Kohtuasi T-25/07

Iride SpA ja Iride Energia SpA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

„Riigiabi — Energiasektor — Hüvitis luhtunud kulude katteks — Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobivaks — Abi saava ettevõtte kohustus eelnevalt tagastada varem õigusvastaselt antud abi — Riigi vahendid — Eelis — Põhjendamiskohustus”

Esimese Astme Kohtu otsus (teine koda), 11. veebruar 2009   II ‐ 250

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi

   (EÜ artikli 87 lõige 1)

2. Riigiabi – Mõiste – Tavaliste turutingimuste alusel tehtav hinnang

   (EÜ artikli 87 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/92)

3. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus riigiabi kohta

   (EÜ artikli 87 lõige 1 ja EÜ artikkel 253)

4. Riigiabi – Keeld – Erandid – Komisjoni kaalutlusõigus – Komisjoni otsus, mille kohaselt sõltub abi lubamine asjaomase ettevõtja poolt varasema abi tagastamisest

   (EÜ artikli 87 lõige 3 ja artikli 88 lõige 2)

5. Riigiabi – Haldusmenetlus – Abi kokkusobivus ühisturuga – Abiandja ja potentsiaalse abisaaja tõendamiskoormis

   (EÜ artikli 87 lõige 3 ja artikli 88 lõige 2)

1.  Üksnes otse või kaudselt riigi ressurssidest antavad eelised on käsitletavad abina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. „Liikmesriigi poolt” antava abi ja „riigi ressurssidest” antava abi eristamine selles sättes ei tähenda, et kõik riigi antavad eelised kujutavad endast abi, olenemata sellest, kas neid rahastatakse riigi ressurssidest või mitte, vaid selle eesmärk on üksnes hõlmata abi mõistega eeliseid, mida riigid annavad otse, ning neid, mida antakse selle riigi poolt määratud või asutatud avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku vahendusel. Lisaks hõlmab EÜ artikli 87 lõige 1 kõiki rahalisi vahendeid, mida avalik sektor võib reaalselt ettevõtjate toetamiseks kasutada, ilma et oleks oluline, kas need vahendid kuuluvad või ei kuulu püsivalt riigi vahendite hulka. Sellest tuleneb, et isegi juhul, kui kõnealusele meetmele vastavad summad ei olnud alaliselt avaliku sektori käsutuses, piisab asjaolust, et need olid pidevalt avaliku kontrolli all ja seega pädevatele riigiasutustele kättesaadavad, et need kvalifitseerida riigi vahenditeks.

   Mis puudutab elektrijaotusettevõtetele ja elektri tootjatele avalik-õiguslik organi poolt eriarvele, mida rahastatakse kõikidele lõpptarbijatele määratud elektrihinna tariifi püsikomponendi kohaldamise tulemusel tekkinud tulust, kantud hüvitist, tuleb abisaajatele antud summasid pidada riigi vahenditeks, kuna need on enne abisaajale andmist pidevalt avaliku sektori kontrolli all ja riigi omandis.

   (vt punktid 23, 25, 27 ja 28)

2.  Selleks et hinnata, kas teatava riikliku meetme puhul on tegemist abiga, tuleb kindlaks teha, kas asjaomane ettevõtja saab majandusliku eelise, mida ta tavalistel turutingimustel ei oleks saanud. Mis puudutab küsimust, kas elektritootmise turu liberaliseerimise kontekstis kujutavad sellega seotud muudatused õiguslikus raamistikus endast osa turuarengutest, siis tuleb rõhutada, et demokraatlikus riigis, veelgi enam turumajanduse tingimustes, võidakse õiguslikku raamistikku igal ajal muuta. Pidades silmas Euroopa Ühenduse majanduspoliitika üldist suunatust liikmesriikide turgude avatusele ja liikmesriikide vahelise kaubavahetuse edendamisele, on see veel enam asjakohane olukorras, kus, nagu käesolevas asjas, varasem õiguslik raamistik kehtestas turule riiklikud ja/või piirkondlikud piirid, mis tekitas monopoolseid seisundeid. Sellest järeldub, et varem eraldatud turu avamist, ei saa pidada tavapäraste turutingimuste juures erandiks. Seega tuleb nentida, et õigusliku raamistiku muutmine elektrienergiasektoris pärast direktiivi 96/92 elektri siseturu ühiseeskirjade kohta vastuvõtmist on osa tavapärastest turutingimustest.

