Kohtuasi C-413/06 P

Bertelsmann AG ja Sony Corporation of America

versus

Independent Music Publishers and Labels Association (Impala)

„Apellatsioonkaebus — Konkurents — Kontroll ettevõtjate koondumiste üle — Ühisettevõte Sony BMG — Kaebus, millega vaidlustatakse sellise komisjoni otsuse tühistamine, millega koondumine tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks — Kohtulik kontroll — Ulatus — Tõenditele esitatavad nõuded — Vastuväiteteatise roll — Turgu valitseva seisundi tugevnemine või tekkimine — Koondumist lubavate otsuste põhjendamine — Konfidentsiaalsete andmete kasutamine”

Kohtujurist J. Kokott’i ettepanek, esitatud 13. detsembril 2007   I - 4960

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 10. juuli 2008   I - 5028

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Konkurents – Koondumised – Ühisturuga kokkusobivuse hindamine – Tõenditele esitatavad nõuded – Koondumist lubava või keelava otsuse samasus

   (Nõukogu määrus nr 4064/89, artikli 2 lõiked 2 ja 3, artikli 6 lõige 1, artikli 8 lõige 1 ja artikli 10 lõige 6)

2. Konkurents – Koondumised – Haldusmenetlus – Vastuväiteteatis – Esialgne laad

   (EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 4064/89, artikli 18 lõige 3; komisjoni määrus nr 447/98, artikli 13 lõige 2)

3. Konkurents – Koondumised – Komisjonipoolne läbivaatamine – Sellise otsuse vastuvõtmine, millega tunnistatakse koondumine ühisturuga kokkusobivaks – Kohtulik kontroll

   (Nõukogu määrus nr 4064/89, artikli 18 lõige 3)

4. Konkurents – Koondumised – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Vastuväiteteatisele vastusena argumentide esitamine – Koondumisest teatanud poolte õigus

   (Nõukogu määrus nr 4064/89, artiklid 11, 14, 15, artikli 18 lõige 3 ja artikkel 19; komisjoni määrus nr 447/98, artikli 3 lõige 1 ja artikli 13 lõige 2)

5. Konkurents – Koondumised – Ühisturuga kokkusobivuse hindamine – Sellise kollektiivse valitseva seisundi tekkimine või tugevnemine, mis kahjustab oluliselt tõhusat konkurentsi ühisturul – Kriteeriumid

   (EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 4064/89, artikli 2 lõige 3)

6. Konkurents – Koondumised – Komisjonipoolne läbivaatamine – Majanduslike asjaolude hindamine – Kohtulik kontroll – Piirid

   (Nõukogu määrus nr 4064/89, artikkel 2)

7. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Otsus ettevõtjate koondumist reguleerivate sätete kohaldamise kohta

   (EÜ artikkel 253; nõukogu määrus nr 4064/89, artikli 8 lõige 2)

8. Tühistamishagi – Väited – Menetlusnormide rikkumine – Põhjendamiskohustuse rikkumine koondumist lubavas otsuses – Uurimine kohtu algatusel

   (EÜ artiklid 230 ja 253; nõukogu määrus nr 4064/89, artikkel 2, artikli 6 lõige 1, artikli 8 lõige 1 ja artikli 10 lõige 6)

1.  Määruse nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle artikli 2 lõigetest 2 ja 3 ei ilmne, et sellega määratakse erinevad tõendamisnõuded esiteks otsustele, millega koondumist lubatakse, ja teiseks otsustele, millega selline koondumine keelatakse. Koondumiste kontrolliks vajalik prognoos, mille eesmärk on uurida, kuidas selline koondumine võib muuta konkreetsel turul konkurentsiolukorda kujundavaid tegureid, et kontrollida, kas selle tagajärjeks oleks tõhusa konkurentsi märkimisväärne takistamine, eeldab erinevate põhjuse ja tagajärje ahelate ettekujutamist, et võtta arvesse neid, mille tõenäosus on kõige suurem. Määrusest ei saa seega tuletada üldist eeldust teatatud koondumise kokkusobivuse või kokkusobimatuse kohta ühisturuga.

