Kohtuasi C-531/06

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Itaalia Vabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Asutamisvabadus — Kapitali vaba liikumine — EÜ artiklid 43 ja 56 — Rahvatervis — Apteegid — Sätted, mille järgi on apteegi haldamise õigus üksnes proviisoritel — Õigustatus — Elanikkonna kindel ja kvaliteetne ravimitega varustamine — Proviisorite kutsealane sõltumatus — Farmaatsiatoodete müügiga tegelevad ettevõtjad — Kohalike omavalitsusüksuste apteegid”

Kohtujurist Y. Bot’ ettepanek, esitatud 16. detsembril 2008   I ‐ 4108

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 19. mai 2009   I ‐ 4138

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Komisjoni õigus esitada hagi – Selle õiguse kasutamise sõltumatus spetsiaalse huvi olemasolust hagi esitamiseks – Kaalutlusõiguse teostamine

   (EÜ artikkel 226)

2. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Kapitali vaba liikumine – Piirangud

   (EÜ artiklid 43 ja 56)

3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Põhjendatuse kontrollimine Euroopa Kohtu poolt – Arvesse võetav olukord – Olukord põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul

   (EÜ artikkel 226)

4. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Kapitali vaba liikumine – Piirangud

   (EÜ artiklid 43 ja 56)

1.  Komisjoni ülesanne on talle EÜ artikliga 211 usaldatud ülesande täitmise raames teostada järelevalvet asutamislepingu sätete kohaldamise üle ning kontrollida, kas liikmesriigid on tegutsenud vastavalt neile sätetele. Kui komisjon leiab, et liikmesriik on nimetatud sätteid rikkunud, siis on tema ülesanne hinnata, kas on vaja algatada menetlus selle liikmesriigi vastu, teha kindlaks, milliseid sätteid liikmesriik on rikkunud ning valida hetk, mil alustada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust, kusjuures kaalutlused, mis on nende valikute puhul määravad, ei mõjuta hagi vastuvõetavust. Seda kaalutlusruumi arvestades on komisjonil vabadus algatada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus ainult mõningate nende liikmesriikide vastu, kes on ühenduse õiguse järgimise vaatepunktist võrreldavas olukorras. Ta võib seega eeskätt otsustada algatada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse teiste liikmesriikide vastu mõnel hilisemal ajahetkel, pärast esimeste menetluste lahenduse teadasaamist.

   (vt punktid 23 ja 24)

2.  Liikmesriik, kes jätab kehtima õigusnormid, mille kohaselt võivad eraõiguslikke jaemüügiapteeke hallata vaid füüsilised isikud, kellel on proviisori diplom, ja haldavad äriühingud, mille kõik osanikud/liikmed on proviisorid, ei riku EÜ artiklitest 43 ja 56 tulenevaid kohustusi.

   Sellised siseriiklikud õigusnormid kujutavad endast küll piirangut nimetatud artiklite tähenduses, sest EÜ artiklit 43 puudutavas jätavad need teised ettevõtjad ilma juurdepääsust sellisele füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisele asjaomases liikmesriigis ja EÜ artiklit 56 puudutavas takistavad need teiste liikmesriikide investoritel, kes ei ole proviisorid, omandada sellist liiki äriühingutes osalust.

   Selline piirang võib siiski olla õigustatud rahvatervise kaitsega, täpsemalt eesmärgiga tagada elanikkonna kindel ja kvaliteetne ravimitega varustamine.

   Selles osas kaasneb ravimite teraapilise mõjuga, mis eristab neid oluliselt teistest kaupadest, see, et kui ravimeid tarvitatakse vajaduseta või vääralt, võivad nad tervist oluliselt kahjustada, ilma et patsient oleks võimeline sellest nende manustamise hetkel aru saama. Ravimite ületarbimine või väär tarvitamine toob lisaks kaasa finantsvahendite raiskamise, mis on seda enam kahjustav, et farmaatsiasektor põhjustab olulisi kulusid ning peab vastama üha kasvavale vajadusele, samas kui tervishoius kasutatavad finantsvahendid ei saa rahastamisviisist olenemata olla piiramatud. Seega esineb otsene seos nende finantsvahendite ja farmaatsiasektoris tegutsevate ettevõtjate kasumi vahel, sest enamikus liikmesriikides katavad retsepti alusel müüdavaid ravimeid asjaomased haigekassad.

   Arvestades sellist ohtu rahvatervise ning sotsiaalkindlustussüsteemide finantstasakaalu jaoks, võivad liikmesriigid kehtestada ravimite jaemüügiga tegelevatele isikutele rangeid nõudeid, seda eeskätt ravimite turustamise ning kasumi taotlemise osas. Eeskätt võivad nad ravimite jaemüügi reserveerida põhimõtteliselt ainuüksi proviisoritele ja seda tagatiste tõttu, mida proviisorid peavad pakkuma ning teabe tõttu, mida nad peavad olema võimelised tarbijale andma.

