Kohtuasi C-338/10

Grünwald Logistik Service GmbH (GLS)

versus

Hauptzollamt Hamburg-Stadt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Hamburg)

„Dumping — Dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärinevate teatavatest tsitrusviljadest valmistatud toodete ja konservide impordi suhtes — Määrus (EÜ) nr 1355/2008 — Kehtivus — Määrus (EÜ) nr 384/96 — Artikli 2 lõike 7 punkt a — Normaalväärtuse kindlaksmääramine — Mitteturumajanduslikud riigid — Komisjoni kohustus määrata hoolikalt kindlaks normaalväärtus, tuginedes kolmandas turumajandusriigis kehtivale hinnale või arvestuslikule väärtusele”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Ühine kaubanduspoliitika — Dumpinguvastane kaitse — Dumping — Normaalväärtuse määramine — Mitteturumajanduslikest riikidest pärinev import — Võrdlusriigi valik

   (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 2117/2005, artikli 2 lõike 7 punkt a)

2. Ühine kaubanduspoliitika — Dumpinguvastane kaitse — Dumping — Normaalväärtuse määramine — Mitteturumajanduslikest riikidest pärinev import — Viide kolmanda turumajandusriigi hinnale

   (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 2117/2005, artikli 2 lõike 7 punkt a)

3. Ühine kaubanduspoliitika — Dumpinguvastane kaitse — Dumping — Normaalväärtuse määramine — Mitteturumajanduslikest riikidest pärinev import — Võrdlusriigi valik

   (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 2117/2005, artikli 2 lõike 7 punkt a, ning määrus nr 1355/2008)

1.  Määrusega nr 2117/2005 muudetud dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punkti a kohaselt määratakse erandina sama artikli lõigetest 1–6 mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi puhul normaalväärtus reeglina kolmandas turumajandusriigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel. Vastavalt selle sätte teisele lõigule valitakse sobiv kolmas turumajandusriik põhjendatud viisil, võttes nõuetekohaselt arvesse valimise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid. Nimelt peavad liidu institutsioonid, võttes arvesse võimalikke alternatiive, üritama leida kolmanda riigi, milles samasuguse toote hind kujuneb ekspordiriigiga võimalikult sarnastes tingimustes, tingimusel et tegu on turumajandusriigiga.

   Liidu institutsioonide kaalutlusõiguse kasutamist kontrollib kohus. Võrdlusriigi valiku osas tuleb eelkõige kontrollida, kas need institutsioonid on arvestanud peamisi asjaolusid, et tõendada valitud riigi sobivust, ja kas toimikumaterjale on uuritud nõutud hoolsusega, et saaks järeldada, et normaalväärtus määrati kindlaks sobivalt ja põhjendatult.

   (vt punktid 20–22)

2.  Määrusega nr 2117/2005 muudetud dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punkti a sõnastusest ja ülesehitusest ilmneb, et mitteturumajanduslikest riikidest impordi korral on peamine meetod normaalväärtuse kindlaksmääramiseks see, mis võtab arvesse turumajandusriigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse või hinna, mis kehtib müügi puhul sellisest kolmandast turumajandusriigist teistesse riikidesse, k.a liitu. Sellise võimaluse puudumisel on määratletud normaalväärtuse kindlaksmääramiseks teisejärguline meetod, mille kohaselt see väärtus määratakse kindlaks mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest liidus tegelikult makstud või makstava hinna alusel, mida on vajaduse korral nõuetekohaselt kohandatud, et sisse arvata põhjendatud kasumimarginaal.

   Algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis a kasutatud väljendid näitavad, et selles sättes kirjeldatud peamise meetodi eelistamise eesmärk on määrata põhjendatult kindlaks normaalväärtus ekspordiriigis, valides kolmanda riigi, kus samasuguse toote hind kujuneb ekspordiriigiga võimalikult sarnastes tingimustes, tingimusel et tegemist on turumajandusriigiga.

   Sellest tuleneb, et liidu institutsioonide kaalutlusõigus võrdlusriigi valikul ei anna neile õigust jätta kõrvale nõuet valida kolmas turumajandusriik, kui see on võimalik. Algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis a sätestatud niisuguse üldreegli kohaldamise, mis puudutab mitteturumajandusriikidest pärinevate toodete normaalväärtuse kindlaksmääramist, saavad institutsioonid muule põhjendatud alusele tuginedes kõrvale jätta üksnes siis, kui üldreeglit ei saa kohaldada.

