Kohtuasi C-210/06

Cartesio Oktató és Szolgáltató bt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Szegedi Ítélőtábla)

„Äriühingu asukoha üleviimine teise liikmesriiki kui see, kus äriühing on registreeritud — Taotlus muuta asukohta käsitlevat äriregistri kannet — Keeldumine — Kaebus äriregistrit pidava kohtu otsuse peale — EÜ artikkel 234 — Eelotsusetaotlus — Vastuvõetavus — Mõiste „kohus” — Mõiste „liikmesriigi kohus, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata” — Kaebus eelotsusetaotluse esitamise otsuse peale — Apellatsioonikohtu pädevus võtta see otsus tagasi — Asutamisvabadus — EÜ artikkel 43 ja EÜ artikkel 48”

Kohtujurist M. Poiares Maduro ettepanek, esitatud 22. mail 2008   I ‐ 9647

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 16. detsember 2008   I ‐ 9664

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Liikmesriigi kohus EÜ artikli 234 tähenduses – Mõiste

   (EÜ artikkel 234)

2. Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Piirid

   (EÜ artikkel 234)

3. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Eelotsuse taotlemise kohustus

   (EÜ artikli 234 kolmas lõik)

4. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Siseriiklike kohtute pädevus

   (EÜ artikkel 234)

5. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus

   (EÜ artiklid 43 ja 48)

1.  Kohut, kellele on esitatud apellatsioonkaebus äriregistrit pidava kohtu otsuse peale, millega jäeti rahuldamata registrikande muutmise taotlus, tuleb käsitada kohtuna, kes on pädev esitama EÜ artikli 234 alusel eelotsusetaotlust, vaatamata sellele, et ei äriregistrit pidava kohtu otsuse tegemine ega selle peale esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamine eelotsusetaotluse esitanud kohtus ei toimunud võistlevas menetluses.

   Kui registrit pidavat kohut, kes teostab oma halduspädevust ilma, et lahendaks samal ajal õiguslikku vaidlust, ei saa pidada kohtuks, kes teostab kohtu õigustmõistvat funktsiooni, on – vastupidi sellele – õigusliku vaidluse lahendamise ja kohtu õigustmõistva funktsiooni teostamisega tegemist juhul, kui kohus vaatab apellatsiooni korras läbi registrit pidava madalama astme kohtu otsust, millega madalama astme kohus on jätnud rahuldamata kande tegemise taotluse, kuna apellatsioonkaebuse esemeks on sel juhul nõue tühistada väidetavalt taotleja õigusi rikkuv akt. Seega tuleb niisugusel juhul apellatsioonikohut põhimõtteliselt käsitada kohtuna EÜ artikli 234 mõttes, st kohtuna, kes võib esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse.

   (vt punktid 57–59 ja 63, resolutsiooni punkt 1)

2.  Eeldatakse, et ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mida siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, on asjakohased. Euroopa Kohus saab keelduda siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.

   Kui tegemist on eelotsuse küsimusega, mis puudutab mõne kohtu kvalifitseerimist niisuguse kohtuna, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata EÜ artikli 234 kolmanda lõigu mõttes, siis kõnesolevat asjassepuutuvuse eeldust ei lükka ümber asjaolu, et nimetatud kohus on Euroopa Kohtule juba eelotsuse küsimuse esitanud. Nõuda siseriiklikult kohtult, et esmalt peab ta esitama eelotsusetaotluse küsimuses, kas teda võib käsitada kohtuna EÜ artikli 234 kolmanda lõigu mõttes, enne kui talle jaatava vastuse korral antaks õigus esitada teise eelotsusetaotlusega küsimusi ühenduse õigusnormide kohta, mis puudutavad tema lahendada oleva vaidluse sisu, oleks vastuolus nii koostöö põhimõttega, millest tuleb juhinduda siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu suhetes, kui ka menetlusökonoomia põhimõttest tulenevate nõuetega.

   Samuti ei kehtib eeldatav asjassepuutuvus juhul, kui vaidluse hüpoteetilise laadi tõttu on tegemist ebakindla olukorraga. Niisuguse ebakindla olukorraga on tegemist juhul, kui materjalid, mis on Euroopa Kohtu käsutuses, et nende alusel hinnata, kas siseriiklikud õigusnormid, mis reguleerivad võimalust esitada kaebus niisuguse otsuse peale, millega on määratud eelotsusetaotluse esitamine Euroopa Kohtule, võivad olla vastuolus EÜ artikliga 234, ei võimalda järeldada, et nimetatud otsust ei ole edasi kaevatud või et seda ei saa enam edasi kaevata ning seega on see jõustunud, mistõttu küsimus niisugusest vastuolust on laadilt hüpoteetiline.

