Kohtuasi C-168/08

Laszlo Hadadi (Hadady)

versus

Csilla Marta Mesko, abielunimi Hadadi (Hadady)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

„Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Määrus (EÜ) nr 2201/2003 — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Artikkel 64 — Üleminekusätted — Aastal 2004 Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriigi otsuse kohaldamine — Artikli 3 lõige 1 — Kohtualluvus abielulahutuse asjades — Asjassepuutuvad seosed — Alaline elukoht — Kodakondsus — Prantsusmaal elav abielupaar, kusjuures mõlemal abikaasal on nii Prantsuse kui Ungari kodakondsus”

Kohtujurist J. Kokott’i ettepanek, esitatud 12. märtsil 2008   I ‐ 6874

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 16. juuli 2009   I ‐ 6893

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Ajaline kohaldamine

   (2003. aasta liitumisakt; nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 64 lõige 4)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Kohtualluvus abielulahutuse asjades – Abikaasad, kes elavad liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse, ning kellel mõlemal on nii otsuse teinud liikmesriigi kui ka selle liikmesriigi kodakondsus, kus tunnustamist taotletakse – Tunnustamistaotluse saanud liikmesriigi kohtu kohustus võtta arvesse abikaasade topeltkodakondsust, mis on mõlema puhul sama

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 3 lõike 1 punkt b ja artikli 64 lõige 4)

3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Kohtualluvus abielulahutuse asjades – Artikli 3 lõike 1 punktides a ja b ette nähtud alternatiivsed kriteeriumid kohtualluvuse kindlaksmääramiseks

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 3 lõike 1 punktid a ja b)

1.  Kohtuotsuse, mille Ungari Vabariigi kohus on teinud abielu lahutamise kohta pärast seda, kui määrus nr 1347/2000 Ungaris kehtima hakkas, kuid enne kuupäeva, mil muutus kohaldatavaks määrus nr 220172003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000), tunnustamise küsimus tuleb lahendada määruse nr 2201/2003 artikli 64 lõike 4 alusel, kuna hagi esitamine menetluse algatamiseks ja kohtuotsuse kuulutamine leidsid aset selles määratletud ajavahemikul. Viimati nimetatud sätte kohaselt tuleb niisugust abielulahutuse kohtuotsust tunnustada määruse nr 2201/2003 alusel, kui eeskirjad, millest kohtualluvuse kindlaksmääramisel on lähtutud, on kooskõlas nimetatud määruse II peatükis või määruses nr 1347/2000 sätestatud eeskirjadega või otsuse teinud liikmesriigi ja selle liikmesriigi, kus tunnustamist taotletakse, vahel hagi esitamise ajal kehtinud kokkuleppega.

   (vt punktid 27–29)

2.  Kui selle liikmesriigi kohus, kus tunnustamist taotletakse, peab vastavalt määruse nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000) artikli 64 lõikele 4 kontrollima, kas asi kuulub kohtuotsuse teinud liikmesriigi kohtu alluvusse selle määruse artikli 3 lõike 1 punkti b kohaselt, siis on viimati nimetatud sättega vastuolus see, kui selle liikmesriigi kohus, kus tunnustamist taotletakse, asub seisukohale, et abikaasad, kellel mõlemal on nii selle liikmesriigi kui ka otsuse teinud liikmesriigi kodakondsus, on üksnes selle liikmesriigi kodanikud, kus tunnustamist taotletakse. Vastupidi, nimetatud kohus peab võtma arvesse asjaolu, et abikaasadel on ühtlasi ka otsuse teinud liikmesriigi kodakondsus ja seega oleks asjassepuutuv kohtuvaidlus võinud kuuluda ka viimati nimetatud riigi kohtu alluvusse.

   Kui sama topeltkodakondsusega abikaasasid koheldaks nii, nagu neil oleks ainult selle liikmeriigi kodakondsus, kus tunnustamist taotletakse, oleks selle tulemuseks olukord, kus neil on keelatud määruse nr 2201/2003 artikli 64 lõikes 4 sätestatud tunnustamist käsitleva üleminekueeskirja alusel tugineda selle liikmesriigi kohtus, kus tunnustamist taotletakse, selle määruse artikli 3 lõike 1 punktile b, et sellega tõendada kohtuvaidluse kuulumist mõne teise liikmesriigi kohtu alluvusse, kuigi neil on viimati nimetatud riigi kodakondsus.

   (vt punktid 41–43, resolutsiooni punkt 1)

3.  Kui mõlemal abikaasal on kahe sama liikmesriigi kodakondsus, siis on määruse nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000) artikli 3 lõike 1 punktiga b vastuolus see, kui neist liikmesriikidest ühe kohtuid ei tunnistata pädevaks põhjendusega, et hageja ei ole selle liikmesriigiga muul moel seotud. Vastupidi, selle sätte alusel on pädevad nende liikmesriikide kohtud, mille kodakondsust abikaasad omavad, ning nimetatud isikutel on õigus valida, millise liikmesriigi kohtusse pöörduda.

   Määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktides a ja b kehtestatud kohtute pädevuse jaotuse kord põhineb paljudel alternatiivsetel objektiivsetel kriteeriumidel ega aseta kohtualluvuse kindlaksmääramise aluseid hierarhilisse järjekorda. Seega on mõeldav mitme pädeva kohtu eksisteerimise võimalus, ilma et oleks ette nähtud hierarhiat.

   Pealegi ei võimalda artikli 3 lõike 1 punkti b sõnastus järeldada, et selle sätte kohaldamisel tuleks arvesse võtta vaid „tugevat” kodakondsust. Niisugust kriteeriumi ei toeta selle sätte eesmärk ega kontekst ning see piiraks õigussubjektide võimalusi pädeva kohtu valimisel, eelkõige juhtudel, kui isikud on kasutanud vaba liikumise õigust. Kuna tugevama kodakondsuse kindlaksmääramisel omab sisulist tähtsust alaline elukoht, on määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktides a ja b ette nähtud kohtualluvuse alused sageli osaliselt kattuvad. See tähendab, et mitut kodakondsust omavate isikute puhul tuleb kindlaks määrata selles lõikes ette nähtud kohtualluvuse aluste hierarhia, kuna selle lõike sõnastusest see ei tulene.

   (vt punktid 48–54, resolutsiooni punkt 2)