Liidetud kohtuasjad C-278/07–C-280/07

Hauptzollamt Hamburg-Jonas

versus

Josef Vosding Schlacht-, Kühl- und Zerlegebetrieb GmbH & Co. jt

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Bundesfinanzhof)

„Määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 — Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse — Artikkel 3 — Eksporditoetuse tagasinõudmine — Aegumistähtaja kindlaksmääramine — Enne määruse nr 2988/95 jõustumist toimunud eeskirjade eiramine — Liikmesriigi üldises tsiviilõiguses sätestatud aegumissäte”

Kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek, esitatud 25. septembril 2008   I ‐ 460

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 29. jaanuar 2009   I ‐ 477

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Euroopa ühenduste omavahendid – Määrus Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta – Eeskirjade eiramise menetlemine – Aegumistähtaeg

   (Nõukogu määrus nr 2988/95, artikli 1 lõige 2 ja artikli 3 lõike 1 esimene lõik)

2. Euroopa ühenduste omavahendid – Määrus Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta – Eeskirjade eiramise menetlemine – Aegumistähtaeg

   (Nõukogu määrus nr 2988/95, artikli 3 lõike 1 esimene ja kolmas lõik)

3. Euroopa ühenduste omavahendid – Määrus Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta – Eeskirjade eiramise menetlemine – Aegumistähtaeg

   (Nõukogu määrus nr 2988/95, artikli 3 lõige 3)

1.  Määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 3 lõike 1 esimene lõige, mis sätestab menetluse algatamise aegumistähtajana neli aastat eeskirjade eiramise toimepanekust, on kohaldatav selliste haldusõiguslike meetmete suhtes nagu eksportija poolt toime pandud eeskirjade rikkumise tagajärjel talle alusetult makstud eksporditoetuste tagasimaksmise nõue.

   (vt punktid 21, 23, resolutsiooni punkt 1)

2.  Enne määruse nr 2988/95 jõustumist toimunud eeskirjade rikkumise tulemusel ühenduse eelarvest põhjendamatult antud soodustustega seoses tuleb märkida, et kõnealuse määruse artikli 3 lõike 1 vastuvõtmisega, ilma et see piiraks nimetatud artikli lõiget 3, määratles ühenduse seadusandja üldise aegumissätte, millega ta tahtlikult lühendas neljale aastale ajavahemiku, mille jooksul liikmesriikide pädevad asutused ühenduse nimel ja ühenduse eelarvest võisid või võivad selliseid põhjendamatult antud soodustusi tagasi nõuda.

   Mis puudutab siseriikliku aegumissätte alusel tekkinud võlgasid, mis ei ole veel aegunud, siis on määruse nr 2988/95 jõustumise tagajärg see, et nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 esimest lõiku kohaldades tuleb kõnealune võlg lugeda põhimõtteliselt aegunuks nelja aasta möödumisel alates eiramiste toimepanemise kuupäevast. Neil asjaoludel tuleb nimetatud õigusnormi kohaldamisel kõik ettevõtjale enne määruse nr 2988/95 jõustumist toimunud eeskirjade eiramise kaudu põhjendamatult antud summad põhimõtteliselt lugeda aegunuks, kui puudub nelja aasta jooksul pärast eiramise toimepanemist vastu võetud aegumistähtaega katkestav õigusakt, pidades siiski silmas kõnealuse määruse artikli 3 lõikes 3 liikmesriikidele antud õigust sätestada pikem aegumistähtaeg.

   Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud aegumistähtaeg kuulub kohaldamisele enne nimetatud määruse jõustumist toime pandud eiramiste korral ja hakkab kulgema alates asjaomase eiramise toimepanemise kuupäevast.

   (vt punktid 29, 31–34, resolutsiooni punkt 2)

3.  Pikemad aegumistähtajad, mida liikmesriikidel on määruse nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 3 lõike 3 alusel endiselt õigus kohaldada, võivad tuleneda enne nimetatud määruse vastuvõtmist kehtinud üldistest õigusnormidest. Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõiget 3 ei saa tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad kõnealuse sätte alusel erieeskirjades ja/või valdkondade eeskirjades kohaldama kõnealuseid pikemaid aegumistähtaegu.

   (vt punktid 46, 47, resolutsiooni punkt 3)