Keywords
Summary

Keywords

1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Otsus, millega kvalifitseeritakse teatatud meede riigiabiks ja tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks – Hõlmamine

(EÜ artiklid 87, 88 ja 230, nõukogu määrus nr 659/1999)

2. Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus

(EÜ artikli 87 lõige 1)

3. Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus

(EÜ artikli 87 lõige 1)

4. Riigiabi – Mõiste – Tavaliste turutingimuste alusel tehtav hinnang

(EÜ artikli 87 lõige 1)

5. Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi

(EÜ artikli 87 lõige 1)

6. Riigiabi – Komisjoni otsus, millega kvalifitseeritakse meede riigiabiks – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(EÜ artikli 87 lõige 1 ja ELTL artikkel 296)

Summary

1. Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb EÜ artikli 87 lõike 1 reguleerimisalasse, teeb ta vastuväidete esitamata jätmise otsuse määruse nr 659/1999 (EÜ artikli 88 kohaldamise kohta) artikli 4 lõike 3 alusel. Niisugune otsus toob kaasa olemasolevate abikavade jaoks nimetatud määrusega ette nähtud menetluse, eelkõige artiklites 17−19 ja artiklis 21 sätestatud menetluse kohaldamise, millega pannakse liikmesriigile kohustus esitada aastaaruanne kõikide olemasolevate abikavade kohta.

Seega on meetme ekslikult riigiabiks kvalifitseerimisel teavitava liikmesriigi jaoks õiguslikud tagajärjed selles suhtes, et komisjon jälgib asjaomast meedet pidevalt ja kontrollib seda korrapäraselt, nii et liikmesriigil on teatatud meetme elluviimisel piiratud tegutsemisruum.

Sellest tuleneb kahtlemata, et EÜ artikli 87 lõigetele 1 ja 3 tuginev otsus, millega asjaomane meede küll riigiabiks kvalifitseeritakse, kuid tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks, on käsitatav vaidlustatava aktina EÜ artikli 230 tähenduses. Niisugune kokkusobivaks tunnistamise otsus EÜ artikli 87 lõigete 1 ja 3 tähenduses on peale selle lõplik otsus, mitte ettevalmistav meede.

(vt punktid 40–42)

2. Tõendamaks, et asjaomast meedet kohaldatakse teatud ettevõtjatele või teatud kaupade tootmisele valikuliselt, peab komisjon tõendama, et selle tulemusena koheldakse erinevalt ettevõtjaid, kes on asjaomase meetme eesmärki silmas pidades faktiliselt ja õiguslikult võrreldavas olukorras.

Sellega seoses, juhul kui komisjon sedastab oma otsuses, et teatavad ettevõtjad kuuluvad suurte tööstuskäitiste erirühma, kes tegutsevad liikmesriikidevahelises kaubanduses ja saavad eelise – mis teistele ettevõtjatele ei laiene ja mis seisneb võimaluses mõõta nende poolt saavutatud heitkoguste vähendamiste majanduslikku väärtust, muutes need kaubeldavateks saastekvootideks, või vajaduse korral vältida ohtu maksta trahvi, kui nad ületavad liikmesriigi asutuste kehtestatud lämmastikoksiidide heitkoguste piirmäära energiaühiku kohta, ostes saastekvoote teistelt ettevõtjatelt, kellele asjaomast meedet kohaldatakse, samas kui teistel ettevõtjatel selliseid võimalusi ei ole – ei pea komisjon oma otsust põhjalikumalt selgitama. Abikava puhul võib komisjon piirduda kava omaduste uurimisega, selleks et otsuse põhjendustes hinnata, kas tingimuste tõttu, mida kava ette näeb, tagab see abisaajatele märgatava eelise võrreldes nende konkurentidega ja on kasulik eelkõige ettevõtjatele, kes osalevad liikmesriikidevahelises kaubanduses.

(vt punktid 62, 63 ja 65)

3. EÜ artikli 87 lõige 1 ei erista riigipoolseid sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb neid nende mõju põhjal. Kuigi keskkonnakaitse on Euroopa Ühenduse üks olulistest eesmärkidest, ei õigusta selle eesmärgi arvessevõtmine valikuliste meetmete väljajätmist EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalast, kuna keskkonnaalaseid eesmärke võib igal juhul tulemuslikult arvesse võtta selle hindamisel, kas riigiabi meede on vastavalt EÜ artikli 87 lõikele 3 ühisturuga kokkusobiv.

Mis puudutab eeskätt meedet, millega rakendatakse lämmastikoksiidide heitkogustega kauplemise süsteemi, mille tulemusena eristatakse ettevõtjaid kvantitatiivse kriteeriumi – nagu ettevõtjate kogu soojusvõimsuse kriteerium – alusel, ei ole asjaomase meetmega hõlmatud ettevõtjate märkimisväärsed lämmastikoksiidide heitkogused ja neile ettevõtjatele kohaldatav spetsiifiline vähendamise norm piisavad selleks, et jätta kõnealune meede EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud valikuliste meetmete alla liigitamata, kuna ettevõtjate eristamist ei saa pidada omaseks kavale, mille eesmärk on vähendada tööstuslikku saastamist ja mis on seepärast õigustatud oma keskkonnaalase eesmärgiga. Kuna niisugune eristamiseks kasutatud kriteerium ei ole ei selle meetme olemuse ega ülesehitusega õigustatud, ei saa see võtta asjaomaselt meetmelt riigiabi olemust.

