Keywords
Summary

Keywords

1. Sotsiaalpoliitika — Töötajate ohutuse ja tervise kaitse — Direktiiv 2003/88 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta — Maksimaalne iganädalane tööaeg

(Nõukogu direktiiv 93/104, artikli 6 punkt 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artikli 6 punkt b)

2. Liidu õigus – Isikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada isikutele tekitatud kahju – Tingimused

(Nõukogu direktiiv 93/104, artikli 6 punkt 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artikli 6 punkt b)

3. Liidu õigus – Isikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada isikutele tekitatud kahju – Hüvitamise kord

(Nõukogu direktiiv 93/104, artikli 6 punkt 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artikli 6 punkt b)

4. Liidu õigus – Isikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada isikutele tekitatud kahju

(Nõukogu direktiiv 93/104, artikli 6 punkt 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88)

Summary

1. Töötajal, kelle tööaeg avaliku sektori operatiivteenistuses tuletõrjujana töötades ületas nädalas keskmiselt direktiivi 2003/88 artikli 6 punktis b ette nähtud iganädalase tööaja ülempiiri, on õigus nõuda talle nimetatud sätte rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, viidates asjassepuutuva liikmesriigi ametiasutuste vastutuse alusena liidu õigusele.

Nimelt on direktiivi 2003/88 artikli 6 punkt b, mis paneb liikmesriikidele kohustuse kehtestada iganädalase keskmise tööaja suhtes piirmäär, mis peab miinimumnõudena kehtima kõigile töötajatele, olulise tähtsusega liidu sotsiaalõigusnorm, mille ulatuse suhtes ei või ette näha tingimusi ega piiranguid ning mis annab isikutele õigusi, millele on võimalik siseriiklikes kohtutes vahetult tugineda. Direktiivi 2003/88 artikli 6 punktis b ette nähtud nõuete rikkumist tuleb pidada liidu õiguse piisavalt selgeks rikkumiseks, kui rikkumine on toimunud käsitletava perioodi Euroopa Kohtu praktikat ilmselgelt eirates. Siseriiklik kohus peab siiski kontrollima, kas esineb otsene põhjuslik seos artikli 6 punkti b kõnealuse rikkumise ja töötajal tekkinud kahju vahel, mis seisnes selles, et ta kaotas puhkeaja, mis oleks olnud tema päralt juhul, kui nimetatud sättega ette nähtud iganädalase tööaja ülempiiri ei oleks ületatud.

Juhul kui avalik võimuorgan on tekitanud isikule kahju asutusesiseste meetmetega, rikkudes seejuures liidu õigust, võib pidada sellise kahju hüvitamise eest vastutavaks seda avalikku võimuorganit. Pealegi ei ole liidu õigusega vastuolus see, kui peale liikmesriigi on isikutele niisuguste meetmete tulemusena tekitatud kahju hüvitamise eest vastutav ka asjassepuutuv võimuorgan.

Need järeldused on samad, sõltumata sellest, kas asjaomased asjaolud kuuluvad direktiivi 93/104 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (muudetud direktiiviga 2003/34) või direktiivi 2003/88 reguleerimisalasse.

(vt punktid 49, 58, 59, 61, 63, 99, resolutsiooni punktid 1 ja 4)

2. Liidu õigusega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, millega on ette nähtud, et avaliku sektori teenistuses oleva töötaja õigus saada hüvitist kahju eest, mis on tekkinud seeläbi, et asjassepuutuva liikmesriigi ametiasutused on rikkunud sellist liidu õigusnormi nagu direktiivi 2003/88 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 6 punkti b, sõltub süü mõistest tulenevast tingimusest, mis läheb kaugemale sellest, mida liidu õiguse piisavalt selge rikkumine eeldaks. Sellise lisatingimuse kehtestamine paneks kahtluse alla liidu õiguskorral põhineva õiguse kahju hüvitamisele.

Need järeldused on samad, sõltumata sellest, kas asjaomased asjaolud kuuluvad direktiivi 93/104 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (muudetud direktiiviga 2003/34) või direktiivi 2003/88 reguleerimisalasse.

(vt punktid 67, 70, 99, resolutsiooni punktid 2 ja 4)

3. Liidu õigusega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, millega on ette nähtud, et avaliku sektori teenistuses oleva töötaja õigus saada hüvitist kahju eest, mis on tekkinud seeläbi, et asjassepuutuva liikmesriigi ametiasutused on rikkunud direktiivi 2003/88 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 6 punkti b, sõltub tingimusest, et tööandjale peab olema eelnevalt esitatud taotlus mainitud sättest kinnipidamise nõudega.

Nimelt peavad liikmesriigid juhul, kui vastavad normid liidu õiguses puuduvad, nägema isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse tagamiseks ette kohtusse pöördumise võimaluse ja korra, mille puhul oleks järgitud võrdvääruse ja tõhususe põhimõtteid. Niisuguse eelneva taotluse esitamise nõue on aga vastuolus tõhususe põhimõttega.