   (vt punktid 46, 48, 50 ja 51)

3.  Akti põhjendused peavad vastama selle akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtuasutusel selle põhjendatust kontrollida, ilma et põhjendustes oleks vaja täpsustada kõiki õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, kuna põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka õiguslikku ja faktilist raamistikku silmas pidades.

   Mis puudutab riigiabi valdkonda kuuluvat otsust, milles komisjon on vaidlusaluse meetme määratlemisel riigiabina piirdunud ühe lausega, mille kohaselt komisjon leidis, et „hinnatavat meedet [tuleks] pidada riigiabiks”, on komisjon oma põhjendamiskohustuse täitnud, kuna kõnealuse otsuse õiguslik ja faktiline raamistik hõlmab lisaks riigiabi uurimise menetluse algatamise otsusele sarnaseid meetmeid käsitlevat otsust, millele on viidatud menetluse algatamise otsuses ja vaidlusaluses otsuses ja milles on esitatud üksikasjalikud põhjendused selle kohta, miks komisjon leidis, et nimetatud otsuse esemeks olnud meetmed kujutavad endast riigiabi.

   (vt punktid 66, 67, 70 ja 71)

4.  Komisjonil on EÜ artikli 87 lõikes 3 sätestatud abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamine hõlmab majanduslikke ja sotsiaalseid hinnanguid, mida tuleb teostada ühenduse kontekstis. Kui komisjon vaatab läbi riigiabi ühisturuga kokkusobivust, peab see institutsioon võtma arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, sealhulgas vajaduse korral ka varasemas otsuses hinnangu saanud asjaolusid ning kohustusi, mida see otsus liikmesriigile võib panna. Seega ei ületa komisjon talle antud kaalutlusõigust, kui komisjon võtab vastu otsuse, millega tunnistab abi, mida liikmesriik kavatseb ettevõtjale anda, ühisturuga kokkusobivaks, tingimusel, et nimetatud ettevõtja tagastab eelnevalt talle ebaseaduslikult antud varasema abi kõnealuste abimeetmete kumulatiivse mõju tõttu. Riigiabi valdkonnas on komisjoni otsuste ainsateks adressaatideks asjassepuutuvad liikmesriigid. Seega, võttes arvesse kõiki asjaomaseid tegureid, analüüsib komisjon üksnes kõnealuses otsuses asjaomasele liikmesriigile pandud kohustusi, mitte kohustusi, mis võivad sellest otsusest tuleneda abisaavale ettevõtjale.

   Mis puudutab abikava, siis see, kui komisjon ei esita täpset teavet ebaseaduslikku abi saanud ettevõtjate ja neile antud täpsete summade kohta, ei mõjuta tagasimaksmise nõude kehtivust ega kujuta endast takistust selle täitmisele pööramisel, kuna ühelt poolt on asjaomasel liikmesriigil kõige parem võimalus kõnealust teavet saada ja teiselt poolt on komisjonil õigus asjaomase liikmesriigi poolse koostöö puudumisel võtta vastu otsus talle teadaoleva teabe põhjal.

   (vt punktid 82, 83, 85 ja 89)

5.  Kuna EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamise otsuses sisaldub piisav eelnev komisjoni analüüs, milles näidatakse ära põhjused, mis andsid alust kahelda asjassepuutuva abi ühisturuga kokkusobivuses, tuleb liikmesriigil ja potentsiaalsel abisaajal esitada tõendid selle kohta, et kõnealune abi on ühisturuga kokkusobiv ja tuua komisjoni vastava nõudmise korral välja ka juba saadud abi tagastamisega seotud konkreetsed asjaolud.

   Liikmesriigi ja potentsiaalselt abi saava ettevõtja kohustus esitada tõendid selle kohta, et kõnealune abi on ühisturuga kokkusobiv, hõlmab ka vajadust tõendada uue abi ja varasemate ebaseaduslikult antud ja ühisturuga kokkusobimatute tagastamata abimeetmete koosmõju puudumine. Järelduseni uue abi koosmõju puudumise kohta vaadelduna koos varasema ebaseaduslikult antud tagastamata abiga peab komisjon jõudma abi ühisturuga kokkusobivuse hindamiseks läbiviidava üldise analüüsi käigus, ning seega ei kujuta see endast enamat kui ühte komisjoni poolt EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisel arvesse võetavat tõendit.

   (vt punktid 101, 103 ja 104)