Kohtuasi C-277/10

Martin Luksan

versus

Petrus van der Let

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Handelsgericht Wien)

„Eelotsusetaotlus — Õigusaktide ühtlustamine — Intellektuaalomand — Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused — Direktiivid 93/83/EMÜ, 2001/29/EÜ, 2006/115/EÜ ja 2006/116/EÜ — Kinematograafilise teose kasutusõiguste jagamine lepingu alusel teose peamise režissööri ja tootja vahel — Siseriiklikud õigusnormid, millega on need õigused eranditult ja automaatselt antud filmi tootjale — Võimalus sellest normist pooltevahelise kokkuleppe alusel kõrvale kalduda — Sellest tulenev õigus tasule”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Rahvusvahelised lepingud – Liikmesriikide lepingud – Enne liikmesriigi liiduga ühinemist sõlmitud lepingud – Leping, millega liikmesriigile on jäetud õigus võtta liidu õigusega vastuolus olev meede – Liikmesriigi kohustus hoiduda sellise meetme võtmisest – Vastuolu, mis tuleneb liidu õiguse arengust – Liikmesriigil ei ole võimalik tugineda sellele lepingule, et vabaneda selle arengu tõttu tekkinud kohustustest

   (ELTL artikkel 351)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Kinematograafilise teose kasutusõigused – Peamisele režissöörile automaatselt kuuluvad õigused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artiklid 2 ja 3, direktiiv 2006/115, artiklid 2 ja 3, ning direktiiv 2006/116, artikkel 2; nõukogu direktiiv 93/83, artiklid 1 ja 2)

3. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Kinematograafilise teose kasutusõigused – Liikmesriikide võimalus kehtestada seaduslik eeldus, et need õigused lähevad üle teose tootjale – Tingimus – Ümberlükatav eeldus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29 ja direktiiv 2006/115, artikli 3 lõiked 4 ja 5)

4. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Kinematograafilise teose kasutusõigused – Peamisele režissöörile automaatselt kuuluvad õigused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artikli 5 lõike 2 punkt b)

5. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Kinematograafilise teose kasutusõigused – Õigus õiglasele hüvitisele isikliku koopia erandi korral – Liikmesriikidel ei ole võimalik kehtestada seaduslikku eeldust, et see õigus läheb üle teose tootjale

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artikli 5 lõike 2 punkt b)

1.  ELTL artikli 351 esimese lõigu eesmärk on rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt täpsustada, et asutamislepingu kohaldamine ei mõjuta asjaomase liikmesriigi kohustust arvestada kolmandate riikide õigustega, mis on ette nähtud tema ühinemisest varasemas konventsioonis, ning täita oma vastavaid kohustusi. Sellegipoolest, kui niisugune konventsioon võimaldab liikmesriigil võtta liidu õigusega vastuolus oleva meetme, ilma teda siiski selleks kohustamata, peab liikmesriik hoiduma sellise meetme võtmisest. Seda kohtupraktikat tuleb mutatis mutandis kohaldada ka siis, kui liidu õiguse arengu tõttu osutub selle õigusega vastuolus olevaks seadusandlik meede, mille liikmesriik on võtnud vastavalt varasema rahvusvahelise lepinguga antud õigusele. Niisuguses olukorras ei saa asjaomane liikmesriik sellele konventsioonile tugineda selleks, et vabaneda hiljem liidu õiguse alusel tekkinud kohustustest.

   (vt punktid 61–63)

2.  Ühelt poolt direktiivi 93/83 teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta artikleid 1 ja 2 ning teiselt poolt direktiivi 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikleid 2 ja 3 koostoimes direktiiviga 2006/115 rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artiklitega 2 ja 3 ning direktiiviga 2006/116 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et kinematograafilise teose kasutusõigused (reprodutseerimise õigus, satelliidi kaudu edastamise õigus ja mis tahes muu üldsusele kättesaadavaks tegemise kaudu üldsusele edastamise õigus) kuuluvad automaatselt, vahetult ja algusest peale peamisele režissöörile. Järelikult tuleb neid sätteid tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega on nimetatud kasutusõigused automaatselt ja eranditult antud kõnealuse teose tootjale.

   Sellega seoses ei saa direktiivi 93/83 artiklit 2 ning direktiivi 2001/29 artikleid 2 ja 3 Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni autoriõiguse lepingu artikli 1 lõiget 4 silmas pidades tõlgendada nii, et liikmesriik võib Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artikli 14a alusel, tuginedes konventsiooni selle artikliga talle antud õigusele, jätta oma siseriiklike õigusnormidega kinematograafilise teose peamise režissööri ilma selle teose kasutusõigustest, kuna niisugune tõlgendus kõigepealt ei arvesta liidu pädevusega selles valdkonnas, lisaks ei ole kooskõlas direktiiviga 2001/29 taotletava eesmärgiga ning lõpuks ei vasta intellektuaalomandi kaitset tagavast Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõikest 2 tulenevatele nõuetele.

