Artiklid 306–310 — Reisibüroode erikord — Keeleversioonide vahelised lahknevused — Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette nimetatud erikorra kohaldamise muudele isikutele kui reisijad — Mõisted „reisija” ja „klient” — Nimetatud erikorra kohaldamata jätmine üldsusele suunatud teatavale müügitegevusele — Arvele sellise mahaarvatava käibemaksusumma märkimine, mis ei ole seotud tasumisele kuuluva või tasutud sisendkäibemaksuga — Maksustatava summa üldine kindlaksmääramine konkreetsel ajavahemikul — Vastuolu”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 26. september 2013

1. Euroopa Liidu õigus — Tõlgendamine — Mitmekeelsed õigusaktid — Erinevate keeleversioonide lahknemine — Kõnealuste õigusnormide üldise ülesehituse ja eesmärgi arvessevõtmine

2. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine — Ühine käibemaksusüsteem — Reisibüroode erikord — Eesmärk — Kliendil põhinev lähenemisviis — Kohustuste rikkumise puudumine — Reisijal põhinev lähenemisviis — Reisibüroode erikorra mittevastavus

   (Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 26 lõiked 2–4 ja direktiiv 2006/112, artiklid 306–310)

3. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine — Ühine käibemaksusüsteem — Reisibüroode erikord — Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette erikorra kohaldamise muudele isikutele kui reisijad — Reisibürood, mis kohaldavad nimetatud korda vahendajatena

   (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikli 306 lõike 1 teine lõik)

4. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi — Kohustuste rikkumise tõendamine — Komisjoni tõendamiskoormis — Kohustuste rikkumist tõendavate asjaolude esitamine — Tõendamiskohustuse üleminek asjaomasele liikmesriigile

   (EL artikli 4 lõige 3; ELTL artikkel 258)

5. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine — Ühine käibemaksusüsteem — Reisibüroode erikord — Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette erikorra kohaldamise muudele isikutele kui reisijad — Arvele tehtud märge käibemaksu kohta, mis ei ole seotud tegelikult kliendi poolt tasumisele kuuluva maksuga — Luba arvata see summa maha — Kohustuste rikkumine

   (Nõukogu direktiiv 2006/112, artiklid 168 ja 226)

6. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine — Ühine käibemaksusüsteem — Reisibüroode erikord — Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette erikorra kohaldamise muudele isikutele kui reisijad — Maksustatava summa üldine kindlaksmääramine konkreetsel ajavahemikul — Kohustuste rikkumine

   (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikkel 308)

7. Maksualaste õigusaktide ühtlustamine — Ühine käibemaksusüsteem — Reisibüroode erikord — Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette erikorra kohaldamise muudele isikutele kui reisijad — Nimetatud erikorra kohaldamata jätmine üldsusele suunatud teatavale müügitegevusele — Kohaldamisala — Reisibüroo, mis tegutseb reisikorraldaja nimel vahendajana — Kohustuste rikkumine

   (Nõukogu direktiiv 2006/112, artikkel 306)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 56 ja 57)

2.  Maksude valdkonnas on reisibüroode erikorra eesmärk lihtsustada reisibüroodele kohaldatavaid käibemaksualaseid õigusnorme. Samuti on selle mõte jaotada õiglaselt asjaomaste liikmesriikide vahel kogutud käibemaksutulu, tagades esiteks iga konkreetse teenusega seotud käibemaksutulu suunamise liikmesriigile, kus toimub teenuse lõpptarbimine, ja teiseks reisibüroo kasuminormiga seotud käibemaksutulu suunamine liikmesriigile, kus see büroo asub.

   Kliendil põhinev lähenemisviis aitab enim kaasa nende eesmärkide saavutamisele, võimaldades reisibüroodel lähtuda lihtsustatud reeglitest, olenemata sellest, kes on teenust saav klient, ja soodustades seeläbi tulude õiglast jaotust liikmesriikide vahel.

   Asjaolu, et reisibüroode erikorra kehtestamise ajal 1977. aastal müüs enamus reisibüroosid oma teenuseid otse lõpptarbijale, ei tähenda, et seadusandja kavatsus oli piirata erikorra kohaldamist seda liiki müügile ja välistada korra kohaldamine teistele ettevõtjatele toimuva müügi puhul.

   Direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikleid 306–310 tuleb tõlgendada kliendil põhinevat lähenemisviisi järgides.

   (vt punktid 59–61 ja 69)

3.  Oht, et käibemaksuvaldkonnas kohaldavad reisibürood nimetatud erikorda ka juhul, kui nad tegutsevad vahendajatena, ei ole põhjendatud, võttes arvesse direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi artikli 306 lõike 1 teise lõigu sõnastust, mis niisuguse võimaluse igal juhul välistab.

   (vt punkt 68)

4.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 81)

5.  Liikmesriik, kes lubab reisibüroodel teisele maksukohustuslasele osutatava reisiteenuse korral, mis hõlmab üksnes riigi territooriumil tehtavat tarnet, märkida arvele käibemaksu kogusumma, millel puudub seos kliendi tegelikult makstava käibemaksuga, ja lubab kliendil siis, kui ta on maksukohustuslane, arvata see kogusumma tasumisele kuuluvast käibemaksust maha, on rikkunud direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklitest 168 ja 226 tulenevaid kohustusi.

   Nimelt, mahaarvatava maksu summa peab selleks, et tagada käibemaksu neutraalsus, vastama täpselt maksu summale, mis kuulub tasumisele või on eelnevalt tasutud. Lisaks, arvele sellise summa märkimine, mis vastab teatavale protsendile kogumaksumusest, ei ole kooskõlas direktiivi 2006/112 artikli 226 arvete sisu käsitlevate sätetega.

   Lisaks, siseriiklik säte, mis võimaldab võimalikku mahaarvamist üksnes juhtudel, kui teenust osutatakse vastava riigi territooriumil, kujutab endast riikkondsuse alusel diskrimineerimist, mis on samuti ühise käibemaksusüsteemiga vastuolus.

   (vt punktid 91, 94, 95, 106 ja resolutsiooni punkt 1)

6.  Liikmesriik, kes lubab reisibüroodel, juhul kui neile reisibüroode erikorda kohaldatakse, määrata maksustatav väärtus kindlaks üldiselt igaks maksustamisperioodiks, on rikkunud direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklist 308 tulenevaid kohustusi.

   Maksustatav väärtus tuleb kindlaks määrata vastavalt direktiivi 2006/112 artiklile 308, viidates igale reisibüroo osutatavale üksikule teenusele eraldi ja mitte üldiselt.

   (vt punktid 103, 106 ja resolutsiooni punkt 1)

7.  Liikmesriik, kes välistab reisibüroode erikorra kohaldamise siis, kui vahendajad tegutsevad enda nimel ja müüvad üldsusele reisikorraldajate organiseeritud reise, on rikkunud direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklist 306 tulenevaid kohustusi.

   (vt punkt 106 ja resolutsiooni punkt 1)