Kohtuasi C-523/07

Kaebuse esitaja

A

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein hallinto-oikeus)

„Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus (EÜ) nr 2201/2003 — Esemeline kohaldamisala — Mõiste „tsiviilasjad” — Lapse perekonnast eraldamise ja väljapoole kodu paigutamise otsus — Lapse alaline elukoht — Kaitsemeetmed — Kohtualluvus”

Kohtujurist J. Kokott’i ettepanek, esitatud 29. jaanuaril 2009   I ‐ 2808

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 2. aprill 2009   I ‐ 2831

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Kohaldamisala – Mõiste „tsiviilasjad”

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, põhjendused 5 ja 10, artikli 1 lõige 1 ja lõike 2 punkt d ning artikli 2 punkt 7)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Mõiste „alaline elukoht” artikli 8 lõike 1 tähenduses

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, põhjendus 12 ja artikli 8 lõige 1)

3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Ajutised ja kaitsemeetmed

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artiklid 20 ja 53 ning artikli 55 punkt c)

4. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Kohtualluvus

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikkel 53)

1.  Määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „tsiviilasjad” selle sätte tähenduses hõlmab otsust, millega laps viivitamatult perekonnast eraldatakse ja paigutatakse väljapoole kodu, kui see otsus on tehtud lastekaitset käsitlevate avaliku õiguse normide alusel.

   (vt punkt 29 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artikli 8 lõige 1 ei sisalda ühtegi otsest viidet liikmesriikide õigusele, et määrata kindlaks mõiste „alaline elukoht” tähendus ja ulatus, mistõttu peab selle mõiste määratlema lähtuvalt määruse sätete sisust ja eesmärkidest, eelkõige põhjendusest 12, mille kohaselt kujundatakse määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal. Selleks et teha kindlaks, et lapse viibimine liikmeriigis ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi ning et lapse elukoht väljendab teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda, tuleb lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmeriigis arvesse võtta ka muid faktoreid.

   Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõike 1 alusel tuleb mõistet „alaline elukoht” tõlgendada niisiis selliselt, et elukoht vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Seejuures tuleb eelkõige võtta arvesse liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, õiguspärasust ja tingimusi ning põhjusi, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud liikmesriigis. Lapse alalise elukoha kindlaksmääramise õigus on siseriiklikul kohtul, võttes sealjuures iga konkreetse juhtumi korral arvesse kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid.

   (vt punktid 33, 35, 38, 44 ja resolutsiooni punkt 2)

3.  Siseriiklik kohus võib kooskõlas määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artikliga 20 otsustada sellise kaitsemeetme nagu perekonnast eraldamine üle juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

   —	meede peab olema edasilükkamatu;

   —	meede peab olema võetud selles liikmesriigis viibivate isikute suhtes, ja

   —	meede peab olema ajutist laadi.

   Nimetatud meetme – mis on võetud lapse huvide kaitsmiseks – rakendamine ja selle siduvus on kindlaks määratud vastavalt siseriiklikule õigusele. Pärast kaitsemeetme rakendamist ei ole siseriiklik kohus kohustatud asja üle andma teise liikmesriigi pädevale kohtule. Kuid arvestades, et ajutised või kaitsemeetmed on üleminekulist laadi, võib lapse füüsilise, psühholoogilise ja intellektuaalse arenguga seotud asjaolude tõttu osutuda vajalikuks pädeva kohtu varasem sekkumine lõplike meetmete võtmiseks. Kui lapse huvide kaitse seda nõuab, peab siseriiklik kohus, kes ajutisi või kaitsemeetmeid rakendas, teatama sellest teise liikmesriigi pädevale kohtule otse või määruse nr 2201/2003 artikli 53 alusel määratud keskasutuse kaudu.

   (vt punktid 47, 56, 59, 64–65 ja resolutsiooni punkt 3)

4.  Juhul kui liikmesriigi kohtul puudub pädevus, peab ta omal algatusel teatama pädevuse puudumisest, ilma et see kohustaks teda asja teisele kohtule üle andma. Siiski juhul, kui seda nõuab lapse huvide kaitse, peab siseriiklik kohus, kes omal algatusel teatas pädevuse puudumisest, teatama sellest teise liikmesriigi pädevale kohtule otse või määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artikli 53 alusel määratud keskasutuse kaudu.

   (vt punkt 71 ja resolutsiooni punkt 4)