   (vt punktid 24–26)

3.  Määrusega nr 2117/2005 muudetud dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punkt a, mille kohaselt eelistatakse selles sättes ette nähtud peamist meetodit, mille kohaselt määratakse normaalväärtus kindlaks kolmandas turumajandusriigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel, paneb siiski liidu institutsioonidele kohustuse hinnata nõutud hoolsusega neile kättesaadavaid andmeid, mille hulgas on eelkõige Eurostati statistika, et uurida, kas on võimalik leida võrdlusriiki selle sätte tähenduses. Nimetatud sätte eesmärk leida võrdlusriik, kus samasuguse toote hind kujuneb eksportiva riigi tingimustega võimalikult sarnastes tingimustes, võib olla kahjustatud, kui mõistet „kättesaadavad usaldusväärsed andmed” piirataks andmetega, mille kaebuse esitaja on kaebuses välja toonud, või teabega, mille huvitatud pooled hiljem on uurimise käigus esitanud.

   Seega peab komisjon omal algatusel analüüsima kättesaadavat teavet, kuna tema roll dumpinguvastase menetluse läbiviimisel ei ole vahekohtuniku roll, kelle pädevus piirdub ainult otsuse tegemisega menetluse käigus poolte esitatud teabe ja tõendite põhjal. Algmääruse nr 384/96 artikli 6 lõiked 3 ja 4 annavad komisjonile õiguse paluda liikmesriikidelt teavet ning teha kõik vajalikud kontrollimised ja inspekteerimised.

   Seega, kui Eurostati andmed, mis olid kättesaadavad uurimise ajal, annavad kaudseid tõendeid selle kohta, et erinevates kolmandates turumajandusriikides valmistatakse asjaomase tootega võrreldavaid tooteid kogustes, mis ei ole tähtsusetud, peab komisjon seega analüüsima omal algatusel, kas mõni nendest riikidest võib olla võrdlusriik algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a tähenduses. Komisjon ei saa piirduda ainult ühe küsimustiku saatmisega kahele samas kolmandas riigis asuvale ettevõtjale ning järeldada nendele vastamata jätmisest, et normaalväärtust ei saa määrata kindlaks kolmandas turumajandusriigis kasutatavate hindade põhjal.

   (vt punktid 30–32, 34)

Kohtuasi C-338/10

Grünwald Logistik Service GmbH (GLS)

versus

Hauptzollamt Hamburg-Stadt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Hamburg)

„Dumping — Dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärinevate teatavatest tsitrusviljadest valmistatud toodete ja konservide impordi suhtes — Määrus (EÜ) nr 1355/2008 — Kehtivus — Määrus (EÜ) nr 384/96 — Artikli 2 lõike 7 punkt a — Normaalväärtuse kindlaksmääramine — Mitteturumajanduslikud riigid — Komisjoni kohustus määrata hoolikalt kindlaks normaalväärtus, tuginedes kolmandas turumajandusriigis kehtivale hinnale või arvestuslikule väärtusele”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Normaalväärtuse määramine – Mitteturumajanduslikest riikidest pärinev import – Võrdlusriigi valik

   (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 2117/2005, artikli 2 lõike 7 punkt a)

2. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Normaalväärtuse määramine – Mitteturumajanduslikest riikidest pärinev import – Viide kolmanda turumajandusriigi hinnale

   (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 2117/2005, artikli 2 lõike 7 punkt a)

3. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Normaalväärtuse määramine – Mitteturumajanduslikest riikidest pärinev import – Võrdlusriigi valik

   (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 2117/2005, artikli 2 lõike 7 punkt a, ning määrus nr 1355/2008)

1.  Määrusega nr 2117/2005 muudetud dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punkti a kohaselt määratakse erandina sama artikli lõigetest 1–6 mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi puhul normaalväärtus reeglina kolmandas turumajandusriigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel. Vastavalt selle sätte teisele lõigule valitakse sobiv kolmas turumajandusriik põhjendatud viisil, võttes nõuetekohaselt arvesse valimise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid. Nimelt peavad liidu institutsioonid, võttes arvesse võimalikke alternatiive, üritama leida kolmanda riigi, milles samasuguse toote hind kujuneb ekspordiriigiga võimalikult sarnastes tingimustes, tingimusel et tegu on turumajandusriigiga.