   (vt punktid 67, 70, 73 ja 83–86)

3.  Kohut, kelle poolt kohtuasja lahendamisel tehtud otsuste peale saab esitada kassatsioonkaebuse, ei saa käsitada kohtuna, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata EÜ artikli 234 kolmanda lõigu mõttes, sealhulgas juhul, kui menetlussüsteemist, mille raames nimetatud vaidlus tuleb lahendada, tulenevad piirangud sellises kohtus esitatavate väidete laadi osas, nimelt peavad väited puudutama õigusnormi rikkumist.

   Niisugused piirangud, nagu ka asjaolu, et kassatsioonkaebuse esitamisel ei ole peatavat mõju, ei võta pooltelt, kes on pöördunud kohtusse, mille otsuste peale saab niisuguse kaebuse esitada, võimalust tõhusalt kasutada õigust kaevata edasi sellise kohtu otsuse peale, kes niisugust vaidlust lahendab. Seega ei tähenda piirangute olemasolu ja peatava toime puudumine seda, et kõnesolevat kohut tuleks käsitada kohtuna, mille otsuste peale ei saa edasi kaevata.

   (vt punktid 77–79, resolutsiooni punkt 2)

4.  Seoses eelotsusetaotluse esitamise otsuse peale edasikaebamise õigust käsitlevate siseriiklike õigusnormidega – olukorras, kus põhikohtuasi tervikuna on jätkuvalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu lahendada ning ainult eelotsusetaotlus on piiratud apellatsiooni korras vaidlustatud – tuleb EÜ artikli 234 teist lõiku tõlgendada nii, et pädevust, mis on selle asutamislepingu sättega antud igale eelotsusetaotluse esitanud kohtule, ei või piirata selliste õigusnormidega, mis võimaldavad apellatsioonikohtul muuta Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise otsust, see tühistada ja kohustada selle otsuse teinud kohut jätkama peatatud siseriiklikku menetlust.

   Kuigi EÜ artikkel 234 ei välista juhul, kui tegemist on kohtuga, mille otsuste peale saab siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, niisuguse kohtu otsuste vaidlustamist siseriikliku õigusega ette nähtud tavapäraste edasikaebamise võimaluste raames, kuigi kõnesolev kohus on esitanud Euroopa Kohtusse eelotsusetaotluse, ei saa sellise kaebuse tulemusena tehtav lahend sellegipoolest piirata pädevust, mille EÜ artikkel 234 annab sellele kohtule Euroopa Kohtusse pöördumiseks juhul, kui see kohus leiab, et tema lahendada olevas asjas on tekkinud küsimusi, mis puudutavad ühenduse õigusnormi tõlgendamist, mille osas on vaja Euroopa Kohtu seisukohta.

   Pealegi olukorras, kus kohtuasi on teist korda läbivaatamisel esimese astme kohtus pärast seda, kui kõrgema astme kohus on selle kohtu tehtud otsuse tühistanud, on kõnesoleval esimese astme kohtul õigus pöörduda Euroopa Kohtusse EÜ artikli 234 alusel, vaatamata sellele, kas liikmesriigi õigus sisaldab sätet, mis teeb kõrgema astme kohtu poolt õigusküsimuses antud hinnangu kohtutele kohustuslikuks.

   Seega, kui eelotsusetaotluse esitamise otsuse peale edasikaebamise õigust käsitlevaid siseriiklikke õigusnorme kohaldatakse olukorras, kus põhikohtuasi tervikuna on jätkuvalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu lahendada ning ainult eelotsusetaotlus on piiratud apellatsiooni korras vaidlustatud, seatakse EÜ artikliga 234 esimesena nimetatud kohtule antud sõltumatu pädevus Euroopa Kohtusse pöördumiseks kahtluse alla, kuna apellatsioonikohus võib eelotsusetaotluse esitamise otsuse muutmise, tühistamise või selle otsuse teinud kohtule peatatud menetluse jätkamise korralduse tegemisega takistada eelotsusetaotluse esitanud kohtul talle EÜ asutamislepinguga antud pädevuse teostamist asja saatmiseks Euroopa Kohtusse.

   EÜ artikli 234 kohaselt on eelotsusetaotluse esitamise asjakohasuse ja vajaduse hindamine põhimõtteliselt üksnes eelotsusetaotluse esitamise otsuse teinud kohtu pädevuses, arvestades ka Euroopa Kohtu piiratud kontrollivõimalusi. Nii peab see kohus võtma arvesse kohtuotsust, mis on tehtud eelotsusetaotluse esitamise otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, ning konkreetsemalt otsustama, kas jätta eelotsusetaotlus jõusse, seda muuta või võtta see tagasi.

