This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62008CJ0304
Kohtuotsuse kokkuvõte
Kohtuotsuse kokkuvõte
Kohtuasi C-304/08
Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs eV
versus
Plus Warenhandelsgesellschaft mbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)
„Direktiiv 2005/29/EÜ — Ebaausad kaubandustavad — Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on põhimõtteliselt keelatud niisugused kaubandustavad, mis seavad tarbijate osalemise auhinnamängus sõltuvusse kauba või teenuse ostmisest”
Kohtujurist V. Trstenjaki ettepanek, esitatud 3. septembril 2009 I ‐ 219
Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 14. jaanuar 2010 I ‐ 254
Kohtuotsuse kokkuvõte
Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad – Direktiiv 2005/29
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29)
Direktiivi 2005/29, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on põhimõtteliselt, ilma üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võtmata keelatud kaubandustavad, mis seavad tarbijate osalemise auhinna- või õnnemängus sõltuvusse kauba või teenuse ostmisest.
Nimelt kehtestab direktiiv 2005/29 oma I lisas ammendava loetelu 31 kaubandustavast, mida vastavalt selle direktiivi artikli 5 lõikele 5 loetakse ebaausateks „kõigil tingimustel”. Nagu direktiivi põhjendus 17 sõnaselgelt täpsustab, on need seega ainukesed kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausateks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust direktiivi 2005/29 artiklite 5–9 sätetele. Siseriiklikud õigusnormid, milles kehtestatakse niisuguste kaubandustavade põhimõtteline keeld, mille korral sõltub tarbijate osalemine auhinna- või õnnemängus kaupade või teenuste ostmisest, ei vasta seega kõnealuses direktiivis esitatud nõuetele.
Viimaseks lähevad kõnealused õigusnormid vastuollu direktiivi 2005/29 artikli 4 sisuga, mis otseselt keelab liikmesriikidel piiravamate meetmete jõussejätmise või vastuvõtmise, isegi kui nende meetmete eesmärk on tarbijate kaitse kõrgema taseme tagamine.
(vt punktid 45, 47, 50, 54 ja resolutsioon)