Keywords
Summary

Keywords

1. Riigiabi – Mõiste – Ettevõtja suhtes kehtiv maksustamise erikord, mis tagab talle teatud soodustuse (EÜ artikli 87 lõige 1)

2. Riigiabi – Mõiste – Ettevõtja suhtes kehtiv maksustamise erikord – Teatud perioodil vähemmakstud summa kompenseerimine teisel perioodil kindlasummalise maksu tõttu tasutud ülemäärase maksusummaga

(EÜ artikli 87 lõige 1)

3. Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Abi andmine EÜ artiklis 88 sätestatud menetlusnõudeid rikkudes – Abisaajatel tekkida võiv õiguspärane ootus – Kaitse – Tingimused ja piirid

(EÜ artikli 88 lõige 3)

4. Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Määruse nr 659/1999 artiklis 15 ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg – Aegumistähtaja algus – Abisaajale abi andmise kuupäev

(EÜ artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artikkel 15)

5. Riigiabi – Komisjoni otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see tagasi nõudma – Komisjoni võimalus jätta tagastatava summa täpse suuruse väljaarvutamine siseriiklikele ametivõimudele – Õiguskindluse põhimõtte rikkumine – Puudumine

Summary

1. Maksustamise erikord võib anda ettevõtjale soodustuse EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, isegi kui selle korra alusel antud abi konkreetne summa tuleb välja arvutada teatavate selle korraga mitteseotud tegurite abil.

Kui abi andmise tuvastatavus sõltub teatud arvust maksustamise erikorrast väljapoole jäävatest asjaoludest, nagu ettevõtlusmaksu aastane maksustamisperiood ja nende omavalitsusüksuste poolt igal aastal kinnitatud maksumäärade tase, ei takista need asjaolud maksustamise erikorra kvalifitseerimist riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses juba selle vastuvõtmise hetkel. Nimelt tuleb eristada esiteks abikava vastuvõtmist ja teiseks selle korra alusel ettevõtjale igal aastal antud abi, mille täpne suurus sõltus teatud välistest teguritest.

Niisugusel juhul võib soodustuse olemasolu tuleneda esiteks muutumatust osast, mis on seotud üldise maksuõiguse korrast erineva maksustamiskorraga, mida kohaldatakse ettevõtja suhtes, ja teiseks osast, mis muutub olenevalt faktilistest asjaoludest, st ruumide või maade asumisest erinevates omavalitsusüksustes ning nendes üksustes kohaldatavast maksumäärast.

(vt punktid 21–23, 27)

2. Mis puudutab EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud mõistet „abi”, siis ei välista meetme kvalifitseerimist abiks see, et abisaaja suhtes on ette nähtud eraldiseisev ja spetsiifiline maksukohustus, mis ei ole asjassepuutuva abiga seotud.

Selle kindlakstegemine, kas teatud perioodil kindlasummalise maksuna ettevõtja poolt kindlasummalise maksu tõttu ülemäära tasutud summa kompenseerib vahe, mille võrra ettevõtja teisel perioodil makse vähem maksis, sõltub kohaldatud kindlasummalise maksu objektiivsete tunnuste analüüsist ning sellest, kas seda maksu saab käsitada kulutusena, mis on ettevõtja suhtes kehtinud maksustamise erikorrast tuleneva väidetava soodustusega olemuslikult seotud. Ainult asjaolu, et nii kindlasummaline maks kui maksustamise erikord kehtestati mõlemad sama seadusega, ei võimalda tuvastada, et ettevõtja maksustamine selle kindlasummalise maksuga oli olemuslikult seotud maksustamise erikorra kehtestamisega.

(vt punktid 43 ja 44, 48)

3. Arvestades komisjoni poolt riigiabi suhtes läbiviidava kontrolli kohustuslikku laadi, võivad abi saanud ettevõtjad abi seaduslikkuse suhtes õiguspärasele ootusele tugineda põhimõtteliselt vaid siis, kui abi andmisel on järgitud EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust, ja hoolas ettevõtja peab suutma üldjuhul kindlaks teha, kas seda menetlust järgiti. Eriti juhul, kui abi antakse komisjonile eelnevalt teatamata, mistõttu see on EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt ebaseaduslik, ei saa abisaajal sel momendil olla õiguspärast ootust, et abi andmine on nõuetekohane.

Lisaks, kui abist komisjonile ei teatatud, ei ole mingit tähendust komisjoni tegevusetusel seoses selle meetmega.

(vt punktid 59 ja 60)

4. Vastavalt määruse nr 659/1999, millega sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ artikli 88 kohaldamiseks, artikli 15 lõikele 1 on komisjonil õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul. Sama artikli lõikes 2 on sätestatud, et tähtaja kulg algab päevast, mil abisaajale antakse ebaseaduslikku abi. Seega on nimetatud artiklis 15 viidatud aegumistähtaja kindlaksmääramisel otsustava tähtsusega aeg, mil abi reaalselt anti.

Nimetatud artikli 15 lõikest 2 tuleneb, et aegumistähtaja kulgema hakkamise kuupäeva kindlaksmääramiseks lähtutakse selles sättes abisaajale abi andmisest, mitte abikava vastuvõtmise kuupäevast.

Abi andmise kuupäeva kindlaksmääramine võib varieeruda sõltuvalt abi laadist. Näiteks võib juhul, kui mitmeaastase korra alusel tehakse mitu makset või antakse perioodilisi soodustusi, abi andmise õiguslikuks aluseks oleva akti vastuvõtmise kuupäeva ja selle kuupäeva vahel, mil ettevõtjatele tegelikult soodustus tehti, olla oluline ajaline vahe. Sellisel juhul tuleb aegumistähtaja väljaarvutamisel pidada abi abisaajale antuks alles kuupäeval, mil see talle tegelikult anti.

(vt punktid 80–82)

5. Õiguskindluse põhimõte, mis on üks liidu õiguse üldpõhimõtetest, nõuab, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, et huvitatud isikud saaksid liidu õiguskorraga reguleeritavates olukordades ja õigussuhetes nendest juhinduda.

Riigiabi valdkonnas ei nõua liidu õiguse ükski säte, et komisjon, kes kohustab ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasi nõudma, määraks kindlaks tagastatava abi täpse summa. Piisab sellest, kui komisjoni otsus sisaldab andmeid, mis võimaldavad otsuse adressaadil iseseisvalt ja ülemääraste raskusteta selle summa kindlaks teha.

(vt punktid 100, 102)