   Sellest tuleneb, et olukorras, kus eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsus eelotsusetaotluse esitamiseks võidakse edasi kaevata, peab Euroopa Kohus selguse ja õiguskindluse huvides lähtuma eelotsusetaotluse esitamise otsusest, mis tekitab õiguslikke tagajärgi, kuni selle otsuse teinud kohus ei ole seda tagasi võtnud või muutnud, kuna üksnes viimati nimetatud kohus võib otsustada eelotsusetaotluse tagasivõtmise või sellesse muudatuste tegemise üle.

   (vt punktid 93–98, resolutsiooni punkt 3)

5.  Ühenduse õiguse hetkeseisu arvestades tuleb EÜ artiklit 43 ja EÜ artiklit 48 tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, mis takistavad selle liikmesriigi õiguse alusel asutatud äriühingul viia oma asukohta üle teise liikmesriiki nii, et säilib tema staatus selle liikmesriigi äriühinguna, mille õigusnormide kohaselt ta on asutatud.

   Seega, EÜ artikli 48 kohaselt, kuna ühenduse õiguses puudub asutamisõigusega äriühingu ühtne definitsioon, mis ühestainsast seose kriteeriumist lähtudes määraks, millise riigi õigus on äriühingu suhtes kohaldatav, siis saab küsimusele, kas EÜ artikkel 43 on kohaldatav äriühingu suhtes, kes tugineb sellest artiklist tulenevale põhivabadusele – nagu ka küsimusele, kas füüsilisel isikul, kes on liikmesriigi kodanik, on sellest asjaolust tulenevalt niisugune vabadus –, ühenduse õiguse hetkeseisu arvestades vastata vaid kohaldamisele kuuluva siseriikliku õiguse alusel. Seega alles siis, kui on kindlaks tehtud, et kõnesoleval äriühingul on EÜ artiklis 48 sätestatud tingimusi arvestades tegelik õigus asutamisvabadusele, saab esitada küsimuse, kas nimetatud äriühingu vabadust on EÜ artikli 43 mõttes piiratud.

   Seega on liikmesriigi pädevuses määratleda nii see, milline peab olema äriühingu seos liikmesriigiga, et teda saaks käsitada vastava riigi õigusnormide kohaselt asutatud äriühinguna, kes saab sellest tulenevalt kasutada asutamisvabadust, kui ka see, millise seose olemasolu on nõutav hiljem niisuguse staatuse säilimiseks. Selline pädevus hõlmab liikmesriigi võimalust mitte lubada selle riigi õiguse alusel asutatud äriühingul seda staatust säilitada juhul, kui ta soovib siirduda mõnda teise liikmesriiki, viies viimati nimetatu territooriumile üle oma asukoha, ning katkestab seeläbi asutamiskoha liikmesriigi õigusnormidega ette nähtud seose.

   Pealegi ei ole äriühinguõiguse valdkonna õigusloomes ega rahvusvahelistes kokkulepetes – mida on nimetatud vastavalt EÜ artikli 44 lõike 2 punktis g ja EÜ artiklis 293 – siiani jõutud liikmesriikide õigusnormide vaheliste erinevusteni äriühingute puhul nõutava seose küsimuses ning seega ei ole seda probleemi veel lahendatud. Kuigi teatud määrused – nagu määrus nr 2137/85 Euroopa majandushuvigrupi kohta, määrus nr 2157/2001 Euroopa äriühingu kohta ja määrus nr 1435/2003 Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta, mis on vastu võetud EÜ artikli 308 alusel, on nende alusel loodavatele uutele juriidilistele isikutele nähtud ette tegelik võimalus viia oma registrijärgne asukoht ning seega ka tegelik asukoht – tingimusel, et need kaks on samas liikmesriigis – üle teise liikmesriiki ilma, et oleks vajalik üleviidava juriidilise isiku lõpetamine ja uue juriidilise isiku loomine, toob niisugune üleminek siiski paratamatult kaasa selle, et muutub riik, mille õigus üleviidava üksuse suhtes kohaldamisele kuulub.

   Seega, kui äriühing soovib ühest liikmesriigist teise üle viia ainult oma tegeliku asukoha, soovides säilitada oma staatuse esimesena nimetatud riigi äriühinguna, seega ilma et muutuks riik, mille õigust tema suhtes kohaldatakse, ei saa nende määruste kohaldamine mutatis mutandis ühelgi juhul niisuguse eeldatava tulemuseni viia.

   (vt punktid 109, 110, 114, 115, 117 ja 119, resolutsiooni punkt 4)