   Liidu institutsioonide kaalutlusõiguse kasutamist kontrollib kohus. Võrdlusriigi valiku osas tuleb eelkõige kontrollida, kas need institutsioonid on arvestanud peamisi asjaolusid, et tõendada valitud riigi sobivust, ja kas toimikumaterjale on uuritud nõutud hoolsusega, et saaks järeldada, et normaalväärtus määrati kindlaks sobivalt ja põhjendatult.

   (vt punktid 20–22)

2.  Määrusega nr 2117/2005 muudetud dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punkti a sõnastusest ja ülesehitusest ilmneb, et mitteturumajanduslikest riikidest impordi korral on peamine meetod normaalväärtuse kindlaksmääramiseks see, mis võtab arvesse turumajandusriigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse või hinna, mis kehtib müügi puhul sellisest kolmandast turumajandusriigist teistesse riikidesse, k.a liitu. Sellise võimaluse puudumisel on määratletud normaalväärtuse kindlaksmääramiseks teisejärguline meetod, mille kohaselt see väärtus määratakse kindlaks mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest liidus tegelikult makstud või makstava hinna alusel, mida on vajaduse korral nõuetekohaselt kohandatud, et sisse arvata põhjendatud kasumimarginaal.

   Algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis a kasutatud väljendid näitavad, et selles sättes kirjeldatud peamise meetodi eelistamise eesmärk on määrata põhjendatult kindlaks normaalväärtus ekspordiriigis, valides kolmanda riigi, kus samasuguse toote hind kujuneb ekspordiriigiga võimalikult sarnastes tingimustes, tingimusel et tegemist on turumajandusriigiga.

   Sellest tuleneb, et liidu institutsioonide kaalutlusõigus võrdlusriigi valikul ei anna neile õigust jätta kõrvale nõuet valida kolmas turumajandusriik, kui see on võimalik. Algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis a sätestatud niisuguse üldreegli kohaldamise, mis puudutab mitteturumajandusriikidest pärinevate toodete normaalväärtuse kindlaksmääramist, saavad institutsioonid muule põhjendatud alusele tuginedes kõrvale jätta üksnes siis, kui üldreeglit ei saa kohaldada.

   (vt punktid 24–26)

3.  Määrusega nr 2117/2005 muudetud dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punkt a, mille kohaselt eelistatakse selles sättes ette nähtud peamist meetodit, mille kohaselt määratakse normaalväärtus kindlaks kolmandas turumajandusriigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel, paneb siiski liidu institutsioonidele kohustuse hinnata nõutud hoolsusega neile kättesaadavaid andmeid, mille hulgas on eelkõige Eurostati statistika, et uurida, kas on võimalik leida võrdlusriiki selle sätte tähenduses. Nimetatud sätte eesmärk leida võrdlusriik, kus samasuguse toote hind kujuneb eksportiva riigi tingimustega võimalikult sarnastes tingimustes, võib olla kahjustatud, kui mõistet „kättesaadavad usaldusväärsed andmed” piirataks andmetega, mille kaebuse esitaja on kaebuses välja toonud, või teabega, mille huvitatud pooled hiljem on uurimise käigus esitanud.

   Seega peab komisjon omal algatusel analüüsima kättesaadavat teavet, kuna tema roll dumpinguvastase menetluse läbiviimisel ei ole vahekohtuniku roll, kelle pädevus piirdub ainult otsuse tegemisega menetluse käigus poolte esitatud teabe ja tõendite põhjal. Algmääruse nr 384/96 artikli 6 lõiked 3 ja 4 annavad komisjonile õiguse paluda liikmesriikidelt teavet ning teha kõik vajalikud kontrollimised ja inspekteerimised.

   Seega, kui Eurostati andmed, mis olid kättesaadavad uurimise ajal, annavad kaudseid tõendeid selle kohta, et erinevates kolmandates turumajandusriikides valmistatakse asjaomase tootega võrreldavaid tooteid kogustes, mis ei ole tähtsusetud, peab komisjon seega analüüsima omal algatusel, kas mõni nendest riikidest võib olla võrdlusriik algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a tähenduses. Komisjon ei saa piirduda ainult ühe küsimustiku saatmisega kahele samas kolmandas riigis asuvale ettevõtjale ning järeldada nendele vastamata jätmisest, et normaalväärtust ei saa määrata kindlaks kolmandas turumajandusriigis kasutatavate hindade põhjal.

   (vt punktid 30–32, 34)