Kohtuasi C-512/10

Euroopa Komisjon

versus

Poola Vabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Transport — Direktiiv 91/440/EMÜ — Ühenduse raudteede arendamine — Direktiiv 2001/14/EÜ — Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine — Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõiked 2 ja 3 — Finantstasakaalu kestev puudumine — Direktiivi 91/440 artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõiked 3 ja 4 — Infrastruktuuriettevõtjat ergutavate meetmete puudumine — Direktiivi 2001/14 artikli 7 lõige 3 ja artikli 8 lõige 1 — Minimaalse juurdepääsu eest võetava tasu arvutamine”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 30. mai 2013

1. Transport – Raudteetransport – Direktiiv 2001/14 – Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine ja kasutustasude kehtestamine – Infrastruktuuri kasutustasude kehtestamine – Liikmesriikide kohustused – Infrastruktuuriettevõtja bilansi tasakaal – Tingimused

   (Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 6 lõige 1)

2. Transport – Raudteetransport – Direktiiv 2001/14 – Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine ja kasutustasude kehtestamine – Liikmesriikide kohustused – Meetmed, mille eesmärk on ergutada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid – Puudumine – Kohustuste rikkumine

   (Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 6 lõige 2)

3. Transport – Raudteetransport – Direktiiv 2001/14 – Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine ja kasutustasude kehtestamine – Liikmesriikide kohustused – Raudteeinfrastruktuurile minimaalse juurdepääsu eest võetava tasu arvutamine – Tasu, mis vastab kuludele, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega – Puudumine – Kohustuste rikkumine

   (Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 7 lõige 3)

1.  Direktiivi 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta, muudetud direktiiviga 2004/49, artikli 6 lõikes 1 ette nähtud liikmesriikide kohustust kehtestada tingimused tagamaks, et tavapärastes äritingimustes ning mõistliku ajavahemiku jooksul oleks raudteeinfrastruktuuriettevõtja bilansis tasakaalus ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutustasudest, ülejääk muust majandustegevusest ja riiklik toetus ning teiselt poolt infrastruktuurikulud, tuleb tõlgendada nii, et sellega on silmas peetud infrastruktuuriettevõtja kasumiaruande tasakaalu. Ainuüksi infrastruktuuriettevõtja kasumiaruande tasakaalustamatusest ei piisa siiski, et järeldada, et asjaomane liikmesriik ei ole täitnud kohustusi, mis tal on nimetatud sätte kohaselt. Niisuguse järelduse tegemiseks tuleb juba selle sätte sõnastuse kohaselt veel tuvastada, et raamatupidamislik tasakaalustamatus esineb „tavapärastes äritingimustes ja mõistliku ajavahemiku jooksul”.

   (vt punktid 26, 34 ja 35)

2.  Liikmesriik, kes on jätnud vastu võtmata meetmed, mille eesmärk on ergutada infrastruktuuriettevõtjat vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid, rikub direktiivi 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta, muudetud direktiiviga 2004/49, artikli 6 lõikest 2 tulenevaid kohustusi.

   See, et siseriiklik õigusakt, millega võeti direktiivi 2001/14 siseriiklikusse õigusesse üle, näeb ette eesmärgi vähendada kulusid ja kasutustasusid, ei ole piisav, kuna õigusakt ei määratle ergutavat süsteemi, mille abil eesmärk tuleks saavutada.

   (vt punktid 57 ja 90 ning resolutsiooni punkt 1)

3.  Liikmesriik, kes on võimaldanud minimaalse teenustepaketi ja rajatistele juurdepääsu eest võetava tasu arvutamisel arvesse võtta kulusid, mida ei saa pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega, rikub direktiivi 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta, muudetud direktiiviga 2004/49, artikli 7 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.

   Kuna selles õigusaktis ette nähtud hoolduskulud või liikluse korraldamise kulud hõlmavad püsikulusid, mida infrastruktuuriettevõtja peab kandma pärast raudteevõrgu lõigu eraldamist liikluseks, isegi kui rongiliiklust ei toimu, tuleb neid ainult osaliselt pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega. Lisaks ei ole kaudsed tegevuskulud ja finantskulud ilmselgelt kuidagi otseselt rongiliikluse korraldamisega seotud. Lõpuks, kuna kulumieraldisi ei määrata kindlaks infrastruktuuri liiklusest tingitud tegeliku kulumise, vaid hoopis raamatupidamisnõuete põhjal, ei saa ka neid pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega.

