Keywords
Summary

Keywords

1. Keskkond – Teatavate projektide keskkonnamõju hindamine – Direktiiv 85/337 – Pädeva keskkonnaasutuse kohustus teostada projektide keskkonnamõju hindamine – Ulatus

(Nõukogu direktiiv 85/337 (muudetud direktiividega 97/11 ja 2003/35), artikkel 3)

2. Keskkond – Teatavate projektide keskkonnamõju hindamine – Direktiiv 85/337 – Pädevate asutuste paljusus – Tingimus – Pädevus ja pädevuse rakendamist reguleerivad normid, mis tagavad täieliku hindamise enne loa andmist

(Nõukogu direktiiv 85/337 (muudetud direktiividega 97/11 ja 2003/35), artiklid 2, 3 ja 4)

3. Keskkond – Teatavate projektide keskkonnamõju hindamine – Direktiiv 85/337 – Kohaldamisala – Lammutustööd – Hõlmamine

(Nõukogu direktiiv 85/337 (muudetud direktiividega 97/11 ja 2003/35), artikli 1 lõige 2)

Summary

1. Direktiivi 85/337 teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud direktiividega 97/11 ja 2003/35) artikkel 3 paneb pädevale keskkonnaasutusele kohustuse viia läbi keskkonnamõju hindamine, mis peab sisaldama projekti otsese ja kaudse mõju kirjeldust selle artikli kolmes esimeses taandes loetletud teguritele ja nende vastastikust mõju. Selline hindamise kohustus erineb direktiivi 85/337 artiklites 4–7, 10 ja 11 sätestatud kohustustest, mis on peamiselt kohustus koguda ja vahetada teavet, pidada nõu, suhelda avalikkusega ning tagada võimalus pöörduda kohtusse. Nende puhul on tegemist menetlust puudutavate sätetega, mis käsitlevad üksnes direktiivi artiklis 3 sätestatud põhikohustuse täitmist.

Isegi kui selle direktiivi artikkel 8 näeb ette, et teostusloa menetlemisel tuleb arvesse võtta nõupidamise tulemusi ja artiklite 5–7 kohaselt kogutud teavet, ei või pädevate keskkonnaasutuste kogutud teabe arvesse võtmise kohustust otsustusmenetluses siiski segi ajada direktiivi 85/337 artiklis 3 ette nähtud hindamiskohustusega. Nimelt hindamine, mis tuleb läbi viia enne otsustamismenetlust, hõlmab endas kogutud teabe põhjalikku uurimist, samuti kaalumist, kas teabele on vaja lisada täiendavaid andmeid. Pädev keskkonnaasutus peab niisiis asuma tegelema nii uurimistööga kui ka analüüsiga, et anda võimalikult ammendav hinnang asjaomase projekti otsesele ja kaudsele mõjule artikli 3 esimeses kolmes taandes nimetatud teguritele ja viimaste vastastikusele mõjule.

Seega tuleneb nii selle direktiivi kõnealuste sätete sõnastusest kui ka direktiivi üldisest ülesehitusest, et artikkel 3 on alusnorm. Üksnes selle direktiivi artiklite 4–11 ülevõtmisega ei saa lugeda automaatselt üle võetuks artiklit 3. Järelikult, kuna liikmesriik ei ole üle võtnud artiklit 3, on ta rikkunud direktiivist 85/337 (muudetud) tulenevaid kohustusi.

Kuigi direktiivi siseriiklikku õigusse ülevõtmine ei nõua tingimata direktiivi sätete formaalset ja sõnasõnalist kordamist sõnaselges ja konkreetses õigus‑ või haldusnormis, vaid see võib piirduda üldise õigusliku raamistikuga, kui see tegelikult tagab direktiivi täieliku kohaldamise piisava selguse ja täpsusega, tuleb direktiivi sätteid siiski rakendada vaieldamatu sunnijõuga ning nõutava konkreetsuse, täpsuse ja selgusega, et oleks täidetud õiguskindlusest tulenevad nõuded, mille kohaselt juhul, kui selle direktiiviga luuakse õigusi üksikisikutele, oleks neil võimalik teada neile antud õiguste ulatust.

(vt punktid 36, 38–41, 46, 107 ja resolutsioon)

2. Direktiivi 85/337 teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud direktiividega 97/11 ja 2003/35) artikli 2 lõikes 1 on märgitud, et keskkonnamõju hindamine peab toimuma enne loa andmist. See tähendab, et projekti otsese ja kaudse mõju uurimine direktiivi artiklis 3 nimetatud teguritele ja nende tegurite vastastikusele mõjule oleks tervenisti teostatud enne loa andmist.

Kuigi miski ei takista liikmesriigil neil tingimustel usaldamast direktiivi eesmärkide täitmine kahele erinevale asutusele, peab see toimuma tingimusel, et nende asutuste vastav pädevus ja pädevuse rakendamist reguleerivad normid tagaksid keskkonnamõju hindamise läbiviimise täielikult ja õigeaegselt, st enne loa andmist selle direktiivi mõttes.

Seega on liikmesriik rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi, kuna ei ole taganud, et juhul kui mitmel asutusel on teatava projekti suhtes otsuse tegemise pädevus, järgitakse täielikult kõnealuse direktiivi artiklites 2–4 sätestatud nõudeid.

(vt punktid 76, 77, 107 ja resolutsioon)

3. Lammutustööd kuuluvad direktiivi 85/337 teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud direktiividega 97/11 ja 2003/35) kohaldamisalasse ja seega võivad endast kujutada „projekti” direktiivi artikli 1 lõike 2 mõttes.

Artikli 1 lõikes 2 sisalduva mõiste „projekt” määratlusest ei ole võimalik tuletada, nagu ei vastaks lammutustööd selle mõiste määratluse kriteeriumidele. Selliseid töid võib nimelt käsitada „muu sekkumisena looduskeskkonda ja maastikku”. Antud tõlgendust toetab asjaolu, et kui lammutustööd oleks nimetatud direktiivi kohaldamisalast välja jäetud, oleks ainetu viidata selle direktiivi artiklis 3 nimetatud „kultuuripärandile”, III lisa punkti 2 alapunktis h nimetatud „ajaloo-, kultuuri- või muinasväärtusega maastikele” ja IV lisa punktis 3 nimetatud „ehituskunsti- ja muinaspärandile”.

(vt punktid 97, 98 ja 101)