Kohtuasi C-388/08 PPU

Kriminaalasi

Artur Leymanni ja Aleksei Pustovarovi

süüdistuses

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein oikeus)

„Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades — Raamotsus 2002/584/JSK — Artikkel 27 — Euroopa vahistamismäärus ja liikmesriikidevaheline üleandmiskord — Erikohustus — Nõusolekumenetlus”

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 1. detsember 2008   I ‐ 8987

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Eelotsuse küsimused – Eelotsuse kiirmenetlus – Tingimused

   (Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 104 b)

2. Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Erikohustuse reegel

   (Nõukogu raamotsus 2002/584, artiklid 3, 4 ja artikli 27 lõige 2, lõike 3 punkt g ja lõige 4)

3. Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Erikohustuse reegel

   (Nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 27 lõige 2)

4. Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Erikohustuse reegel

   (Nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 27 lõike 3 punkt c ja lõige 4)

1.  Kiirmenetluses võib rahuldada taotluse lahendada eelotsusetaotlus, mis puudutab raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta tõlgendamist ja mida eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendab sellega, et juhul kui süütegu puudutav süüdistusakt jäetakse kõrvale, väheneks süüdistatava karistusaeg ja tema vabastamine toimuks varem.

   (vt punktid 38 ja 39)

2.  Raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 27 lõige 2 sätestab erikohustuse reegli, mille kohaselt ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt vabadust süüteo eest, mis on enne üleandmist toime pandud muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti. Asjaomane üleandmise taotlus põhineb teabel, mis väljendab Euroopa vahistamismääruse tegemise ajal olnud eeluurimise seisu. Seega on võimalik, et menetluse käigus ei vasta väljaselgitatud asjaolud enam täies ulatuses esialgsele süüteo kirjeldusele. Kogutud tõendid võivad tuua kaasa süüteo koosseisu nende tunnuste täpsustamise või ka muutmise, mis esialgu õigustasid Euroopa vahistamismääruse tegemist.

   Nimetatud artikli 27 lõikes 2 kasutatud mõisted „kohtu alla andmine”, „karistuse määramine” või „muul viisil vabaduse võtmine” näitavad, et mõistet „muu süütegu” kui see, mille eest isik üle anti, tuleb hinnata menetluse eri etappidest lähtudes ja silmas pidades kõiki menetlusdokumente, mis võivad muuta süüteo õiguslikku kvalifikatsiooni. Selleks et viidatud raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktiga g kehtestatud nõusoleku saamise nõuet silmas pidades hinnata seda, kas menetlusdokument käsitleb „muud süütegu” kui see, mis esines Euroopa vahistamismääruses, tuleb võrrelda Euroopa vahistamismääruses nimetatud süüteo kirjeldust sellega, mis on esitatud hilisemas menetlusdokumendis. Kui täidesaatva liikmesriigi nõusolekut tuleks taotleda teo tehiolude kirjelduse iga muudatuse jaoks, ületaks see erikohustuse reegli kohaldamise eeldused ja kahjustaks raamotsusega seatud eesmärki hõlbustada ja kiirendada liikmesriikide õigusalast koostööd.

   Selleks et määrata kindlaks, kas tegemist on „muu süüteoga” kui see, mille eest isik üle anti, raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 2 tähenduses, mille puhul on vajalik algatada nimetatud raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 kohane nõusolekumenetlus, tuleb kontrollida, kas süüteo koosseisu tunnused on vastavalt vahistamismääruse teinud liikmesriigi esitatud süüteo õiguslikule kirjeldusele need, mille alusel isik üle anti ning kas on olemas piisav seos vahistamismääruses ja hilisemas menetlusdokumendis esitatud andmete vahel. Süüteo toimepanemise aja ja kohaga seotud asjaolude muutmine on lubatav, kui see tuleneb vahistamismääruse teinud liikmesriigis läbiviidud menetluses kogutud tõenditest, mis puudutavad vahistamismääruses kirjeldatud tegusid, juhul kui need ei muuda süüteo olemust ning neist ei tulene raamotsuse artiklites 3 ja 4 loetletud täitmata jätmise kohustuslikke aluseid.

   (vt punktid 43, 53–56 ja 59, resolutsiooni punkt 1)

3.  Süüteo kirjelduse muudatust, mis puudutab vaid asjakohaste narkootiliste ainete liiki, ilma et muutuks süüteo õiguslik kvalifikatsioon, ei saa pidada selliseks, mille alusel tuleb süütegu liigitada „muuks süüteoks” kui see, mille alusel isik üle anti raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 27 lõike 2 tähenduses, kuna tegemist on ikkagi süüteoga, mida karistatakse sama karistusmääraga, ja mis kuulub nimetatud raamotsuse artikli 2 lõikes 2 nimetatud „narkootiliste ainete salakaubaveo” valdkonda.

   (vt punktid 62 ja 63, resolutsiooni punkt 2)

4.  Raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 27 lõige 3 punktis c sätestatud erandit, mille kohaselt ei kohaldata artikli 27 lõikes 2 kehtestatud erikohustuse reeglit juhul, kui kriminaalmenetlus ei anna alust isikuvabadust piirava meetme kohaldamiseks, tuleb tõlgendada nii, et „muu süüteo” puhul kui see, mille eest isik üle anti, tuleb vabadusekaotuse või vabadust piirava meetme täidesaatmiseks taotleda ja saada nõusolek vastavalt raamotsuse artikli 27 lõikele 4. Enne nõusoleku saamist võib üleantud isiku anda kohtu alla ja mõista süüdi vaid sellise süüteo eest, mille puhul süüteoga seotud süüdistuse esitamise või kohtumenetluse ajal ei kohaldata ühtegi vabadust piiravat meedet. Raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktis c esitatud erandiga ei ole siiski vastuolus see, kui üleantud isiku suhtes kohaldatakse vabadust piiravat meedet enne nõusoleku saamist juhul, kui see meede on õigustatud teiste Euroopa vahistamismääruses esitatud süüdistuste tõttu.

   (vt punkt 76, resolutsiooni punkt 3)