Kohtuasi C-340/10

Euroopa Komisjon

versus

Küprose Vabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Direktiiv 92/43/EMÜ — Artikli 4 lõige 1 ja artikli 12 lõige 1 — Paralimni järve ala ühenduse tähtsusega kandidaatalade riiklikku nimekirja ettenähtud tähtaja jooksul kandmata jätmine — Liigi Natrix natrix cypriaca (Küprose harilik nastik) kaitsesüsteem”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Menetlus — Asja läbivaatamist takistavad avalikul huvil põhinevad asjaolud — Uurimine kohtu algatusel — Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi — Ese — Kohtueelse menetluse käigus esitamata jäänud väitel põhinev hagiavaldus — Vastuvõetamatus

   (ELTL artikkel 258; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 92 lõige 2)

2. Keskkond — Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse — Direktiiv 92/43 — Erikaitsealad — Ala, mis võidakse määratleda ühenduse tähtsusega alana, kuid ei ole siseriiklikesse loeteludesse kantud

   (Nõukogu direktiiv 92/43, artikli 3 lõige 1 ja artikli 4 lõige 1)

3. Keskkond — Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse — Direktiiv 92/43 — IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse — Kaitsesüsteemi kehtestamiseks vajalikud meetmed

   (Nõukogu direktiiv 92/43, artikli 12 lõige 1 ja IV lisa punkt a)

1.  Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 92 lõikele 2 võib Euroopa Kohus igal ajal omal algatusel uurida, kas esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid.

   Kohtueelse menetluse eesmärk liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames on anda asjaomasele liikmesriigile võimalus ühelt poolt viia oma tegevus kooskõlla liidu õigusest tulenevate kohustustega ning teiselt poolt esitada õigel ajal komisjoni väidetele vastuväited. ELTL artikli 258 kohase hagi eseme piiritleb järelikult selles sättes ettenähtud kohtueelne menetlus. Seega ei saa hagiavalduse aluseks olla muud väited kui need, mis esitati kohtueelse menetluse käigus.

   (vt punktid 20 ja 21)

2.  Aladel, mis võidakse määratleda ühenduse tähtsusega aladena, mis on komisjonile esitatud siseriiklikesse loeteludesse kantud – eriti aladel, millel esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe või esmatähtsaid liike –, on liikmesriigid tulenevalt direktiivist 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta, mida on muudetud direktiiviga 2006/105, kohustatud võtma direktiivis sätestatud kaitse-eesmärgile kohaseid meetmeid, et kaitsta asjakohast ökoloogilist huvi, mis on nende alade suhtes riiklikul tasandil olemas.

   Nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 1 alusel komisjonile saadetud riiklikku nimekirja kantud aladel kehtiva kaitsesüsteemi kohaselt ei tohi liikmesriigid lubada niisuguseid tegevusi, mis võiksid oluliselt kahjustada nende alade ökoloogilisi omadusi. See on nii eelkõige juhul, kui tegevus võib kaasa tuua kas ala pindala olulise vähenemise, alal esinevate esmatähtsate liikide kadumise, ala hävimise või selle iseloomulike tunnuste kadumise.

   Kui see nii ei oleks, siis võiks see tegelikult kahjustada liidu tasemel otsustusprotsessi, mida peale selle, et see tugineb liikmesriikide esitatud alade terviklikkusele, iseloomustavad ka ökoloogilistest kriteeriumidest lähtuvad võrdlused liikmesriikide pakutud erinevate alade vahel, ning komisjon ei saaks asjaomases valdkonnas enam täita oma ülesandeid: nimelt kehtestada valitud alade nimekirju ühenduse tähtsusega aladena, et luua Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik.

   Eeltoodud kaalutlused kehtivad mutatis mutandis igal juhul ka nende alade kohta, mille puhul liikmesriik ei ole vaielnud vastu sellele, et need vastavad direktiivi 92/43 artikli 4 lõikes 1 viidatud ökoloogilistele kriteeriumidele ning mis järelikult oleksid pidanud olema komisjonile esitatud ühenduse tähtsusega kandidaatalade riiklikus nimekirjas. Osutatud direktiivi ja selle eesmärkide kohaselt ei saa lubada, et niisugune ala, mille puhul liikmesriik ei vaidlusta seda, et see peaks kõnealuses nimekirjas olema, on ilma igasuguse kaitseta.

   Seega liikmesriik, kes lubab tegevusi, mis seavad tõsiselt ohtu sellise ala ökoloogilised omadused, ega võta vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada sellel alal ökoloogilist huvi pakkuva liigi asurkonda, rikub direktiivist 92/43 tulenevaid kohustusi.

   (vt punktid 43–47, 69 ja resolutsioon)

3.  Direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta, mida on muudetud direktiiviga 2006/105, artikli 12 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse võtta vajalikud meetmed, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, mis peab tegelikult võimaldama ära hoida nende liikide isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise mis tahes viisil, nende liikide tahtliku häirimise, eelkõige nende paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal, munade tahtliku hävitamise või loodusest võtmise ning nimetatud liikide paljunemis- või puhkepaikade kahjustamise või hävitamise.

