Keywords
Summary

Keywords

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Põhjendatuse kontrollimine Euroopa Kohtu poolt – Arvesse võetav olukord – Olukord põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul

(EÜ artikkel 226)

2. Keskkond – Loodusliku linnustiku kaitse – Direktiiv 79/409 – Erikaitsealade valik ja piiritlemine

(Nõukogu direktiiv 79/409, artikli 4 lõiked 1 ja 2)

3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Vaidluse ese – Kindlaksmääramine kohtueelses menetluses – Etteheidete ühtne ja täpne sõnastamine – Puudumine – Vastuvõetamatus

(EÜ artikkel 226)

4. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Kohtueelne menetlus – Põhjendatud arvamus – Sisu

(EÜ artikkel 226)

5. Keskkond – Loodusliku linnustiku kaitse – Direktiiv 79/409 – Kaitse erimeetmed – Liikmesriikide kohustused

(Nõukogu direktiiv 79/409, artikli 4 lõiked 1 ja 2 ning direktiiv 92/43, artikli 6 lõige 2 ja artikkel 7)

Summary

1. EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi raames tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata liikmesriigi põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi.

(vt punkt 22)

2. Kuna direktiivi 79/409 (loodusliku linnustiku kaitse kohta) ja direktiivi 92/43 (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) õiguslik kord on erinev, siis ei saa liikmesriik jätta täitmata kohustust, mis on talle direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetega 1 ja 2 pandud, tuginedes muudele meetmetele kui need, mis on sätestatud selles direktiivis. Lisaks ei saa liikmesriikidele pandud kohustust klassifitseerida need alad erikaitsealadena muuta see, et asjaomast ala, mida liikmesriik on direktiivi kohaselt kohustatud klassifitseerima, ei ole kahjustatud.

(vt punkt 24)

3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ese on piiritletud komisjoni põhjendatud arvamusega, mistõttu peab hagi tuginema samadele põhjendustele ja väidetele kui see arvamus. Komisjoni poolt liikmesriigile edastatud märgukiri ja selle järel komisjoni esitatud põhjendatud arvamus piiritletakse kohtuvaidluse esemes, mida ei saa hiljem laiendada. Asjaomase liikmesriigi võimalus esitada omapoolseid märkusi, isegi kui ta otsustab seda mitte kasutada, on oluline asutamislepinguga ettenähtud tagatis, millest kinnipidamine on liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse õiguspärasuse seisukohalt oluline menetlusnorm. Sellest tulenevalt peavad komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi tuginema samadele väidetele kui märgukiri, millega algatatakse kohtueelne menetlus. Kui see nii ei ole, siis ei saa sellist menetluseeskirjade eiramist lugeda kõrvaldatuks asjaolu tõttu, et kostjaks olev liikmesriik esitas põhjendatud arvamuse kohta märkusi.

Põhjendatud arvamuses ja hagis peavad olema etteheited esitatud ühtselt ja täpselt, et liikmesriik ja Euroopa Kohus saaksid täpselt aru ühenduse õiguse väidetava rikkumise ulatusest; see on aga vajalik tingimus, et liikmesriik saaks tõhusalt esitada oma vastuväited ja et Euroopa Kohus saaks väidetud rikkumise olemasolu hinnata.

(vt punktid 40–42)

4. Kuigi põhjendatud arvamus peab sisaldama nende põhjuste ühtset ja üksikasjalikku kirjeldust, mis on viinud komisjoni veendumuseni, et asjaomane liikmesriik on rikkunud mõnda EÜ asutamislepingust tulenevat kohustust, ei pea komisjon sellele vaatamata põhjendatud arvamuses välja tooma meetmeid, millega saaks etteheidetud rikkumise kõrvaldada. Samuti ei ole komisjon kohustatud niisuguseid meetmeid esile tooma oma hagiavalduses.

(vt punkt 50)

5. Kuigi vastab tõele, et ülevõtmise täpsus on direktiivi 79/409 (loodusliku linnustiku kaitse kohta) puhul erakordselt oluline olukorras, kus ühise pärandi haldamine on liikmesriikide territooriumil usaldatud vastavatele liikmesriikidele, ei saa see igal juhul kohustada liikmesriike lisama selle direktiivi artikli 4 lõigetest 1 ja 2 ning direktiivi 92/43 (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) artikli 6 lõikest 2 tulenevad kohustused ja keelud sellesse õigusakti, millega iga erikaitseala jaoks määratakse kindlaks kaitsealused liigid ja elupaigad ning kaitse eesmärgid.

Mis puudutab nimetatud kohustusi, siis positiivsete meetmete vastuvõtmine, eesmärgiga säilitada ja parandada ühe erikaitseala seisukorda, ei ole süstemaatiline tegevus, vaid sõltub asjaomase erikaitseala konkreetsest olukorrast.

Kuigi vastab näiteks tõele, et erikaitsealade kaitse eraisikute tegevuse eest nõuab, et viimaseid oleks juba eelnevalt takistatud ette võtmast tegevust, mis võib kahjulikuks osutuda, ei nõua selle eesmärgi saavutamine tingimata eriomaste keeldude kehtestamist iga erikaitseala kohta või iga konkreetse liigi kohta.

Mis puudutab iga erikaitseala kohta kaitsealuste liikide ja elupaikade määratlemist, siis niisamuti nagu erikaitseala peab olema piiritletud vaieldamatult siduvalt, peab nimetatud erikaitseala klassifitseerimise aluseks olnud liikide määratlemine vastama samadele nõuetele. Kui see nii ei oleks, siis võib direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetest 1 ja 2 ning direktiivi 92/43 artikli 6 lõikest 2 (koostoimes selle direktiivi artikliga 7) tulenev kaitse eesmärk jääda tegelikult täielikult saavutamata.

Mis puutub kaitse eesmärkidesse, siis erikaitsealade õiguslik kaitsestaatus ei eelda, et selle eesmärgid peavad olema määratletud iga eraldi käsitletava liigi jaoks. Pealegi ei saa igal juhul tõdeda, et kaitse eesmärgid peavad sisalduma samas õigusaktis kui see, mis käsitleb konkreetse erikaitseala kaitsealuseid liike ja elupaiku.

Mis puudutab looduskaitseala või klassifitseeritud alaga seonduvate, olemasolevate ja riiklike või kohalike meetmetega kaitstud erikaitsealade õiguslikku kaitsestaatust, siis näeb direktiivi 79/409 artikkel 4 ette kaitsekorra, mis on iseäranis suunatud nii selle direktiivi I lisas mainitud liikide kui ka rändliikide kaitsele. See on selle kaitsekorra eripära, mis on ette nähtud erikaitsealadele, erinevalt üldisest ja vähem rangest kaitsekorrast, mis nimetatud direktiivi artiklis 3 on ette nähtud kõigile seal nimetatud linnuliikidele. Siiski ei järeldu siit, et üksnes konkreetselt iga erikaitseala jaoks määratletud ja rakendatud õiguslik regulatsioon saaks seda ala tõhusalt kaitsta.

(vt punktid 61–66)