   Määruse nr 4064/89 sellist tõlgendust ei kõiguta määruse artikli 10 lõige 6, mille kohaselt loetakse teatatud koondumine ühisturuga kokkusobivaks, kui komisjon ei ole vastava tähtaja jooksul teinud otsust selle koondumise kokkusobivuse kohta. See säte väljendab konkreetselt nimetatud määruse üldisele mõttele omast kiire menetlemise nõuet, mis kohustab komisjoni järgima lõpliku otsuse vastuvõtmisel rangeid tähtaegu. See säte on siiski erand määruse üldisest mõttest, mis tuleneb eeskätt selle artikli 6 lõikest 1 ja artikli 8 lõikest 1, mille kohaselt teeb komisjon otsuse talle teatatud koondumiste kohta.

   Lisaks peavad komisjoni otsused koondumiste kokkusobivusest ühisturuga olema piisavalt asjakohaste ja kokkulangevate tõenditega kinnitatud ja „konglomeraadi” tüüpi koondumise uurimise raames on eriti oluline nende tõendite kvaliteet, mis komisjon esitab koondumise ühisturuga kokkusobimatuks kuulutamise otsuse vastuvõtmise vajalikkuse tõendamiseks. Siiski ei saa sellest järeldada, et komisjon peab eeskätt olukorras, kus ta tugineb kollektiivse valitseva seisundi teesile, järgima rangemaid tõendamisnõudeid koondumist keelavate otsuste korral kui selliseid koondumisi lubavate otsuste korral. Tegelikult on tõendi peamine ülesanne veenda, et väide on põhjendatud, või kinnitada koondumiste valdkonnas komisjoni otsuse aluseks olevaid hinnanguid. Lisaks ei saa kohaldatavaid tõendamisnõudeid iseenesest mõjutada asjaolu, kas tegemist on kollektiivse valitseva seisundi teesiga või mitte. Sellepärast on teesi — et teatatud koondumine takistab konkurentsi — sisemine keerukus asjaolu, mida tuleb arvesse võtta selle koondumise erinevate tagajärgede hindamisel, et teha kindlaks kõige tõenäolisem tagajärg, kuid see keerukus iseenesest ei mõjuta nõutud tõendite taset.

   Eelnevast tuleneb, et kui komisjonile teatatakse määruse nr 4064/89 alusel koondumisest, peab ta võtma seisukoha selle koondumise lubamise või keelamise suhtes vastavalt oma hinnangule, millist majanduslikku tagajärge saab kõige tõenäolisemalt asjaomasele koondumisele omistada.

   (vt punktid 46–52)

2.  Koondumiste kontrolli menetluse raames on vastuväiteteatis menetluslik ja ettevalmistav dokument, mis kaitseõiguste tõhusa kasutamise tagamiseks piirab komisjoni algatatud haldusmenetluse eset, takistades seega komisjonil võtta menetlust lõpetavas otsuses aluseks muid etteheiteid. Seega on see teatis oma laadilt esialgne ja seda võib muuta hinnangu käigus, mille komisjon teostab hiljem poolte märkuste ning teiste tuvastatud faktide põhjal. Tegelikult peab komisjon arvestama tervest haldusmenetlusest tulenevate asjaoludega, et loobuda põhjendamata etteheidetest või et muuta ja täiendada nii faktiliselt kui ka õiguslikult oma argumente nende etteheidete toetuseks, mille juurde ta jääb. Seega ei takista vastuväiteteatis sugugi komisjonil muuta oma seisukohta puudutatud ettevõtjate kasuks.

   Sellest tuleneb, et komisjon ei ole kohustatud jääma vastuväiteteatises esitatud faktiliste või õiguslike hinnangute juurde. Vastupidi, ta peab põhjendama oma lõplikku otsust lõplike hinnangutega, mis põhinevad kogu tema uurimise tulemustel ametliku menetluse lõppemise hetke seisuga. Lisaks ei pea komisjon selgitama võimalikke erinevusi võrreldes selles vastuväiteteatises esitatud esialgsete hinnangutega.

