Arvamus 1/08

EÜ artikli 300 lõike 6 alusel antud arvamus

„EÜ artikli 300 lõike 6 alusel antud arvamus — Teenustekaubanduse üldleping (GATS) — Erikohustuste loendid — Kompenseerivaid täpsustusi tegevate lepingute sõlmimine, arvestades teatud kohustuste muutmist ja kõrvaldamist seoses uute liikmesriikide ühinemisega Euroopa Liiduga — Jagatud pädevus — Õiguslik alus — Ühine kaubanduspoliitika — Ühine transpordipoliitika”

Euroopa Kohtu arvamus (suurkoda), 30. november 2009   I ‐ 11134

Arvamuse kokkuvõte

1. Rahvusvahelised lepingud – Sõlmimine – Kohtu eelnev arvamus – Ese

   (EÜ artikli 300 lõige 6)

2. Rahvusvahelised lepingud – Ühenduse ja liikmesriikide pädevus – Lepingute sõlmimine Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas sätestatud teenustekaubanduse üldlepingu raames

   (EÜ artikli 133 lõiked 5 ja 6)

3. Rahvusvahelised lepingud – Ühenduse ja liikmesriikide pädevus – Lepingute sõlmimine Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas sätestatud teenustekaubanduse üldlepingu raames

   (EÜ artikli 133 lõike 5 esimene lõik ja lõike 6 teine lõik)

4. Rahvusvahelised lepingud – Ühenduse ja liikmesriikide pädevus – Lepingute sõlmimine Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas sätestatud teenustekaubanduse üldlepingu raames

   (EÜ artikli 133 lõike 6 teine lõik)

5. Rahvusvahelised lepingud – Ühenduse ja liikmesriikide pädevus – Lepingute sõlmimine Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas sätestatud teenustekaubanduse üldlepingu raames

   (EÜ artikli 133 lõike 5 kolmas lõik ja artikli 6 teine lõik)

6. Rahvusvahelised lepingud – Ühenduse ja liikmesriikide pädevus – Lepingute sõlmimine transpordialase teenuskaubanduse valdkonnas

   (EÜ artikli 133 lõike 6 teine ja kolmas lõik)

1.  EÜ artikli 300 lõikes 6 ette nähtud menetluses, mille eesmärk on saada Euroopa Kohtu eelnev arvamus selle kohta, kas ühenduse sõlmitud rahvusvaheline leping on kooskõlas asutamislepingu sätetega, peavad olema lubatud kõik küsimused, mida võib esitada kohtule hindamiseks, kui need küsimused võivad tekitada kahtlusi, kas leping on asutamislepingust lähtudes sisuliselt või vormiliselt kehtiv. Hinnang, kas leping on asutamislepinguga kooskõlas, võib ju sõltuda mitte ainult materiaalõiguslikest normidest, vaid ka pädevust, menetlust või ühenduse institutsioonilist ülesehitust käsitlevatest õigusnormidest.

   Euroopa Kohtu arvamuse võib saada küsimustes, mis käsitlevad kolmandate riikidega konkreetse lepingu sõlmimise pädevuse jaotust ühenduse ja liikmesriikide vahel. Kodukorra artikli 107 lõige 2 kinnitab sellist tõlgendust.

   Õige õigusliku aluse valik on konstitutsioonilise tähtsusega. Kuna ühendusel on üksnes selline pädevus, mis on talle omistatud, peab ta lepingu, mille kavatseb sõlmida, siduma asutamislepingu sättega, mis annab talle õiguse see akt heaks kiita. Väära õigusliku aluse kasutamine võib seega kaasa tuua sõlmimise otsuse enda kehtetuse ja sellest tulenevalt muuta kehtetuks ühenduse nõusoleku siduda end lepinguga, millele viimatinimetatu on alla kirjutanud. Nii on see eeskätt juhul, kui asutamisleping ei anna ühendusele piisavaid volitusi, et ratifitseerida leping tervikuna, mistõttu tuleb kontrollida ühenduse ja liikmesriikide pädevuse jaotust kavandatava lepingu sõlmimiseks kolmandate riikidega, või ka juhul, kui sõlmimise otsuse õige õiguslik alus näeb ette teistsuguse menetluse õigusakti andmiseks kui see, mida ühenduse institutsioonid tegelikult järgisid.

   (vt punktid 108–110)

2.  EÜ artikli 133 lõike 5 esimesest lõigust, mis on Nice’i lepinguga lisatud lõik, tuleneb, et nüüd on ühendus ühise kaubanduspoliitika alusel pädev sõlmima rahvusvahelisi teenuskaubanduse lepinguid, mille puhul teenuseid osutatakse 2.–4. viisi kohaselt Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas sätestatud teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) tähenduses. Sellised teenuste osutamise viisid, mida GATS nimetab vastavalt „tarbimiseks välismaal”, „kaubanduslikuks kohalolekuks” ja „füüsiliste isikute viibimiseks” ning mis varem jäid ühise kaubanduspoliitika alt välja, kuuluvad nüüd sellesse EÜ artikli 133 lõigetes 5 ja 6 sätestatud tingimustel.

   (vt punkt 119)

3.  EÜ artikli 133 lõike 5 esimene lõik, mis sätestab ühenduse välispädevuse rahvusvahelise teenuskaubanduse valdkonnas, mille puhul teenuseid osutatakse 2.–4. viisi kohaselt Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas sätestatud teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) tähenduses, täpsustab sõnaselgelt, et see pädevus antakse, ilma et see piiraks nimetatud lõike 6 kohaldamist. Osutatud lõike 6 teises lõigus on omakorda rõhutatud, et erandina EÜ artikli 133 lõike 5 esimesest lõigust jäävad kultuuri- ja audiovisuaalteenuste, haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kaubandust käsitlevad lepingud ühenduse ja tema liikmesriikide jagatud pädevusse ning ühendus ja liikmesriigid sõlmivad need ühiselt.