   (vt punktid 71 ja 72 ning resolutsiooni punkt 1)

3.  Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on liikmesriikidele jäetud õigus kehtestada eeldus, et kinematograafilise teose tootjale lähevad üle kinematograafilise teose kasutusõigused (satelliidi kaudu edastamise õigus, reprodutseerimise õigus ja mis tahes muu üldsusele kättesaadavaks tegemise kaudu üldsusele edastamise õigus), tingimusel et niisugune eeldus ei ole ümberlükkamatu ega välista nimetatud teose peamise režissööri võimalust leppida kokku teisiti.

   (vt punkt 87 ja resolutsiooni punkt 2)

4.  Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et kinematograafilise teose autorina peab selle peamisel režissööril automaatselt, vahetult ja algusest peale olema õigus õiglasele hüvitisele, mis on direktiivi 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud isikliku koopia erandi korral.

   (vt punkt 95 ja resolutsiooni punkt 3)

5.  Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole liikmesriikidele jäetud õigust kehtestada eeldus, et kinematograafilise teose tootjale läheb üle selle teose peamise režissööri õigus õiglasele hüvitisele, olenemata sellest, kas eeldus on sõnastatud ümberlükkamatuna või võib sellest kõrvale kalduda.

   Nimelt selleks, et direktiivi 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punkt b ei kaotaks igasugust kasulikku mõju, kohustab see liikmesriiki, kes on oma siseriiklikus õiguses kehtestanud isikliku koopia erandi, saavutama sellise tulemuse, et see riik tagab oma pädevuse piires sellise õiglase hüvitise tegeliku saamise, mille eesmärk on heastada õiguste valdajatele tekitatud kahju. Liikmesriikidele pandud niisugune kohustus saavutada õiguste valdajatele õiglase hüvitise maksmine osutub põhimõtteliselt kokkusobimatuks õiguste valdaja võimalusega õiglasest hüvitisest loobuda ning seda enam liikmesriikide õigusega kehtestada niisugune ülemineku eeldus.

   (vt punktid 106, 108, 109 ja resolutsiooni punkt 4)

Kohtuasi C-277/10

Martin Luksan

versus

Petrus van der Let

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Handelsgericht Wien)

„Eelotsusetaotlus — Õigusaktide ühtlustamine — Intellektuaalomand — Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused — Direktiivid 93/83/EMÜ, 2001/29/EÜ, 2006/115/EÜ ja 2006/116/EÜ — Kinematograafilise teose kasutusõiguste jagamine lepingu alusel teose peamise režissööri ja tootja vahel — Siseriiklikud õigusnormid, millega on need õigused eranditult ja automaatselt antud filmi tootjale — Võimalus sellest normist pooltevahelise kokkuleppe alusel kõrvale kalduda — Sellest tulenev õigus tasule”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Rahvusvahelised lepingud — Liikmesriikide lepingud — Enne liikmesriigi liiduga ühinemist sõlmitud lepingud — Leping, millega liikmesriigile on jäetud õigus võtta liidu õigusega vastuolus olev meede — Liikmesriigi kohustus hoiduda sellise meetme võtmisest — Vastuolu, mis tuleneb liidu õiguse arengust — Liikmesriigil ei ole võimalik tugineda sellele lepingule, et vabaneda selle arengu tõttu tekkinud kohustustest

   (ELTL artikkel 351)

2. Õigusaktide ühtlustamine — Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused — Kinematograafilise teose kasutusõigused — Peamisele režissöörile automaatselt kuuluvad õigused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artiklid 2 ja 3, direktiiv 2006/115, artiklid 2 ja 3, ning direktiiv 2006/116, artikkel 2; nõukogu direktiiv 93/83, artiklid 1 ja 2)

3. Õigusaktide ühtlustamine — Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused — Kinematograafilise teose kasutusõigused — Liikmesriikide võimalus kehtestada seaduslik eeldus, et need õigused lähevad üle teose tootjale — Tingimus — Ümberlükatav eeldus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29 ja direktiiv 2006/115, artikli 3 lõiked 4 ja 5)

4. Õigusaktide ühtlustamine — Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused — Kinematograafilise teose kasutusõigused — Peamisele režissöörile automaatselt kuuluvad õigused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artikli 5 lõike 2 punkt b)

5. Õigusaktide ühtlustamine — Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused — Kinematograafilise teose kasutusõigused — Õigus õiglasele hüvitisele isikliku koopia erandi korral — Liikmesriikidel ei ole võimalik kehtestada seaduslikku eeldust, et see õigus läheb üle teose tootjale

