Keywords
Summary

Keywords

Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Euroopa Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Piirangud – Maksuõigusnormid – Kinnisvara võõrandamise maks

(EÜ artiklid 18, 39 ja 43; EMP leping, artiklid 28 ja 31)

Summary

Liikmesriik, kelle õigusnormid sätestavad peamiseks elukohaks mõeldud kinnisasja ostmisel kohaldatava maksu arvutamiseks, et kui füüsiline isik ühe aasta jooksul enne või pärast ostu müüb oma teise eluaseme, on kõnealuse maksu baasiks ostetud kinnisasja ja müüdud kinnisasja koguturuväärtuse vahe, tingimusel, et viimane asub samuti riigi territooriumil, ei riku EÜ artiklitest 18, 39 ja 43, ega Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklitest 28 ja 31 tulenevaid kohustusi.

Kuna sellised õigusnormid kohtlevad kinnisasja omandamisel tasutava maksu osas neid isikuid, kes soovivad asuda elama sellesse liikmesriiki ja kes ostavad seal kinnisasja, vähem soodsalt kui isikuid, kes kolivad selle liikmesriigi piires, ning ei võimalda esimesena nimetatud isikutele kinnisasja omandamise ajal kõnealust maksusoodustust, siis kujutavad need sätted EÜ artiklis 39 ja artiklis 43 isikutele tagatud liikumisvabaduste piirangut. Mis puudutab EÜ artiklit 18, siis maksubaasi vähendamise välistamine isikutele, kes asuvad elama liidu piires majandustegevusega mitteseotud põhjustel, võib samuti teatud juhtudel pärssida isikute tahet kasutada selle artikliga tagatud põhivabadusi.

Selline erinev kohtlemine puudutab muu hulgas objektiivselt sarnaseid olukordi, kuna arvestades vaidlusalust maksu, on ainus erinevus mitteresidentide, sealhulgas riigi nende kodanike, kes on kasutanud oma õigust liidu piires vabalt liikuda, ja selliste residentide vahel, kes on selle riigi või mõne muu liikmesriigi kodanikud, kes omandavad selles liikmesriigis uue peamise elukoha, nende varasemas peamises elukohas. Mõlemal juhul on need isikud ostnud kinnisasja selles liikmesriigis, et sinna elama asuda ning oma varasema peamise elukoha ostmise korral on ühed maksnud vaidlusaluse maksuga samasugust maksu selles riigis, kus asus viimati nimetatud eluase, samas kui teised on nimetatud maksu tasunud esimesena nimetatud liikmesriigis.

Siiski õigustab seda piirangut maksusüsteemi ühtsuse kaitsmise vajadus. Nimelt, kui müüdud kinnisasi asub mõnes muus liikmesriigis, ei ole asjaomasel liikmesriigil mingit õigust maksustada tehingut, mille tegi esimesena nimetatud liikmesriigis isik, kes otsustab omandada asjaomases liikmesriigis peamise elukohana kasutatava kinnisasja. Kuna nimetatud maksusoodustust saab neil asjaoludel sellisel kujul kohaldada kinnisasja omandamise korral vaid isikutele, kes on samalaadse kinnisasja ostmisel vaidlusalust maksu juba tasunud, peegeldab see sümmeetrilist loogikat. Nimelt, kui maksumaksjad, kes ei ole varem seda maksu vaidlusaluse maksusüsteemi raames tasunud, said kõnealust maksusoodustust, on nad saanud õigusvastaselt soodustust maksu osas, millega varasemat omandamist väljapool asjaomast territooriumi ei maksustatud. Seega on olemas otsene seos antud maksusoodustuse ja esialgse maksu vahel. Esiteks puudutavad nii maksusoodustus kui maksukoormus ühte ja sama isikut ja teiseks kuuluvad need ühe ja sama maksustamise raamesse.

Muu hulgas on taoline piirang sellise eesmärgi saavutamiseks sobiv juhul, kui seda piirangut kohaldada täiesti sümmeetriliselt, kuna arvesse võib võtta üksnes asjaomases liikmesriigis asuva müüdud kinnisasja ja omandatud kinnisasja väärtuste erinevust kõnealuse maksusüsteemi raames. Lisaks on nimetatud piirang taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne, kuna esiteks on kõnealuste õigusnormide eesmärk eelkõige vältida selles liikmesriigis asuva teise peamise elukoha ostmise ajal vahepeal edasi müüdud eelneva elukoha ostu investeeritud kapitali topeltmaksustamist ja teiseks puudub ühel liikmesriigil igasugune maksustamispädevus teistes liikmesriikides tehtud kinnisvaratehingute osas. Sellest tuleneb, et nende tehingute arvesse võtmine kõnealuse maksubaasi vähendamiseks tooks kaasa selle, et neid käsitletaks juba kõnealuse maksuga maksustatuna, isegi kui see nii ei ole. Ilmselgelt oleks selline olukord vastuolus eesmärgiga vältida riigi maksusüsteemis topeltmaksustamist.

Kuna EMP lepingu artiklites 28 ja 31 sisalduvad liikumis- ja asutamisvabaduse piiramist keelavad sätted on õiguslikult sisuliselt identsed EÜ artiklite 39 ja 43 sätetega, ei ole kõnealused õigusnormid ka nende sätetega vastuolus.

(vt punktid 58, 64, 68, 74–76, 80–82, 85, 87, 91)