   Vastuväiteteatise esialgset olemust ei muuda ka see, et erinevalt EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamisalast peab komisjon koondumiste kontrollimisel järgima rangeid menetlustähtaegu. Kaitseõiguste tõhus kaitse nõuab seda, et kavandatava koondumise poolte argumente võetaks koondumiste kontrolli menetluse raames samaväärselt arvesse kui EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamise menetluste poolte omi.

   (vt punktid 63–66)

3.  Vaatamata vastuväiteteatise ettevalmistavale ja esialgsele laadile ning sõltumata asjaolust, et komisjonil ei ole kohustust selgitada lõpliku otsuse võimalikke erinevusi vastuväiteteatisega võrreldes, ei saa Esimese Astme Kohut tingimata takistada vastuväiteteatist kasutamast, et tõlgendada komisjoni poolt koondumiste kontrolli kohta tehtud otsust eeskätt selle faktilise aluse uurimise küsimuses.

   Esimese Astme Kohus rikub siiski õigusnormi, kui ilmset hinnanguviga käsitlevate argumentide uurimisel ei piirdu ta sellega, et kasutab vastuväiteteatist üksnes vahendina, et kontrollida vaidlusaluse otsuse aluseks olevate faktide õigsust, täielikkust ja usaldusväärsust, vaid loeb teatavad vastuväiteteatises esitatud asjaolud tõendatuks, näitamata, miks tuleks neid asjaolusid vaatamata vaidlusaluses otsuses esitatud komisjoni lõplikule seisukohale pidada vaieldamatult tõendatuks. Seega, jättes kõrvale vaieldamatud asjaolud, mis on oma empiirilise ja kontrollitava laadi tõttu nii ilmsed, et neid ei saa vaidlustada, ei saa eeldada, et vastuväiteteatises esitatud kinnitusi ei saa muuta vastavalt sellele teatisele antud vastustele. On võimalik, et vastuses vastuväiteteatisele täiendavad või selgitavad teatanud pooled seda teatist arvestades oma seisukohta asjaomase turu või asjaomaste turgude toimimisest, nii et lisatakse uusi asjaolusid või komisjoni poolt juba uuritud faktid seatakse uude valgusesse.

   (vt punktid 69, 73, 75 ja 76)

4.  Koondumisest teatanud ettevõtjate kaitseõigustest tuleneb, et neil ettevõtjatel on õigus pärast vastuväiteteatise saamist esitada kirjaliku menetluse ja suulise ärakuulamise raames igasugust teavet, mis võib nende arvates komisjoni etteheiteid kummutada ja viia komisjoni nende kavandatud koondumise heakskiitmiseni. Järelikult ei saa põhimõtteliselt neile ette heita seda, et nad esitasid teatud argumente, asjaolusid või tõendeid, mis hiljem osutusid määravaks, üksnes vastuväiteteatise vastuses sedastatud argumentides. Tegelikult saavad koondumise pooled alles selle teatisega üksikasjalikke andmeid selle kohta, millised on komisjoni reservatsioonid nende koondumiskava suhtes ning milliste argumentide ja tõenditega komisjon oma reservatsioone põhjendab. Vastuväiteteatise vastuses esitatud argumendid on osa sellest uurimisest, mis tuleb ametliku menetluse raames läbi viia, ja neid ei esitata liiga hilja, vaid selleks koondumiste kontrolli menetluses ettenähtud ajal. Arvestades kaitseõiguste nõudeid, ei saa sellistele argumentidele kohaldada tõendusjõu ja veenvuse osas rangemaid nõudeid kui haldusmenetluse käigus komisjoni poolt ärakuulatud konkurentide, klientide või kolmandate isikute argumentidele või teatanud poolte tõenditele, mis esitati komisjoni uurimise varasemas järgus.