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artikli 5 lõike 2 punkt b)

1.  ELTL artikli 351 esimese lõigu eesmärk on rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt täpsustada, et asutamislepingu kohaldamine ei mõjuta asjaomase liikmesriigi kohustust arvestada kolmandate riikide õigustega, mis on ette nähtud tema ühinemisest varasemas konventsioonis, ning täita oma vastavaid kohustusi. Sellegipoolest, kui niisugune konventsioon võimaldab liikmesriigil võtta liidu õigusega vastuolus oleva meetme, ilma teda siiski selleks kohustamata, peab liikmesriik hoiduma sellise meetme võtmisest. Seda kohtupraktikat tuleb mutatis mutandis kohaldada ka siis, kui liidu õiguse arengu tõttu osutub selle õigusega vastuolus olevaks seadusandlik meede, mille liikmesriik on võtnud vastavalt varasema rahvusvahelise lepinguga antud õigusele. Niisuguses olukorras ei saa asjaomane liikmesriik sellele konventsioonile tugineda selleks, et vabaneda hiljem liidu õiguse alusel tekkinud kohustustest.

   (vt punktid 61–63)

2.  Ühelt poolt direktiivi 93/83 teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta artikleid 1 ja 2 ning teiselt poolt direktiivi 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikleid 2 ja 3 koostoimes direktiiviga 2006/115 rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artiklitega 2 ja 3 ning direktiiviga 2006/116 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et kinematograafilise teose kasutusõigused (reprodutseerimise õigus, satelliidi kaudu edastamise õigus ja mis tahes muu üldsusele kättesaadavaks tegemise kaudu üldsusele edastamise õigus) kuuluvad automaatselt, vahetult ja algusest peale peamisele režissöörile. Järelikult tuleb neid sätteid tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega on nimetatud kasutusõigused automaatselt ja eranditult antud kõnealuse teose tootjale.

   Sellega seoses ei saa direktiivi 93/83 artiklit 2 ning direktiivi 2001/29 artikleid 2 ja 3 Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni autoriõiguse lepingu artikli 1 lõiget 4 silmas pidades tõlgendada nii, et liikmesriik võib Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artikli 14a alusel, tuginedes konventsiooni selle artikliga talle antud õigusele, jätta oma siseriiklike õigusnormidega kinematograafilise teose peamise režissööri ilma selle teose kasutusõigustest, kuna niisugune tõlgendus kõigepealt ei arvesta liidu pädevusega selles valdkonnas, lisaks ei ole kooskõlas direktiiviga 2001/29 taotletava eesmärgiga ning lõpuks ei vasta intellektuaalomandi kaitset tagavast Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõikest 2 tulenevatele nõuetele.

   (vt punktid 71 ja 72 ning resolutsiooni punkt 1)

3.  Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on liikmesriikidele jäetud õigus kehtestada eeldus, et kinematograafilise teose tootjale lähevad üle kinematograafilise teose kasutusõigused (satelliidi kaudu edastamise õigus, reprodutseerimise õigus ja mis tahes muu üldsusele kättesaadavaks tegemise kaudu üldsusele edastamise õigus), tingimusel et niisugune eeldus ei ole ümberlükkamatu ega välista nimetatud teose peamise režissööri võimalust leppida kokku teisiti.

   (vt punkt 87 ja resolutsiooni punkt 2)

4.  Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et kinematograafilise teose autorina peab selle peamisel režissööril automaatselt, vahetult ja algusest peale olema õigus õiglasele hüvitisele, mis on direktiivi 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud isikliku koopia erandi korral.

   (vt punkt 95 ja resolutsiooni punkt 3)

5.  Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole liikmesriikidele jäetud õigust kehtestada eeldus, et kinematograafilise teose tootjale läheb üle selle teose peamise režissööri õigus õiglasele hüvitisele, olenemata sellest, kas eeldus on sõnastatud ümberlükkamatuna või võib sellest kõrvale kalduda.

   Nimelt selleks, et direktiivi 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punkt b ei kaotaks igasugust kasulikku mõju, kohustab see liikmesriiki, kes on oma siseriiklikus õiguses kehtestanud isikliku koopia erandi, saavutama sellise tulemuse, et see riik tagab oma pädevuse piires sellise õiglase hüvitise tegeliku saamise, mille eesmärk on heastada õiguste valdajatele tekitatud kahju. Liikmesriikidele pandud niisugune kohustus saavutada õiguste valdajatele õiglase hüvitise maksmine osutub põhimõtteliselt kokkusobimatuks õiguste valdaja võimalusega õiglasest hüvitisest loobuda ning seda enam liikmesriikide õigusega kehtestada niisugune ülemineku eeldus.

   (vt punktid 106, 108, 109 ja resolutsiooni punkt 4)