Töötajat tuleb nimelt käsitada töösuhte nõrgema poolena ning seetõttu tuleb takistada sellise olukorra tekkimist, kus tööandja saab tema õigusi piirata. Töötaja olukorra ebakindlust – nõrkust – arvestades võib töötaja loobuda kasutamast võimalust kaitsta sõnaselgelt oma õigusi vaidluses tööandjaga, kuna selle tulemusena võib ta sattuda olukorda, kus tööandja rakendab meetmeid, mis võivad mõjutada töösuhet ning teda kahjustada.

Niisuguse kohtuvaidluse puhul, kus avaliku sektori alla kuuluv tööandja on rikkunud liidu õigusnormi, millel on vahetu õigusmõju, annaks see, kui asjassepuutuvad töötajad oleks kohustatud selle õigusnormi rikkumisega neile tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks esitama tööandjale eelneva taotluse, milles paluvad rikkumine lõpetada, asjassepuutuva liikmesriigi ametiasutustele võimaluse jätta nendest normidest kinnipidamise jälgimise töötajate hooleks, ning juhtudel, kui vastavat taotlust ei ole esitatud, võimaldaks see ametiasutustel neid õigusnorme mitte täita. Kuid direktiivi 2003/88 artikli 6 punkti b mõte ei ole mitte see, et panna töötajatele kohustus nõuda tööandjalt selles sättes ette nähtud miinimumnõuete täitmist, vaid – vastupidi – paneb tööandjale kohustuse, et juhtudel, kui siseriiklikus õiguses on selle direktiivi artiklis 22 nimetatud erandi kasutamise võimalus ette nähtud, tuleb konkreetselt töötajalt saada sõnaselge ja vabatahtlik nõusolek, kui tööandja soovib artikli 6 punktiga b antud õigustest kõrvale kalduda.

Lisaks, kui on täidetud tingimused, mis on nõutavad selleks, et isikud saaksid siseriiklikes kohtutes tugineda direktiivi sätetele, on kõik liikmesriikide ametiasutused, sh detsentraliseeritud asutused, nagu liidumaad, linnad ja vallad, sh asjakohastel juhtudel avaliku sektori tööandja rollis, kohustatud ainuüksi sellest tulenevalt direktiivi kohaldama. Neil asjaoludel ei ole mõistlik nõuda, et töötaja, kellel on tekkinud kahju seeläbi, et tema tööandja on rikkunud direktiivi 2003/88 artikli 6 punktiga b antud õigusi, peaks olema kohustatud esitama tööandjale eelneva taotluse, et tal tekiks õigus nõuda niisuguse kahju eest hüvitist.

Need järeldused on samad, sõltumata sellest, kas asjaomased asjaolud kuuluvad direktiivi 93/104 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (muudetud direktiiviga 2003/34) või direktiivi 2003/88 reguleerimisalasse.

(vt punktid 72, 80, 81, 83–87, 90, 99, resolutsiooni punktid 2 ja 4)

4. Hüvitis, mida liikmesriigi ametiasutused on kohustatud maksma liidu õiguse rikkumisega isikutele tekitatud kahju eest, peab vastama tekitatud kahjule. Juhul kui liidu õiguses vastavat valdkonda reguleerivad normid puuduvad, tuleb – esiteks – nii küsimus, kas töötajale, kelle tööaeg ületas nädalas keskmiselt direktiivi 2003/88 korralduse teatavate aspektide kohta artikli 6 punktis b ette nähtud iganädalase tööaja ülempiiri, selle liidu õigusnormi rikkumise tulemusena tekitatud kahju tuleb talle hüvitada kas täiendava vaba ajana või rahas, ning – teiseks – niisuguse hüvitise väljaarvutamise kord määrata kindlaks asjassepuutuva liikmesriigi õiguskorras, järgides võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. Direktiivi 2003/88 artiklites 16–19 ette nähtud võrdlusperioodid ei oma selles suhtes tähtsust.

Mis puudutab konkreetsemalt kahjuhüvitise vormi, siis kuna ei täiendava vaba aja andmine ega rahalise hüvitise määramine ei näi muutvat hüvitamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks, peab siseriiklik kohus veenduma eelkõige selles, et selle hüvitise vormi puhul, mille kasuks otsustatakse, oleks kinni peetud võrdväärsuse põhimõttest, pidades silmas hüvitist, mida siseriiklikud kohtud määravad samaväärsete siseriiklikul õigusel põhinevate kaebuste või hagide korral.

Need järeldused on samad, sõltumata sellest, kas asjaomased asjaolud kuuluvad direktiivi 93/104 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (muudetud direktiiviga 2003/34) või direktiivi 2003/88 reguleerimisalasse.

(vt punktid 95, 98, 99, resolutsiooni punktid 3 ja 4)