Kohtuasi C-222/07

Unión de Televisiones Comerciales Asociadas (UTECA)

versus

Administración General del Estado

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo)

„Eelotsusetaotlus — EÜ artikkel 12 — Kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld — EÜ artiklid 39, 43, 49 ja 56 — EÜ asutamislepinguga tagatud põhivabadused — EÜ artikkel 87 — Riigiabi — Direktiiv 89/552/EMÜ — Teleringhäälingutegevus — Televisiooniorganisatsiooni kohustus kulutada osa oma tegevustulust Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide tootmise eelrahastamisele, kusjuures 60% sellest rahastamisest tuleb kasutada selliste teoste rahastamiseks, mille originaalkeel on üks Hispaania Kuningriigi ametlikest keeltest ja mille on enamjaolt tootnud Hispaania filmitööstus”

Kohtujurist J. Kokott’i ettepanek, esitatud 4. septembril 2008   I ‐ 1411

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 5. märts 2009   I ‐ 1447

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Võrdne kohtlemine – Diskrimineerimine kodakondsuse alusel – Teenuste osutamise vabadus – Teleringhäälingutegevus – Direktiiv 89/552

   (EÜ artikkel 12, EÜ artikli 39 lõige 2, EÜ artiklid 43, 49 ja 56; nõukogu direktiiv 89/552, artikkel 3)

2. Riigiabi – Mõiste

   (EÜ artikli 87 lõige 1)

1.  Direktiivi 89/552 teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta, mida on muudetud direktiiviga 97/36, täpsemalt selle artiklit 3 ning EÜ artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi meede, mis kohustab televisiooniorganisatsioone kulutama 5% oma tegevustulust Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamisele ning täpsemalt kulutama 60% sellest 5%-st teostele, mille originaalkeel on üks selle liikmesriigi ametlikest keeltest.

   Nimelt olenemata vastusest küsimusele, kas selline meede kuulub nimetatud direktiivi kohaldamisalasse jäävasse valdkonda, on liikmesriikidel üldjuhul õigus sellist meedet võtta, tingimusel et nad järgivad asutamislepinguga tagatud põhivabadusi.

   Selline meede, mis puudutab kohustust kulutada teostele, mille originaalkeel on üks selle liikmesriigi ametlikest keeltest, 60% sellest 5%-st tegevustulust, mis suunatakse Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamisele, kujutab endast kindlasti mitme põhivabaduse, täpsemalt teenuste osutamise vabaduse, asutamisvabaduse, kapitali vaba liikumise ja töötajate liikumisvabaduse piirangut.

   Nimetatud meede võib siiski olla õigustatud eesmärgiga kaitsta ja edendada ühte või mitut asjaomase liikmesriigi ametlikku keelt. Selles osas on selline meede, mis kehtestab kohustuse investeerida mängu- ja telefilmidesse, mille originaalkeel on üks selle liikmesriigi ametlikest keeltest, selle eesmärgi saavutamise tagamiseks kohane.

   Asjassepuutuv meede ei lähe kaugemale sellest, mis on nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalik. Esiteks mõjutab selline meede üksnes 3% ringhäälinguorganisatsioonide tegevustulust ja sellist protsenti ei saa pidada ebaproportsionaalseks eesmärgi suhtes, mille saavutamist taotletakse. Lisaks ei lähe selline meede kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, ainult seetõttu, et selles ei ole ette nähtud kriteeriume, mis võimaldaksid asjassepuutuvad teosed liigitada „kultuuritoodeteks”. Kuna keel ja kultuur on lahutamatult seotud, ei saa asuda seisukohale, et asutamislepinguga tagatud mõne põhivabaduse piiramise õigustamiseks peab liikmesriigi taotletav eesmärk, milleks on ühe või mitme ametliku keele kaitse ja edendamine, kindlasti esinema koos muude kultuurikriteeriumidega. Samuti ei lähe selline meede kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, ainult seetõttu, et asjassepuutuv rahastamine on suunatud enamjaolt mängufilme tootvatele ettevõtjatele, kes asuvad selles liikmesriigis. Asjaolu, et kriteerium, millel nimetatud meede tugineb, st keelekriteerium, võib eelistada mängufilme tootvaid ettevõtjaid, kes töötavad sellele kriteeriumile vastavas keeles ja kes seega võivad reaalsuses enamjaolt asuda selles liikmesriigis, mille ametlike keelte hulka see keel kuulub, on osa taotletavast eesmärgist. Sellist olukorda ei saa iseenesest käsitleda tõendina, et nimetatud meede on ebaproportsionaalne, ilma et liikmesriigi poolt ühe või mitme ametliku keele kaitse ja edendamise eesmärgi tunnustamine ülekaaluka üldise huvina võiks seejuures mõtte kaotada.

   Mis puudutab lõpuks EÜ artiklit 12, siis seda sätet kohaldatakse iseseisvalt üksnes nendel ühenduse õigusega reguleeritud juhtudel, mille suhtes asutamisleping diskrimineerimist keelavat erisätet ette ei ole näinud. Töötajate liikumisvabaduse, asutamisvabaduse, teenuste osutamise vabaduse ja kapitali vaba liikumise vallas on mittediskrimineerimise põhimõte sisse viidud sätetesse, mis asuvad vastavalt EÜ artikli 39 lõikes 2, EÜ artiklites 43, 49 ja 56. Seega, kuna eeltoodust nähtub, et kõnealune meede ei ole nende asutamislepingu sätetega vastuolus, ei saa see meede olla vastuolus ka EÜ artikliga 12.

   (vt punktid 20, 24, 27, 29–34, 36–40, resolutsiooni punkt 1)

2.  EÜ artiklit 87 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi meede, mis kohustab televisiooniorganisatsioone kulutama 5% oma tegevustulust Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamisele ning täpsemalt kulutama 60% sellest 5%-st teostele, mille originaalkeel on üks selle liikmesriigi ametlikest keeltest, ei ole selle liikmesriigi filmitööstusele antav riigiabi.

   Riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses saab pidada vaid neid eeliseid, mis on otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest. Asjaolu, et selles sättes tehakse vahet „liikmesriigi poolt” antaval abil ja „riigi ressurssidest” antaval abil, ei tähenda, et kõik riigi poolt tagatavad eelised kujutavad endast abi, olgu see siis riigi ressurssidest rahastatud või mitte, vaid üksnes soovib selle mõistega hõlmata vahetult riigi antud eeliseid kui ka neid eeliseid, mida antakse riigi poolt määratud või asutatud avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku kaudu.

   Ei nähtu, et nimetatud meetmega asjaomase liikmesriigi filmitööstusele antav eelis oleks vaadeldav eelisena, mida annab otseselt see liikmesriik või mida antakse kaudselt selle riigi määratud või asutatud avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku kaudu. See eelis tuleneb teleringhäälinguorganisatsioonide suhtes kehtivast üldkohaldatavast korrast, mida kohaldatakse olenemata sellest, kas tegemist on avaliku või eraõigusliku televisiooniga, kohustades kulutama teatud osa tegevustulust Euroopa päritolu mängu- ja telefilmide eelrahastamisele.

   Lisaks, kuna nimetatud meedet kohaldatakse ka avalik-õiguslikele teleringhäälinguorganisatsioonidele, ei sõltu eelis kontrollist, mida riik selliste ringhäälinguorganisatsioonide üle teostab või juhistest, mida riik nendele organisatsioonidele annab.

   (vt punktid 43–47, resolutsiooni punkt 2)