   Seega nähtub juba nende sätete sõnastusest, et erinevalt sellist teenuskaubandust käsitlevatest lepingutest, mis ei puuduta EÜ artikli 133 lõike 6 teises lõigus loetletud teenuseid, ei saa neid teenuseid puudutavaid lepinguid sõlmida ühendus üksi, vaid nende sõlmimiseks on nõutav ühenduse ja selle liikmesriikide ühine osavõtt.

   Kuna EÜ artikli 133 lõike 6 teine lõik näeb ette ühenduse ja selle liikmesriikide ühise tegutsemise jagatud pädevuse alusel, mis neil on, võimaldab see säte ühtaegu järgida ühenduse huvi seada sisse ülemaailmne, sidus ja tõhus väliskaubanduspoliitika ning võtta arvesse erihuvid, millele liikmesriigid võivad soovida viidata selles sättes loetletud tundlikes valdkondades. Ühenduse rahvusvahelise esindatuse ühtsuse nõue eeldab ühtlasi tihedat koostööd liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide vahel läbirääkimiste käigus ja selliste lepingute sõlmimisel.

   (vt punktid 132–134, 136)

4.  Lisaks sellele, et EÜ artikli 133 lõike 6 teise lõigu sõnastus ei anna mingit alust tõlgendusele, mille kohaselt on nimetatud sättega hõlmatud ainult need lepingud, mis käsitlevad eranditult või peamiselt teenuskaubandust EÜ artikli 133 lõike 6 teises lõigus viidatud valdkondades, ei ole see tõlgendus ühildatav selle sättega taotletava eesmärgiga, mis seisneb selles, et jätta liikmesriikidele tegelik välispädevus selle sättega hõlmatud tundlikes valdkondades.

   Sellise tõlgenduse tagajärjel jääksid nimelt EÜ artikli 133 lõike 6 teise lõigu kohaldamisalast välja kõik horisontaalsed lepingud, mis käsitlevad teenuskaubandust tervikuna. Lisaks tuleneks sellest, et lepingus sisalduvad rahvusvahelised õigusnormid, mille ese on täpselt sama ja mis puudutavad EÜ artikli 133 lõike 6 teises lõigus loetletud tundlikke teenusevaldkondi, kuuluvad või ei kuulu selles sättes osutatud ühenduse ja selle liikmesriikide jagatud pädevusse sõltuvalt ainuüksi asjaolust, kas lepinguosalised on otsustanud käsitleda ainult nende tundlike teenuste kaubandust või on nad kokku leppinud käsitleda ühtaegu seda kaubandust ja mõnda muud teenuskaubanduse liiki või neid kõiki korraga.

   (vt punktid 138–140)

5.  Asjaolu põhjal, et EÜ artikli 133 lõike 5 kolmas lõik näeb ette, et teenuskaubanduse horisontaalsete kokkulepete sõlmimise suhtes teeb nõukogu otsuse ühehäälselt niivõrd, kuivõrd see kokkulepe puudutab ka sama artikli lõike 6 teist lõiku, ei saa järeldada, et ühenduse pädevus sellist kokkulepet sõlmida peab erinevalt sellest, mis kehtib sektoripõhiste kokkulepete puhul, mis käsitlevad täpsemalt nimetatud teises lõigus loetletud tundlikke valdkondi, olema ainupädevus.

   EÜ artikli 133 lõike 5 kolmandas lõigus on veel sätestatud nõue, mille eesmärk on näidata, kuidas tuleb ühenduse pädevust teostada, mitte aga täpsustada pädevuse sisu. Peale selle ei lähe nõue, et nõukogu teeb ühenduse nimel lepingu sõlmimise otsuse ühehäälselt, üldse vastuollu asjaoluga, et sellise lepingu sõlmimine kuulub ühtlasi liikmesriikidega jagatud pädevusse.

   (vt punktid 141 ja 142)

6.  Tõlgendus, mille kohaselt EÜ artikli 133 lõike 6 kolmas lõik laieneb ainult eranditult või peamiselt transpordialast teenuskaubandust käsitlevatele lepingutele, võib suures osas kaotada selle sätte toime. Selle tõlgenduse tagajärjel kuuluksid ju lepingus sisalduvad rahvusvahelised õigusnormid, mille ese on täpselt sama, kord transpordipoliitika, kord kaubanduspoliitika alla sõltuvalt ainuüksi asjaolust, kas lepinguosalised on otsustanud käsitleda ainult transpordialast teenuskaubandust või on nad kokku leppinud käsitleda ühtaegu seda kaubandust ja mõnda muud teenuskaubanduse liiki või neid kõiki korraga.

   EÜ artikli 133 lõike 6 kolmanda lõigu eesmärk on hoopis säilitada rahvusvahelise transpordialase teenuskaubanduse alal ühepoolselt ühenduse eeskirju vastu võttes teostatava sisepädevuse ja rahvusvaheliste lepingute sõlmimise teel teostatava välispädevuse omavaheline põhimõtteline vastavus, nii et mõlemad pädevused jäävad reguleerituks asutamislepingu jaotisega, mis käsitleb täpsemalt ühist transpordipoliitikat.

   Seega transporti käsitlev osa Maailma Kaubandusorganisatsiooni mõjutatud liikmetega sõlmitud lepingutes, millega muudetakse ühenduse ja selle liikmesriikide erikohustuste loendeid teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) alusel, kuulub EÜ artikli 133 lõike 6 kolmanda lõigu alusel transpordipoliitika, mitte ühise kaubanduspoliitika valdkonda.

   (vt punktid 163, 164, 173)