Kohtuasi C-240/07

Sony Music Entertainment (Germany) GmbH

versus

Falcon Neue Medien Vertrieb GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

„Autoriõigusega kaasnevad õigused — Fonogrammitootjate õigused — Reprodutseerimisõigus — Levitamisõigus — Kaitse tähtaeg — Direktiiv 2006/116/EÜ — Kolmandate riikide kodanike õigused”

Kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek, esitatud 22. mail 2008   I ‐ 266

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 20. jaanuar 2009   I ‐ 283

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Kaitse tähtaeg – Direktiiv 2006/116 – Kohaldamisala

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/116, põhjendus 3 ja artikli 10 lõige 2)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Kaitse tähtaeg – Direktiiv 2006/116 – Kohaldamisala

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/116, põhjendused 3 ja 17 ning artikli 10 lõige 2)

1.  Direktiivis 2006/116 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta ette nähtud kaitse tähtaeg on selle direktiivi artikli 10 lõike 2 alusel kohaldatav ka siis, kui asjaomane objekt ei olnud liikmesriigis, milles kaitset taotletakse, kunagi kaitstud.

   Selle sätte sõnastusest tuleneb, et ette nähtud esimene alternatiivne tingimus seondub asjaomase objekti varasema kaitse olemasoluga vähemalt ühes liikmesriigis. Nimetatud säte ei nõua seda, et see liikmesriik oleks sama mis see, milles taotletakse direktiivis ette nähtud kaitset.

   Lisaks sellele viitab direktiivi 2006/116 põhjendus 3 sellele, et siseturu tõrgeteta toimimise tagamiseks on selle direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide õigusnormid, et sellega muuta kaitse tähtajad kogu ühenduses ühesugusteks.

   Neil asjaoludel niisugune direktiivi 2006/116 artikli 10 lõike 2 tõlgendus, mille kohaselt selles sättes ette nähtud esimese alternatiivse tingimuse kohaldamine on seatud sõltuvusse selle liikmesriigi õigusnormidega tagatud varasema kaitse olemasolust, kus nimetatud direktiivis ettenähtud kaitset taotletakse, ja seda vaatamata sellele, et teises liikmesriigis oli selline varasem kaitse tagatud, ei ole kooskõlas kõnealuse sätte sõnastusega ega selle direktiivi eesmärgiga.

   (vt punktid 22–25, resolutsiooni punkt 1)

2.  Direktiivi 2006/116 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selles direktiivis ette nähtud kaitse tähtaegu kohaldatakse olukorras, kus asjaomane teos või objekt oli 1. juulil 1995 sellisena kaitstud vähemalt ühes liikmesriigis siseriiklike sätete kohaselt, mis käsitlevad autoriõigust või sellega kaasnevaid õigusi ning kus selle teose või objekti selliste õiguste kolmanda riigi kodanikust omanikule oli sellel kuupäeval tagatud siseriiklike sätetega ettenähtud kaitse.

   Seda, kas nimetatud sätte kontekstis oli teose või objekti autoriõigusega kaasnevate õiguste kolmanda riigi kodanikust omanik 1. juulil 1995 kaitstud vähemalt ühes liikmesriigis, tuleb hinnata sellise liikmesriigi sätete alusel ja mitte selle liikmesriigi sätete alusel, kus selles direktiivis ettenähtud kaitset taotletakse. Sellist järeldust toetavad lisaks nimetatud direktiivi põhjendused 3 ja 17, mis püstitavad taotletava ühtlustamise eesmärgi ja eeskätt eesmärgi sätestada autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja arvestamiseks sama alghetk ning muuta selliste õiguste kaitse tähtajad kogu ühenduses ühesugusteks, et tagada siseturu tõrgeteta toimimine.

   Sellest tuleneb, et sellise teose või objekti suhtes, mis 1. juulil 1995 oli kaitstud vähemalt ühes liikmesriigis selle liikmesriigi sätete kohaselt, ei ole nimetatud direktiivi artikli 10 lõike 2 kohaldamiseks määrav see, kas isik, kellele see kaitse tagati, on kolmanda riigi kodanik, ning kas talle ei ole selles liikmesriigis, kus direktiivis 2006/116 ette nähtud kaitse tähtaja kohaldamist taotletakse, tagatud kaitset selle viimase liikmesriigi sätete alusel. Oluline on nimelt välja selgitada, kas asjaomane teos või objekt oli 1. juulil 1995 vähemalt ühe liikmesriigi sätete kohaselt kaitstud.

   (vt punktid 34 ja 35, 37, resolutsiooni punkt 2)