Kohtuasi C-566/07

Staatssecretaris van Financiën

versus

Stadeco BV

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden)

„Kuues käibemaksudirektiiv — Artikli 21 lõike 1 punkt c — Maks, mis kuulub tasumisele üksnes põhjusel, et see on arvele märgitud — Arvele alusetult märgitud maksu korrigeerimine — Alusetu rikastumine”

Kohtujurist J. Kokott’i ettepanek, esitatud 12. märtsil 2009   I ‐ 5298

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 18. juuni 2009   I ‐ 5308

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Maks, mis kuulub tasumisele üksnes põhjusel, et see on arvele märgitud

   (Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 21 lõike 1 punkt c)

2. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Maks, mis kuulub tasumisele üksnes põhjusel, et see on arvele märgitud

   (Nõukogu direktiiv 77/388)

1.  Kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, mida on muudetud direktiiviga 91/680, artikli 21 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada selliselt, et käibemaks tuleb selle sätte kohaselt tasuda liikmesriigis, mille käibemaks on märgitud arvele või seda asendavale dokumendile, isegi kui asjaomane tegevus ei ole selles liikmesriigis maksustatav. Erinevalt olukorrast, kus maksukohustus tekib käibemaksuga maksustatava tehingu alusel, ei oma kuuenda käibemaksudirektiivi artikli 21 lõike 1 punktist c tuleneva maksukohustuse tekkimisel tähtsust arvele märgitud teenuse osutamise koht, vaid selline maksukohustus tekib üksnes põhjusel, et sellele arvele on märgitud käibemaks.

   Asjaomaseid asjaolusid kogumis arvestades on siseriikliku kohtu ülesanne tuvastada, millise liikmesriigi käibemaksule vastab kõnealusele arvele märgitud käibemaks. Selles suhtes võib olla määrav arvele märgitud maksumäär, summa vääring, arve koostamise keel, asjaomase arve sisu ja kontekst, arve väljastaja ja teenuse saaja asukohad, samuti viimaste käitumine.

   (vt punktid 27, 33, resolutsiooni punkt 1)

2.  Neutraalse maksustamise põhimõttega ei ole vastuolus põhimõtteliselt see, kui liikmesriik seab – juhul kui maksukohustuslane ei ole aegsasti täielikult ära hoidnud maksutulude saamata jäämise ohtu – ekslikult arvele märgitud ja üksnes seetõttu selles liikmesriigis tasumisele kuuluva käibemaksu korrigeerimise sõltuvusse tingimusest, et maksukohustuslane väljastab teenuse saajale parandatud arve, millele ei ole märgitud nimetatud maksu.

   Niivõrd kuivõrd siseriiklik maksuhaldur seab käibemaksu korrigeerimise sõltuvusse arve väljastaja poolt teenuse saajale ekslikult makstud maksusumma tagastamisest, ei takista ühenduse õigus siseriiklikul õiguskorral keelduda alusetult sisse nõutud maksu tagastamisest, kui tagastamine peaks subjektidele kaasa tooma alusetu rikastumise.

   Kas ning millises ulatuses on maksukohustuslane alusetult rikastunud ühenduse õigusega vastuolus oleva maksutagastuse tõttu, saab tuvastada üksnes pärast majandusanalüüsi, mis võtab arvesse kõiki olulisi asjaolusid. Sellise analüüsi läbiviimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Selles kontekstis võib olla oluline teada, kas arve väljastaja ja osutatud teenuste saaja vahel sõlmitud leping sätestab osutatud teenuse eest fikseeritud tasu või tasu põhimäära, millest arvestatakse maksu. Esimesel juhul ei oleks arve väljastaja saanud alusetult rikastuda.

   (vt punktid 48–51, resolutsiooni punkt 2)