   Seega liikmesriik, kes ei võta sellise loomaliigi range kaitse süsteemi kehtestamiseks ja kohaldamiseks vajalikke meetmeid, rikub direktiivi 92/43 artikli 12 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

   (vt punktid 59, 62, 69 ja resolutsioon)

Kohtuasi C-340/10

Euroopa Komisjon

versus

Küprose Vabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Direktiiv 92/43/EMÜ — Artikli 4 lõige 1 ja artikli 12 lõige 1 — Paralimni järve ala ühenduse tähtsusega kandidaatalade riiklikku nimekirja ettenähtud tähtaja jooksul kandmata jätmine — Liigi Natrix natrix cypriaca (Küprose harilik nastik) kaitsesüsteem”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Menetlus – Asja läbivaatamist takistavad avalikul huvil põhinevad asjaolud – Uurimine kohtu algatusel – Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Ese – Kohtueelse menetluse käigus esitamata jäänud väitel põhinev hagiavaldus – Vastuvõetamatus

   (ELTL artikkel 258; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 92 lõige 2)

2. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Erikaitsealad – Ala, mis võidakse määratleda ühenduse tähtsusega alana, kuid ei ole siseriiklikesse loeteludesse kantud

   (Nõukogu direktiiv 92/43, artikli 3 lõige 1 ja artikli 4 lõige 1)

3. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse – Kaitsesüsteemi kehtestamiseks vajalikud meetmed

   (Nõukogu direktiiv 92/43, artikli 12 lõige 1 ja IV lisa punkt a)

1.  Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 92 lõikele 2 võib Euroopa Kohus igal ajal omal algatusel uurida, kas esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid.

   Kohtueelse menetluse eesmärk liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames on anda asjaomasele liikmesriigile võimalus ühelt poolt viia oma tegevus kooskõlla liidu õigusest tulenevate kohustustega ning teiselt poolt esitada õigel ajal komisjoni väidetele vastuväited. ELTL artikli 258 kohase hagi eseme piiritleb järelikult selles sättes ettenähtud kohtueelne menetlus. Seega ei saa hagiavalduse aluseks olla muud väited kui need, mis esitati kohtueelse menetluse käigus.

   (vt punktid 20 ja 21)

2.  Aladel, mis võidakse määratleda ühenduse tähtsusega aladena, mis on komisjonile esitatud siseriiklikesse loeteludesse kantud – eriti aladel, millel esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe või esmatähtsaid liike –, on liikmesriigid tulenevalt direktiivist 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta, mida on muudetud direktiiviga 2006/105, kohustatud võtma direktiivis sätestatud kaitse-eesmärgile kohaseid meetmeid, et kaitsta asjakohast ökoloogilist huvi, mis on nende alade suhtes riiklikul tasandil olemas.

   Nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 1 alusel komisjonile saadetud riiklikku nimekirja kantud aladel kehtiva kaitsesüsteemi kohaselt ei tohi liikmesriigid lubada niisuguseid tegevusi, mis võiksid oluliselt kahjustada nende alade ökoloogilisi omadusi. See on nii eelkõige juhul, kui tegevus võib kaasa tuua kas ala pindala olulise vähenemise, alal esinevate esmatähtsate liikide kadumise, ala hävimise või selle iseloomulike tunnuste kadumise.

   Kui see nii ei oleks, siis võiks see tegelikult kahjustada liidu tasemel otsustusprotsessi, mida peale selle, et see tugineb liikmesriikide esitatud alade terviklikkusele, iseloomustavad ka ökoloogilistest kriteeriumidest lähtuvad võrdlused liikmesriikide pakutud erinevate alade vahel, ning komisjon ei saaks asjaomases valdkonnas enam täita oma ülesandeid: nimelt kehtestada valitud alade nimekirju ühenduse tähtsusega aladena, et luua Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik.

   Eeltoodud kaalutlused kehtivad mutatis mutandis igal juhul ka nende alade kohta, mille puhul liikmesriik ei ole vaielnud vastu sellele, et need vastavad direktiivi 92/43 artikli 4 lõikes 1 viidatud ökoloogilistele kriteeriumidele ning mis järelikult oleksid pidanud olema komisjonile esitatud ühenduse tähtsusega kandidaatalade riiklikus nimekirjas. Osutatud direktiivi ja selle eesmärkide kohaselt ei saa lubada, et niisugune ala, mille puhul liikmesriik ei vaidlusta seda, et see peaks kõnealuses nimekirjas olema, on ilma igasuguse kaitseta.

   Seega liikmesriik, kes lubab tegevusi, mis seavad tõsiselt ohtu sellise ala ökoloogilised omadused, ega võta vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada sellel alal ökoloogilist huvi pakkuva liigi asurkonda, rikub direktiivist 92/43 tulenevaid kohustusi.

   (vt punktid 43–47, 69 ja resolutsioon)

3.  Direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta, mida on muudetud direktiiviga 2006/105, artikli 12 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse võtta vajalikud meetmed, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, mis peab tegelikult võimaldama ära hoida nende liikide isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise mis tahes viisil, nende liikide tahtliku häirimise, eelkõige nende paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal, munade tahtliku hävitamise või loodusest võtmise ning nimetatud liikide paljunemis- või puhkepaikade kahjustamise või hävitamise.

   Seega liikmesriik, kes ei võta sellise loomaliigi range kaitse süsteemi kehtestamiseks ja kohaldamiseks vajalikke meetmeid, rikub direktiivi 92/43 artikli 12 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

   (vt punktid 59, 62, 69 ja resolutsioon)