Keywords
Summary

Keywords

1. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse määramine – Arvestusliku väärtuse kasutamine – Institutsioonide kaalutlusõigus arvutusmeetodi valikul

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõike 6 punkt c)

2. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine – Arvutusmeetod

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 9 lõige 4)

3. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastane menetlus – Kaitseõigused – Komisjoni poolt ettevõtjatele lõpliku avalikustamise edastamine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 20 lõiked 2 ja 4)

4. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Haldusmenetluses arvestamine – Dumpinguvastane – Institutsioonide kohustus informeerida asjaomaseid ettevõtjaid – Täiendav lõpliku avalikustamise dokument

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 20 lõige 5)

5. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Vaatlusalune ajavahemik

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 3 lõige 2)

Summary

1. Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 6 punkt c annab ühenduse institutsioonidele laia kaalutlusõiguse valida meetod, mille alusel arvestusliku normaalväärtuse arvutamise raames arvutada müügi-, üld- ja halduskulud ning kasumimarginaal.

Neil asjaoludel käsitleb ühenduste kohtu kontroll institutsioonide hinnangute üle seda, kas menetlusnormidest on kinni peetud, kas vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on sisuliselt õiged, kas nende faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga või kas võimu ei ole kuritarvitatud.

Lisaks näeb sama artikli 2 lõike 6 punkt c ette, et see meetod peab olema põhjendatud. Nii saab ühenduste kohus tuvastada ilmse kaalutlusvea valitud meetodi osas üksnes siis, kui see meetod on põhjendamatu. Järelikult ei mõjuta tegelikult valitud meetodi õiguspärasust muude põhjendatud meetodite olemasolu, mida oleks selleks tarbeks võinud kasutada, sest ühenduste kohus ei saa asendada ühenduse institutsiooni hinnangut selle kohta oma hinnanguga.

Seega võivad institutsioonid selle raames hinnata, et on põhjendatum kasutada andmeid kasumi kohta, mida olid tootmisriigi siseturul saanud uurimise esemeks olnud tootjaga sarnase suurusega ettevõtjad, kelle müügi- ega üldkulud ei olnud eriti kõrged ning kellele samuti võimaldati turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisund hiljutiste uurimiste käigus, mis käsitlesid asjaomastest toodetest erinevaid tooteid, ning kelle kohta oli institutsioonidel usaldusväärseid andmeid, kui tugineda andmetele täiesti erinevatel turgudel asjaomaste toodete müügist saadud kasumi kohta.

Nimelt ilmneb dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 6 punktist c, et kui institutsioonid kasutavad seda sätet põhjendatud kasumi arvutamiseks, ei ole neil kohustust kasutada sama üldkategooria tooteid puudutavaid andmeid, vaid nad peavad järgima, et põhjendatud meetodi alusel tuvastatud kasum ei ületa seda kasumit, mis saadakse sama üldkategooria toodete müügist Lisaks ei saa seda sätet tõlgendada nii, et institutsioonid ei saa kasumit kindlaks määrata, kui neil puudub usaldusväärne arvutamise alus sama üldkategooria toodete müügilt saadud kasumi kohta.

(vt punktid 64–67, 71, 74)

2. Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 9 lõike 4 viimase lause kohaselt ei ületa „[d]umpinguvastase tollimaksu summa […] kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks”. Selle reegli tõttu ei saa tootja, kelle suhtes kehtestati dumpinguvastased tollimaksud, vaidlustada neid põhjendusega, et uurimise käigus tuvastati ülehinnatud kahjumarginaal olukorras, kus tollimaksu määr kehtestati dumpingumarginaali tasemele, kui see dumpingumarginaal on madalam nii ekslikult aluseks võetud kahjumarginaalist kui ka tegelikust kahjumarginaalist.

(vt punkt 94)

3. Ettevõtjatele, keda dumpinguvastase määruse kehtestamisele eelnev uurimismenetlus puudutab, tuleb tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma hinnangut dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta.

Sellega seoses muudab ebapiisav lõplik avalikustamine, mida pooled dumpinguvastase algmääruse nr 384/9 artikli 20 lõike 2 alusel taotlesid, lõplikud dumpinguvastased tollimaksud kehtestanud määruse õigusvastaseks vaid siis, kui selle avalikustamata jätmise tõttu ei saanud menetluspooled tõhusalt oma huve kaitsta. Olukord oleks selline eeskätt siis, kui avalikustamata jätmine puudutab asjaolusid või kaalutlusi, mis on erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest ja millele tuleb lõpliku avalikustamise korral erilist tähelepanu pöörata vastavalt sellele sättele. Olukord on selline ka siis, kui avalikustamata jätmine puudutab asjaolusid või kaalutlusi, mis on erinevad nendest, millele tugineb komisjoni või nõukogu otsus, mis on tehtud pärast lõpliku avalikustamise dokumendi edastamist, nagu see ilmneb viidatud algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest.

Asjaolu, et komisjon muutis oma analüüsi kommentaaride alusel, mille huvitatud pooled esitasid lõpliku avalikustamise dokumendi kohta, ei kujuta endast siiski kaitseõiguste rikkumist. Nimelt, nagu ilmneb algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest, ei piira lõpliku avalikustamise dokument komisjoni või nõukogu võimaliku hilisema otsuse kohaldamist. See säte kohustab komisjoni üksnes avalikustama nii kiiresti kui võimalik need asjaolud ja kaalutlused, mis erinesid lõpliku avalikustamise dokumendis tema algset lähenemist toetanutest. Järelikult peab selleks, et kindlaks määrata, kas komisjon järgis algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest tulenevaid asjaomaste poolte õigusi, uuesti kontrollima, kas komisjon avalikustas neile asjaolud ja kaalutlused, mis olid aluseks uuele analüüsile kahju kohta ja kahju kõrvaldamiseks vajalike meetmete vormi kohta, kui need asjaolud ja kaalutlused erinesid lõpliku avalikustamise dokumendis esitatuist.

(vt punktid 111, 112, 117 ja 118)

4. Komisjon rikub dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 20 lõiget 5, kui ta määrab tootjale, kelle suhtes toimub dumpinguvastane uurimine, lühema tähtaja kui kümme päeva, et kommenteerida täiendavat lõpliku avalikustamise dokumenti. Siiski ei too see asjaolu iseenesest kaasa vaidlustatud määruse tühistamist. Tuleb tuvastada, kas asjaolu, et talle anti seadusjärgsest tähtajast lühem tähtaeg, rikkus tema kaitseõigusi kõnealuse menetluse raames.

(vt punkt 124)

5. Dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine ei kujuta endast sanktsiooni varasema käitumise eest, vaid kaitsemeedet dumpingust tuleneva ebaõiglase konkurentsi vastu. Seega on vajalik, et uurimismenetlus viiakse läbi nii värske info põhjal kui võimalik, määramaks dumpinguvastased tollimaksud, mis oleksid kohased kaitsmaks ühenduse vastavat tootmisharu dumpingu eest.

Kui ühenduse institutsioonid tuvastavad, et sellise toote import, mis kuni kõnealuse hetkeni oli allutatud koguselistele piirangutele, kasvas pärast nende piirangute lõppemist, võivad nad arvestada seda kasvu, hindamaks ühenduse tootmisharule tekkinud kahju.

(vt punktid 133 ja 134)