Keywords
Summary

Keywords

Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Liikmesriigi õigusnormid, mis käsitlevad teises liikmesriigis kantud ravikulude hüvitamist – Planeerimata haiglaravi – Määrus nr 1408/71

(EÜ artikkel 49, nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 22 lõike 1 punktid a ja i)

Summary

Liikmesriik, mis keeldub osas, milles ravi andmise liikmesriigis on kohaldatav kindlustuskate tema õigusnormides sätestatust madalam, hüvitamast oma riikliku tervishoiusüsteemi liikmetele ravikulusid, mis neil tekkisid, saades teises liikmesriigis haiglaravi vastavalt määruse nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (redaktsioonis, mida on muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97, ning mida on muudetud määrusega nr 1992/2006) artikli 22 lõike 1 punkti a alapunktile i, ei ole rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.

Näib nimelt liialt juhuslik ja kaudne oletada, et liikmesriigi tervishoiusüsteemis kindlustatud isikuid võidakse julgustada pöörduma enneaegselt tagasi sellesse liikmesriiki, et saada seal haiglaravi, mis muutus vajalikuks nende ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal aset leidnud tervisliku seisundi halvenemise tõttu, või siis, et neid võidakse innustada loobuma turismi‑ või õppeeesmärgiga reisist nimetatud teise liikmesriiki, kui nad ei saa, välja arvatud piiratud erijuhtudel, loota pädeva asutuse poolsele täiendavale maksele, kui samaväärse ravi maksumus kindlustajaliikmesriigis ületab selles teises liikmesriigis kohaldatava kindlustuskatte taseme. Seetõttu ei saa pidada vaidlusaluseid norme tervikuna haiglaravi, turismi‑ või haridusteenuse osutamise vabadust piiravaks.

Juhud, mil kindlustatule tema ajutise teises liikmesriigis viibimise ajal osutatud planeerimata haiglaravi nõuab kindlustajaliikmesriigilt viibimiskohajärgse liikmesriigi normide kohaldamisest tingituna suuremat kulutust, kui ta oleks kandnud siis, kui seda ravi oleks antud tema enda raviasutustes, tuleb lisaks lugeda täielikult tasakaalustatuks nende juhtumitega, mil viibimiskohajärgse liikmesriigi normide kohaldamine viib, vastupidi, selleni, et kindlustajaliikmesriigi kanda jäävad haiglaravi kulud on madalamad, kui need, mis oleksid tekkinud tema enda normide kohaldamisel.

(vt punktid 72, 78, 80)