   Kui komisjon uurib oma otsuses koondumisest teatanud ettevõtjate poolt vastuseks vastuväiteteatisele esitatud argumente ja kasutab ära võimaluse muuta selles teatises toodud esialgseid järeldusi, et neist võimaluse korral kõrvale kalduda, esitamata teabenõuet ega viimata läbi täiendavat turu-uuringut, ei „delegeeri” ta uurimist neile ettevõtjatele.

   Komisjon peab küll hoolikalt uurima koondumise poolte argumente, et välja selgitada nende õigsus, täielikkus ja veenvus ning jätta need õigustatud kahtluse korral tähelepanuta. Kuid samuti peab kavandatud koondumise teade lähtuvalt määruse nr 447/98 artikli 3 lõikest 1 hõlmama täpseid ja täielikke andmeid ning vastavalt määruse nr 4064/89 artiklile 11 peavad teatanud pooled vastama komisjoni võimalikele infonõuetele täielikult, täpselt ja ettenähtud tähtaegadel; kui seda ei tehta, siis võib komisjon olukorras, kus ta esitas infonõude otsusega, kehtestada määruse nr 4064/89 artiklite 14 ja 15 alusel trahve ja karistusmakseid. Samuti peab komisjon vastuväiteteatise vastuste korral kohaldama samu kriteeriume kui kolmandate isikute argumentide või menetluse varasemas staadiumis esitatud argumentide hindamisel — vastasel juhul devalveeriks ta teatanud poolte kaitseõigusi —, kuid ta võib siiski teha nendest argumentidest sobivaid järeldusi olukorras, kus menetluse väga hilises staadiumis ilmneb, et asjaomane teatamine ei järgi määruse nr 447/98 artikli 3 lõike 1 nõudeid.

   Võttes neis tingimustes eeskätt arvesse määruses nr 4064/89 ette nähtud menetlustähtaegadest tulenevaid ajalisi piiranguid, ei saa komisjon põhimõtteliselt olla kohustatud saatma igal üksikul juhul pärast vastuväiteteatist ja asjaomaste ettevõtjate ärakuulamist mitmele ettevõtjale laiendatud infonõudeid veidi aega enne seda, kui ta saadab otsuse projekti ettevõtjate koondumist käsitlevale nõuandekomiteele, nagu näeb ette määruse nr 4064/89 artikkel 19.

   (vt punktid 89, 91–95)

5.  Mis puudutab väidet kollektiivse valitseva seisundi tekkimise või tugevnemise kohta, siis peab komisjon koondumise ühisturuga kokkusobivuse hindamisel viiteturu prognoosiva analüüsi alusel kindlaks määrama, kas temale esitatud koondumine toob endaga kaasa olukorra, kus tõhus konkurents asjaomasel turul on märkimisväärselt takistatud koondumises osalevate ettevõtjate ja ühe või mitme muu ettevõtja poolt, kes tänu omavahelistele sidemetele võivad koos kasutusele võtta ühise käitumisliini turul, et kasutada ära kollektiivset majanduslikku võimsust, tehes seda ilma, et tegelikud või võimalikud konkurendid ja ammugi mitte kliendid ja tarbijad saaksid tõhusalt reageerida. Selliste vastavusnäitajate hulgas on eeskätt piiratud oligopoli liikmete vahel esinev omavahelise sõltuvuse suhe, kui need ettevõtjad suudavad selle oligopoli sees vastavate tingimustega turul — milleks on eeskätt turu koondumine, läbipaistvus ja toote homogeensus — vastastikust käitumist ette näha ja kui neil on seega tugev ajend ühtlustada oma käitumine turul, et viia ühine kasum maksimumini hindade tõstmise, kaupade tootmise, valiku või kvaliteedi vähendamise, uuenduste piiramise või konkurentsitegurite mis tahes muu mõjutamise kaudu. Sellises kontekstis teab iga ettevõtja, et tema tugevalt konkureeriv tegu toob kaasa teiste ettevõtjate samasugused teod, nii et ta ei saa oma algatusest mingit eelist.