Sellega seoses on ettevõtjate niisuguse eristamise kehtestanud liikmesriik kohustatud tõendama, et eristamine on tõepoolest õigustatud asjaomase süsteemi olemuse ja ülesehitusega.

(vt punktid 75–78)

4. Riigiabiks loetakse selline sekkumine, mis võib oma vormist olenemata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada ettevõtjate poolt saadavaks majanduslikuks eeliseks, mida nad tavalistes turutingimustes ei saaks.

See kehtib süsteemi puhul, milles üksnes teatavatel ettevõtjatel on võimalus mõõta nende poolt saavutatud lämmastikoksiidide heitkoguste vähendamiste majanduslikku väärtust, muutes need kaubeldavateks saastekvootideks, või vajaduse korral vältida ohtu maksta trahvi, kui nad ületavad liikmesriigi asutuste kehtestatud lämmastikoksiidide heitkoguste piirmäära energiaühiku kohta, ostes saastekvoote teistelt ettevõtjatelt, kellele asjaomast meedet kohaldatakse, kuna võimalus lämmastikoksiidide heitkogustega kaubelda sõltub eelkõige asjaolust, et riik lubab esiteks neid kvoote müüa ja teiseks lubab ettevõtjatel, kes on paisanud õhku liiga palju lämmastikoksiide, osta puuduvad kvoodid teistelt ettevõtjatelt, võimaldades nii luua asjaomaste kvootide turu.

Nende kvootidega kauplemise võimalust ei saa pidada turuhinnaga tasuks pingutuste eest, mida asjaomase meetmega hõlmatud ettevõtjad on lämmastikoksiidide heitkoguste vähendamiseks teinud, kuna heitkoguste vähendamise kulud kuuluvad kohustuste hulka, mis äriühingu eelarvet tavaliselt koormavad.

Lisaks kujutab nendele ettevõtjatele antud võimalus valida saastekvootide ostukulude ja lämmastikoksiidide heitkoguste vähendamise meetmetega seotud kulude vahel endast nende ettevõtjate jaoks eelist. Peale selle on ettevõtjatele, kellele asjaomast meedet kohaldatakse, antud võimalus kaubelda kõikide saastekvootidega – mitte üksnes krediidiga, mis on aasta lõpul saadaval tänu positiivsele vahele tegelike ja lubatud heidete vahel – mis on täiendavaks eeliseks nende ettevõtjate jaoks. Ettevõtjad võivad kasutada likviidseid varasid, müües saastekvoote enne, kui on täidetud tingimused nende lõplikuks eraldamiseks, sõltumata asjaolust, et neile kohaldatakse ülemmäära, ja määratud heitenorme ületavad ettevõtjad on kohustatud ületatud koguse järgmisel aastal hüvitama.

(vt punktid 87–91)

5. Selleks et soodustusi saaks käsitleda riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, peavad need esiteks olema otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks peavad need olema riigile omistatavad.

See on nii riigi poolt võetud meetme puhul, millega antakse lämmastikoksiidide heitkogused teatavate ettevõtjate käsutusse tasuta selle asemel, et müüa neid või panna need enampakkumisele, ning kehtestatakse saastekvootidega – isegi kui need on ülemmääraga seotud – turul kauplemist võimaldav süsteem, andes asjaomase meetmega hõlmatud ettevõtjatele võimaluse osta saastekvoote, et vältida trahvi maksmist. Lämmastikoksiidide heitkogustega kauplemise võimalus kujutab endast siseriikliku seadusandja antud soodustust teatavatele ettevõtjatele ja see võib panna riigiasutustele täiendava koormuse, seda eelkõige trahvide või muude rahaliste karistuste maksmise kohustusest vabastamise vormis. Lisaks, kuna selle süsteemiga luuakse riigile konkreetset vastutasu andmata saastekvoodid, millel on oma kaubeldavuse tõttu majanduslik väärtus, siis muutes need saastekvoodid kaubeldavaks immateriaalseks varaks ja andes need tasuta asjaomaste ettevõtjate käsutusse selle asemel, et neid müüa või panna enampakkumisele, loobub riik riigi ressurssidest.

Peale selle asjaolu, et niisugune meede võimaldab ettevõtjatel kompenseerida omavahel üleliigsed heited ja heited, mis jäävad alla kehtestatud normi, ning et see meede loob õigusliku raamistiku, milles lämmastikoksiidi heidete õhku paiskamist vähendatakse eelistingimustel nende ettevõtjate puhul, kellel on suuri tööstuskäitisi, näitab, et asjaomase meetmega hõlmatud ettevõtjatel on riigi poolt määratavale trahvile alternatiiv.

(vt punktid 103, 106–108)

6. Põhjendamiskohustus nõuab meetme riigiabiks kvalifitseerimisel, et oleks näidatud, miks komisjon leiab, et asjaomane meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse. Komisjon ei pea sellega seoses tõendama abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes uurima, kas abi võib kahjustada seda kaubandust ja moonutada konkurentsi. Seega juhul, kui abi andmise tingimustest lähtudes võib järeldada, et see abi võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust või kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, peab komisjon sellise otsuse põhjendustes vähemalt need asjaolud ära tooma.

(vt punkt 131)