   (vt punktid 82–84 ja 90 ning resolutsiooni punkt 1)

Kohtuasi C-512/10

Euroopa Komisjon

versus

Poola Vabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Transport — Direktiiv 91/440/EMÜ — Ühenduse raudteede arendamine — Direktiiv 2001/14/EÜ — Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine — Direktiivi 2001/14 artikli 6 lõiked 2 ja 3 — Finantstasakaalu kestev puudumine — Direktiivi 91/440 artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõiked 3 ja 4 — Infrastruktuuriettevõtjat ergutavate meetmete puudumine — Direktiivi 2001/14 artikli 7 lõige 3 ja artikli 8 lõige 1 — Minimaalse juurdepääsu eest võetava tasu arvutamine”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 30. mai 2013

1. Transport — Raudteetransport — Direktiiv 2001/14 — Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine ja kasutustasude kehtestamine — Infrastruktuuri kasutustasude kehtestamine — Liikmesriikide kohustused — Infrastruktuuriettevõtja bilansi tasakaal — Tingimused

   (Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 6 lõige 1)

2. Transport — Raudteetransport — Direktiiv 2001/14 — Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine ja kasutustasude kehtestamine — Liikmesriikide kohustused — Meetmed, mille eesmärk on ergutada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid — Puudumine — Kohustuste rikkumine

   (Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 6 lõige 2)

3. Transport — Raudteetransport — Direktiiv 2001/14 — Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine ja kasutustasude kehtestamine — Liikmesriikide kohustused — Raudteeinfrastruktuurile minimaalse juurdepääsu eest võetava tasu arvutamine — Tasu, mis vastab kuludele, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega — Puudumine — Kohustuste rikkumine

   (Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 7 lõige 3)

1.  Direktiivi 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta, muudetud direktiiviga 2004/49, artikli 6 lõikes 1 ette nähtud liikmesriikide kohustust kehtestada tingimused tagamaks, et tavapärastes äritingimustes ning mõistliku ajavahemiku jooksul oleks raudteeinfrastruktuuriettevõtja bilansis tasakaalus ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutustasudest, ülejääk muust majandustegevusest ja riiklik toetus ning teiselt poolt infrastruktuurikulud, tuleb tõlgendada nii, et sellega on silmas peetud infrastruktuuriettevõtja kasumiaruande tasakaalu. Ainuüksi infrastruktuuriettevõtja kasumiaruande tasakaalustamatusest ei piisa siiski, et järeldada, et asjaomane liikmesriik ei ole täitnud kohustusi, mis tal on nimetatud sätte kohaselt. Niisuguse järelduse tegemiseks tuleb juba selle sätte sõnastuse kohaselt veel tuvastada, et raamatupidamislik tasakaalustamatus esineb „tavapärastes äritingimustes ja mõistliku ajavahemiku jooksul”.

   (vt punktid 26, 34 ja 35)

2.  Liikmesriik, kes on jätnud vastu võtmata meetmed, mille eesmärk on ergutada infrastruktuuriettevõtjat vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja kasutustasusid, rikub direktiivi 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta, muudetud direktiiviga 2004/49, artikli 6 lõikest 2 tulenevaid kohustusi.

   See, et siseriiklik õigusakt, millega võeti direktiivi 2001/14 siseriiklikusse õigusesse üle, näeb ette eesmärgi vähendada kulusid ja kasutustasusid, ei ole piisav, kuna õigusakt ei määratle ergutavat süsteemi, mille abil eesmärk tuleks saavutada.

   (vt punktid 57 ja 90 ning resolutsiooni punkt 1)

3.  Liikmesriik, kes on võimaldanud minimaalse teenustepaketi ja rajatistele juurdepääsu eest võetava tasu arvutamisel arvesse võtta kulusid, mida ei saa pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega, rikub direktiivi 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta, muudetud direktiiviga 2004/49, artikli 7 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.

   Kuna selles õigusaktis ette nähtud hoolduskulud või liikluse korraldamise kulud hõlmavad püsikulusid, mida infrastruktuuriettevõtja peab kandma pärast raudteevõrgu lõigu eraldamist liikluseks, isegi kui rongiliiklust ei toimu, tuleb neid ainult osaliselt pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega. Lisaks ei ole kaudsed tegevuskulud ja finantskulud ilmselgelt kuidagi otseselt rongiliikluse korraldamisega seotud. Lõpuks, kuna kulumieraldisi ei määrata kindlaks infrastruktuuri liiklusest tingitud tegeliku kulumise, vaid hoopis raamatupidamisnõuete põhjal, ei saa ka neid pidada kuludeks, mis kaasnevad otseselt rongiliikluse korraldamisega.

   (vt punktid 82–84 ja 90 ning resolutsiooni punkt 1)