   Kollektiivne valitsev seisund, mis kahjustab oluliselt tõhusat konkurentsi ühisturul või selle olulises osas, võib seega tekkida koondumise tagajärjel, kui asjaomase turu omadusi ja selle turu struktuuris koondumisel tekkivat muutust silmas pidades on tagajärjeks see, et üldisi huve arvestades peab asjaomase oligopoli iga liige võimalikuks, majanduslikult mõistlikuks ja seega eelistatuks võtta püsivalt kasutusele ühine käitumisliin turul, et müüa konkureerivatest hindades odavamalt, ilma et nad peaksid sõlmima kokkuleppe või tegelema kooskõlastatud tegevusega EÜ artikli 81 tähenduses, tehes seda ilma, et tegelikud või võimalikud konkurendid ja ammugi mitte kliendid või tarbijad saaksid tõhusalt reageerida. Sellise vaikiva kooskõlastamise tõenäosus on suurem, kui konkurendid suudavad hõlpsalt jõuda ühisele arusaamale, kuidas kooskõlastamine peaks toimuma, eeskätt kavandatud kooskõlastamise esemeks olevate parameetrite osas. Kui konkurendid ei suuda vaikivalt saavutada ühist arusaama kooskõlastamise viisi osas, peavad nad lõpuks kasutama EÜ artiklis 81 keelatud tegevusi, et võtta turul kasutusele ühine käitumisviis. Lisaks, võttes eeskätt arvesse vaikiva kooskõlastamise iga osalise võimalikku ahvatlust sellest oma lühiajalise kasumi tõstmiseks kõrvale kalduda, tuleb hinnata, kas selline kooskõlastamine võib olla kestev. Sellega seoses peab oma käitumist kooskõlastavatel ettevõtjatel olema võimalik jälgida, kas kooskõlastamise eeskirju täidetakse. Turu läbipaistvus peaks seega võimaldama igal puudutatud ettevõtjal saada piisavalt täpselt ja kohe teada iga teise kooskõlastamises osaleva ettevõtja käitumise muutustest turul. Lisaks nõuab distsipliin, et esineks mingil kujul hoiatusmehhanism kõrvalekalduva käitumise tarvis. Muuseas ei tohiks kooskõlastamises mitteosalevate ettevõtjate, näiteks praeguste või tulevaste konkurentide ega klientide reaktsioonid seada kahtluse alla kooskõlastamisest oodatud tulemusi.

   Nende kriteeriumide kohaldamisel tuleb vältida mehaanilist tegutsemist, kus kontrollitakse eraldi iga üksikut kriteeriumi, ignoreerides vaikiva kooskõlastamise oletuse üldist majanduslikku mehhanismi. Sellega seoses ei tuleks näiteks kindla turu läbipaistvust hinnata isoleeritult ja abstraktselt, vaid seda tuleks teha oletatava vaikiva kooskõlastamise mehhanismi abil. Üksnes sellist oletust arvestades on võimalik kontrollida, kas turul esinevad võimalikud läbipaistvuse näitajad võivad ka tegelikult hõlbustada ühise käitumisliini vaikivat määratlemist ja/või võimaldada puudutatud konkurentidel piisavalt jälgida, kas kooskõlastamise eeskirju täidetakse. Väidetava vaikiva kooskõlastamise jätkuvuse analüüsil on vaja arvesse võtta järelevalvemehhanisme, mis on väidetava vaikiva kooskõlastamise pooltele võimalusel kättesaadavad, et nad saaksid kontrollida, kas selliste mehhanismide kaudu on neil võimalik saada piisavalt täpselt ja kohe teada iga teise kooskõlastamises osaleva ettevõtja käitumise arengust turul.

   Lõpuks ei saa sellisena kahtluse alla seada olemasoleva kollektiivse valitseva seisundi analüüsi, mis tugineb reale asjaoludele, mis näitavad tavaliselt vaikiva koostöö olemasolu või tõenäosust konkurentide vahel. Siiski peab see analüüs olema tehtud ettevaatlikult ja eeskätt sellist lähenemisviisi kasutades, mis tugineb kooskõlastamise võimalike usutavate strateegiate analüüsile.

