Keywords
Summary

Keywords

1. Teenuste osutamise vabadus – Teenused – Mõiste – Teises liikmesriigis osutatud ja patsiendi poolt tasutud tervishoiuteenused – Hõlmamine

(EÜ artikkel 49)

2. Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Teises liikmesriigis antud hüvitised

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikkel 22)

3. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Liikmesriigi õigusnormid, mis käsitlevad teises liikmesriigis tekkinud ravikulude hüvitamist

(EÜ artikkel 49)

Summary

1. Tasulised meditsiiniteenused kuuluvad teenuste osutamise vabadust käsitlevate sätete kohaldamisalasse, ilma et oleks vaja eristada haiglaravi ja ambulatoorset ravi.

Lisaks ei välista EÜ artikli 152 lõige 5 võimalust, et liikmesriikidelt võidakse muude asutamislepingu sätete, näiteks EÜ artikli 49 alusel nõuda oma sotsiaalkindlustussüsteemide mõningast kohandamist, ilma et seda saaks pidada nende suveräänse pädevuse piiramiseks sel alal.

Asjaolu, et siseriiklik õigusnorm kuulub sotsiaalkindlustuse valdkonda ja näeb konkreetsemalt ravikindlustuse osas ette pigem mitterahalise kui rahalise hüvitise maksmise, ei tähenda, et raviteenused jääksid selle põhivabaduse kohaldamisalast välja. Lisaks ei lakka meditsiiniteenus olemast EÜ artikli 49 mõttes teenuste osutamine seetõttu, et pärast välismaisele teenuseosutajale saadud ravi eest tasumist taotleb patsient ravikulude hüvitamist riiklikult tervishoiuteenistuselt.

Sellest tuleneb, et EÜ artikkel 49 on piiriüleste tervishoiuteenuste valdkonnas kohaldatav.

(vt punktid 46 ja 49–52)

2. Määruse nr 1408/71 (muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97, muudetud määrusega nr 1992/2006) artikkel 22 ei näe mingil viisil ette eelneva loa nõuet igasuguse teises liikmesriigis saadava ravi suhtes.

Asjaolu, et siseriiklik meede võib olla kooskõlas teisese õiguse sättega – nagu eespool viidatud artikliga 22 –, ei välista asutamislepingu sätete kohaldatavust selle meetme suhtes. Lisaks on määruse nr 1408/07 artikli 22 lõike 1 eesmärk tagada kindlustatule, kellele pädev asutus on andnud loa minna vajaliku ravi saamiseks teise liikmesriigi territooriumile, saada haiguse korral antavat mitterahalist hüvitist, mida antakse pädeva asutuse nimel kuid vastavalt selle riigi õigusaktidele, kus raviteenust osutatakse, eelkõige olukorras, kus asjaomase isiku tervislikku seisundit arvesse võttes on üleviimine vajalik ning sellest tulenevalt ei teki lisakulusid. Seevastu ei ole nimetatud määruse artikli 22 eesmärk, kui tõlgendada seda artiklit määruse eesmärgist lähtudes, reguleerida ning järelikult see ei takista ka kuidagi seda, et kindlustajariigid hüvitavad teises liikmesriigis saadud ravi kulud vastavalt pädevas riigis kehtivatele määradele, isegi kui eelnev luba puudub.

(vt punktid 69 ja 70)

3. Kui liikmesriik ei ole sätestanud võimalust hüvitada niisuguse teises liikmesriigis saadud ambulatoorse ravi kulusid, mis ei eelda suurema ja kulukama aparatuuri kasutamist ja mis on siseriiklikes õigusnormides ammendavalt loetletud, muudel kui määruse nr 1408/71 (muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97, muudetud määrusega nr 1992/2006) ette nähtud tingimustel või juhul kui siseriiklikud õigusnormid näevad nende hüvitamise ette, seades selle sõltuvusse eelneva loa saamisest, siis on see liikmesriik rikkunud talle EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.

Kuigi sellised õigusnormid ei takista patsientidel otseselt pöördumast teises liikmesriigis asuva teenuseosutaja poole, võib rahalise kahju tõenäosus juhul, kui siseriiklik tervishoiusüsteem jätab ravikulud negatiivse haldusotsuse alusel hüvitamata, juba iseenesest mõjutada võimalikke patsiente, kes soovivad saada arstiabi välismaal, sellest loobuma. Loamenetluse keerukus, millest annab tunnistust selle kolmeastmelisus, on täiendav piiriüleste tervishoiuteenuste kasutamist takistav tegur. Lisaks, kui siseriiklikud õigusnormid näevad välismaal tekkinud ravikulude kandavõtmise ette üksnes erandlikul juhul, kus siseriiklikul tervishoiusüsteemil puuduvad vajalikud vahendid selles süsteemis kindlustatute raviks, siis võib see tingimus tunduvalt vähendada võimalusi, millal luba võidakse anda.

Selline piirang ei ole õigustatud tulenevalt ohust kahjustada sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu, kuna Euroopa Kohtu toimikust ei nähtu, et teises liikmesriigis saadava ambulatoorse ravi puhul eelneva loa nõudest loobumine tooks kaasa patsientide sedavõrd ulatusliku mineku teise riiki – hoolimata keelebarjäärist, geograafilistest vahemaadest ja elamiskuludest välismaal –, et siseriikliku sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaal oleks tõsiselt häiritud ja tervisekaitse üldine tase oleks seetõttu ohus, mis võiks olla teenuste osutamise vabadust käsitleva aluspõhimõtte riive õigustuseks.

Lisaks ei saa asjaomaste ravikulude hüvitamise tingimuseks seatud eelneva loa nõuet tervisekaitse kaalutlustele tuginedes õigustada sellega, et välismaal osutatud tervishoiuteenuste kvaliteeti on vaja kontrollida. Siseriikliku süsteemi olulised tunnused, nagu ravikulude hüvitamise mehhanismi puudumine ja kohustus konsulteerida enne eriarstile pöördumist üldarstiga, ei võimalda seda enam sellise eelneva loa nõuet õigustada.

Kaalutlused eelneva loa nõude piirava olemuse ja sellele õigusliku põhjenduse puudumise kohta on a fortiori kohaldatavad ambulatoorse ravi suhtes, mille puhul ei ole nähtud ette võimalust selle kulude hüvitamiseks.

(vt punktid 62, 63, 76, 83, 84, 88, 92, 95 ja resolutsioon)