Kohtuasi C-270/07

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Ühine põllumajanduspoliitika — Veterinaarinspektsioonide ja -kontrollide lõivud — Direktiiv 85/73/EMÜ — Määrus (EÜ) nr 882/2004”

Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 19. märts 2009   I ‐ 1985

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Põllumajandus – Õigusaktide ühtlustamine veterinaarkontrolli valdkonnas – Värske liha sanitaarinspektsiooni ja -kontrolli rahastamine – Direktiiv 85/73 – Tegelikult tekkinud kulusid kattev erilõiv

   (Nõukogu direktiiv 85/73, muudetud direktiiviga 97/79, A lisa I peatüki punkti 4 alapunkt b)

2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Vaidlusese – Kindlaksmääramine kohtueelses menetluses – Kohandamine ühenduse õiguse muudatuse tõttu – Lubatavus – Tingimused

   (EÜ artikkel 226)

1.  Direktiivi 85/73 veterinaarinspektsiooni ja -kontrolli rahastamise kohta, mida hõlmavad direktiivid 89/662, 90/425, 90/675 ja 91/496, mida on muudetud direktiiviga 97/79, A lisa I peatüki punkti 4 alapunktis b sätestatud lõiv ei tohi esiteks ületada tegelikult tekkinud inspektsioonide ja -kontrollide kulude summat ja teiseks peab see võtma arvesse kõiki neid kulusid ilma, et mõni neist oleks kõrvale jäetud. Seetõttu ei saa see lõiv olla „standardsumma” vormis, kuna standardsummas fikseeritud lõiv on juba oma olemuselt selline, et see teatud juhtudel ületab meetmete tegelikke kulusid, mille rahastamiseks see on ette nähtud, ja teistel juhtudel on nendest kuludest väiksem.

   Vastupidi, asjaolu, et nimetatud sätte alusel kehtestatav lõiv koosneb erinevatest kulukomponentidest, ei muuda seda lõivu iseenesest selle sättega vastuolus olevaks.

   Läbipaistvuse eesmärk ei keela sellise lõivu kehtestamist tingimusel, et lõivu erinevad komponendid, millest ta koosneb, ilmnevad selgelt ja üksikasjalikult, mis lubavad võlgnikul kindlaks teha kogulõivu täpse koostise.

   Lisaks olukorras, kus selline lõiv ei kata muid kulude komponente kui need, mis on sätestatud ühenduse õigusnormides ja ei ületa tegelikult tekkinud kulusid, siis ei saa see seada kahtluse alla direktiivist 85/73 tulenevat konkurentsimoonutustest hoidumise eesmärki.

   (vt punktid 32, 37, 41, 43)

2.  Kuigi liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames esitatud hagiavalduses sisalduvaid nõudeid ei saa põhimõtteliselt laiendada võrreldes põhjendatud arvamuse resolutsioonis ja märgukirjas esitatud nõuetega, on sellest hoolimata tõsi, et komisjonil on õigus nõuda selliste kohustuste rikkumise tuvastamist, mis tulenevad hiljem muudetud või kehtetuks tunnistatud ühenduse õigusakti esialgsest versioonist ning on uutes sätetes säilinud. Seevastu ei saa vaidluse eset laiendada uutest sätetest tulenevatele kohustustele, mis ei ole samaväärsed asjaomase õigusakti esialgsest versioonist tulenevate kohustustega; vastasel korral oleks tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses.

   (vt punkt 50)