   (vt punktid 120–123, 125, 126 ja 129)

6.  Komisjonil on majandusküsimustes kaalutlusõigus, et hinnata määruse nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle sisuliste sätete, eeskätt selle artikli 2 kohaldamist. Sellest tuleneb, et ühenduse kohtu kontroll koondumiste valdkonnas tehtud komisjoni otsuse üle on piiratud faktiliste asjaolude õigsuse ja ilmse hindamisvea puudumise kontrollimisega. Seega, kuigi ühenduse kohus ei saa määruse sisuliste sätete hindamisel asendada komisjoni majanduslikku analüüsi enda omaga, ei tähenda see, et ta peab hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon on majandusliku iseloomuga andmeid tõlgendanud. Tegelikult ei pea ühenduse kohus kontrollima ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka kontrollima, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.

   (vt punktid 144 ja 145)

7.  Komisjon ei riku oma põhjendamiskohustust, kui ta koondumiste kontrolli pädevuse kasutamisel ei lisa otsusesse koondumise selliste aspektide hindamise täpset põhjendust, mis tunduvad talle ilmselgelt asjassepuutumatud, tähtsusetud või selgelt teisese tähtsusega selle hindamise seisukohast. Sellist nõuet oleks ka raske ühitada koondumiste kontrolli pädevuse kasutamise kiire menetlemise kohustusega ja komisjonile kehtestatud lühikeste menetlustähtaegadega, mis on osa koondumise kontrolli menetluse erakorralistest asjaoludest. Sellest tuleneb, et kui komisjon kuulutab määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 2 alusel koondumise ühisturuga kokkusobivaks, siis on põhjendamiskohustus täidetud, kui otsuses märgitakse selgelt põhjused, miks komisjoni arvates kõnealune koondumine — vajaduse korral pärast asjaomaste ettevõtjate tehtud parandusi — ei tekita või ei tugevda turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel tõhus konkurents oleks ühisturus või selle olulises osas märkimisväärselt takistatud. Kuigi on tõsi, et komisjonil ei ole kohustust määruse alusel vastuvõetud otsuste põhjendustes võtta seisukoht kõigi talle esitatud tõendite ja argumentide kohta, sh antava hinnangu seisukohalt selgelt teisejärguliste tõendite ja argumentide kohta, peab komisjon siiski välja tooma otsuse ülesehitusel keskse tähendusega faktid ja õiguslikud kaalutlused. Lisaks peab põhjendus olema loogiline ja ilma sisemise vastuoluta.

   (vt punktid 167–169)

8.  Määruse nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle artikli 10 lõige 6, mille eesmärk on tagada õiguskindlus, kui komisjon ei ole erakorralise olukorra tõttu otsust vastu võtnud ettenähtud tähtajal, nii et asjaomastel ettevõtjatel on vabadus koondumine läbi viia hetkest, kui vaikiv nõusolek on antud, ei saa olla aluseks erandile võimalusest vaidlustada koondumisloa otsuse õiguspärasus põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu ega ka olla aluseks üldisele eeldusele koondumiste kokkusobivusest ühisturuga. Seda sätet, mis kujutab endast erandit selle määruse üldisest mõttest, mis tuleneb eeskätt selle artikli 6 lõikest 1 ja artikli 8 lõikest 1, mille kohaselt teeb komisjon talle teatatud koondumiste kohta otsuse, olgu siis lubava või keelava, tuleb tõlgendada ja kohaldada EÜ artikleid 230 ja 253 silmas pidades. EÜ artiklit 253 eirav ebapiisav põhjendamine kujutab endast olulise menetlusnormi rikkumist EÜ artikli 230 tähenduses ning sellist väidet, millele ühenduse kohus võib või koguni peab omal algatusel tähelepanu juhtima.

   (vt punktid 172, 174 ja 175)