   Selles osas, arvestades liikmesriikide õigust otsustada rahvatervise kaitse taseme üle, võivad liikmesriigid nõuda, et ravimeid müüksid proviisorid, kes on tegelikult ametialaselt sõltumatud. Liikmesriigid võivad samuti võtta selliseid meetmeid, mis välistavad või vähendavad sellise sõltumatuse kahjustamise ohtu, kui selline kahjustamine mõjutaks elanikkonna ravimitega varustamise kindlust ja kvaliteeti.

   Proviisori kvalifikatsioonita isikutel ei ole nende määratlusest lähtudes väljaõpet, kogemust ja vastutust, mis oleks proviisorite omaga võrreldav ja seega ei ole nende pakutavad tagatised samad, mis proviisorite puhul; seetõttu võib liikmesriik asuda oma kaalutlusruumi raames seisukohale, et erinevalt proviisori hallatavast apteegist võib apteegi haldamine proviisori kvalifikatsioonita isiku poolt kujutada endast ohtu rahvatervisele, eeskätt ravimite jaemüügi kindlusele ja kvaliteedile, sest kasumi taotlemist sellise haldamise raames ei piira niisugused ohjeldavad elemendid nagu väljaõpe, kutsealane kogemus ning proviisoril lasuv vastutus, mis iseloomustavad proviisorite tegevust.

   Kuna ei ole tõendatud, et EÜ artiklites 43 ja 56 tagatud vabadusi vähem piirav ning proviisori kvalifikatsioonita isikute välistamise eeskirjast erinev meede võimaldaks tagada elanikkonna kindla ja kvaliteetse ravimitega varustamise sama tõhusalt, kui nimetatud eeskirja kohaldamisel, siis on põhikohtuasjas kõne all olevad siseriiklikud õigusnormid sobivad tagama nendega taotletava eesmärgi saavutamise ning need ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

   Eeskätt võib liikmesriik asuda seisukohale, et proviisorite ametialast sõltumatust kaitsvaid õiguseeskirju võidakse tegelikkuses eirata või neist võidakse kõrvale hiilida. Samuti ei ole elanikkonna kindla ja kvaliteetse ravimitega varustamisega seonduvat ohtu võimalik sama tõhusalt kõrvaldada ka meetme abil, mis seisneb kindlustuslepingu sõlmimise kohustuse kehtestamises, sest selline meede ei takistaks asjaomasel haldajal tingimata mõjutada palgatöötajatest proviisoreid.

   (vt punktid 44–48, 51, 52, 55–59, 61–63, 87, 88, 105)

3.  Liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata liikmesriigile põhjendatud arvamuses antud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi

   (vt punkt 98)

4.  Liikmesriik, kes jätab kehtima õigusnormid, millest tulenevalt ei ole farmaatsiatoodete müügiga tegelevatel ettevõtjatel võimalik omandada osalust kohalike omavalitsusüksuste apteeke haldavates äriühingutes, ei riku EÜ artiklitest 43 ja 56 tulenevaid kohustusi.

   Sellised õigusnormid tingivad küll piirangud EÜ artiklite 43 ja 56 tähenduses, kuivõrd need takistavad teatud ettevõtjatel, täpsemalt farmaatsiatoodete müügiga tegelevatel ettevõtjatel tegutseda samaaegselt kohalike omavalitsusüksuste apteekides. Samuti takistavad sellised õigusnormid teiste liikmesriikide investoritel, kes kujutavad endast farmaatsiatoodete müügiga tegelevaid ettevõtjaid, omandada osalust teatud äriühingutes, täpsemalt kohaliku omavalitsusüksuse apteegi haldamise ülesandega äriühingutes.

   Selline piirang võib siiski olla õigustatud rahvatervise kaitsega, täpsemalt eesmärgiga tagada elanikkonna kindel ja kvaliteetne ravimitega varustamine.

   Nimelt on sellised õigusnormid sobivad tagama selle eesmärgi saavutamist ega lähe lisaks kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks, sest liikmesriik võib asuda seisukohale, et farmaatsiatoodete müügiga tegelevaid ettevõtjad võivad palgatöölistest proviisoritele avaldada teatud survet eesmärgiga seada esikohale kasumi teenimise huvi. Lisaks võib asjaomane liikmesriik asuda oma kaalutlusruumi raames seisukohale, et kohalike omavalitsusüksuste õigus teostada kohalike omavalitsusüksuste apteekide haldamise ülesandega äriühingute järelevalvet ei ole piisav müügiettevõtjate mõju ennetamiseks palgatöölistest proviisoritele.

   (vt punktid 100–103, 105)