Staff case summary

Staff case summary

Kokkuvõte

1. Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) – Määrus nr 1073/1999 OLAF‑i juurdluste kohta – Ühenduse institutsioonide kehtestatud sisejuurdluste tingimused

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1073/1999, artikli 5 teine lõik; komisjoni otsus 1999/396, artikli 2 esimene ja teine lõik)

2. Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused

3. Ametnikud – Talituste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)

4. Ametnikud – Haldusorgani hoolitsemiskohustus

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõike 1 esimene lõik ja artikli 25 teine lõik)

5. Ametnikud – Haldusorgani hoolitsemiskohustus – Hea halduse põhimõte

(Personalieeskirjad, artikkel 73; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1073/1999, põhjendus 10 ja artikli 8 lõige 2)

6. Ametnikud – Haldusorgani hoolitsemiskohustus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1073/1999, artikli 8 lõige 2)

7. Ametnikud – Kahju hüvitamise hagi – Nõuded hüvitada hageja haiguse ja tema töövõimetuks tunnistamise tõttu tekkinud kahju, mille on põhjustanud administratsiooni ametialane eksimus

(Personalieeskirjad, artikkel 73; ühiseeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artiklid 19 ja 23)

1. Otsuse 1999/396 pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdluse tingimuste kohta artikli 2 teise lõigu imperatiivsest redaktsioonist, mis viitab selles küsimuses sama artikli esimesele lõigule, selgub, et komisjoni peasekretäril, peadirektoritel ja teenistuste juhtidel on alates vastavate asjaolude teatavaks saamisest kohustus edastada Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) viivitamata „kõik neile teadaolevad tõendid, mille alusel võib eeldada võimalikke pettuse-, korruptsiooni- või muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse juhtumeid või raskeid olukordi seoses ametikohustuste täitmisega, mis võivad endast kujutada ühenduste ametnike ja teenistujate kohustuste täitmata jätmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaar‑ või vajaduse korral kriminaalmenetluse”. Mõiste „eeldama” kasutamine seadusandja poolt tähendab tingimata, et selles sättes silmas peetud ametikandjatel on seoses võimaliku eeskirjade eiramisega teadaolevate tõendite asjakohasuse osas minimaalne kaalutlusõigus, mis annab neile seega teatava kaalutluspädevuse.

(vt punkt 98)

2. Institutsiooni sisesuhtluses tekkinud tõrked − mis võisid Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) kahtlusi ametniku suhtes põhjendamatult suurendada, kuid millel ei olnud määravat põhjuslikku seost nimetatud isiku suhtes juurdluse alustamisega, arvestades, et eksisteeris hulk teisi olulisi ja kokkulangevaid asjaolusid, mis omaette võetuna õigustasid sellist juurdlust − ei näi olevat aluseks selle institutsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimisele ametialase eksimuse tõttu.

(vt punktid 109 ja 111)

3. Teenistuse huvidele vastab kaitsemeetmena tehtud otsus, millega määratakse teisele ametikohale haldusüksust juhtiv ametnik sisejuurdluse ajaks, mille Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) on alustanud seoses võimaliku eeskirjade eiramisega kõnealuses üksuses, ning mille aluseks on OLAF-i peadirektori ettepanek keelata asjaomasele ametnikule osutatud ajavahemikuks igasugune juurdepääs kõnealuse üksuse tööruumidele, et tagada juurdluse nõuetekohane toimimine. Arvestades administratsiooni ulatuslikku kaalutluspädevust teenistuse huvide hindamisel, ei ole niisugune otsus ilmselgelt ebaproportsionaalne meetme eesmärgiga vältida mis tahes huvide konflikti ja tagada juurdluse nõuetekohane toimimine. Asjaolu, et teised variandid – näiteks rahuldada ametniku puhkuseavaldus või määrata ta lähetusse – oleksid võinud olla samavõrd teenistuse huvides kui teisele ametikohale määramine, respekteerides samas palju enam asjassepuutuva isiku huve, ei muuda iseenesest teisele ametikohale määramise meedet ebaproportsionaalseks. Samuti ei rikuta selle otsusega süütuse presumptsiooni põhimõtet, kui võtta esiteks arvesse, et see ei olnud mõeldud teisele ametikohale määratud ametniku karistamiseks, vaid pelga kaitsemeetmena, mille kestus oli piiratud juurdluse läbiviimise ajaga, ning teiseks, et teenistuse huvid õigustavad juurdluse erapooletu läbiviimise tagamiseks võetud meedet ja seda ka siis, kui pole kindlaks tehtud teisele ametikohale määratud ametniku vähimatki vastutust seoses juurdluse esemeks olevate küsimustega.

Kuna üksikakti õiguspärasust tuleb hinnata akti vastuvõtmise kuupäeva faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades, ei mõjuta teisele ametikohale määramise otsuse õiguspärasust juurdluse käigus hiljem selgunud üksikasjad, mis asetasid asjassepuutuva isiku väljapoole kahtlust.

(vt punktid 139–146)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 16. aprill 2002, kohtuasi T‑51/01: Fronia vs . komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑43 ja II‑187, punkt 55); 4. juuni 2003, liidetud kohtuasjad T‑124/01 ja T‑320/01: Del Vaglio vs . komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑157 ja II‑767, punkt 77); 7. veebruar 2007, kohtuasi T‑339/03: Clotuche vs . komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 69, 71 ja 76); 7. veebruar 2007, liidetud kohtuasjad T‑118/04 ja T‑134/04: Caló vs . komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 109, 113 ja 114)

4. See, et administratsioon teeb pressikonverentsil enne asjaomasele isikule – endisele teenistuse juhile – personaalselt teabe edastamist avalikult teatavaks, et miski ei takista enam tema suhtes kaitsemeetmena võetud teisele ametikohale määramise lõpetamist, et tagada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdluse nõuetekohane toimimine seoses eeskirjade võimaliku eiramisega vastavas teenistuses, eirab ametniku õigustatud huvi saada oma teenistusalase olukorra otsustava muutuse kohta teavet otse administratsioonilt, mitte aga pressi vahendusel. Selline käitumine rikub vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mille personalieeskirjad on kehtestanud ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes suhetes, ja kujutab endast järelikult administratsioonipoolset hoolitsemiskohustuse rikkumist ametniku suhtes ja ametialast eksimust, mis toob kaasa administratsiooni vastutuse.

(vt punktid 148, 149 ja 183)

5. Määruse nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta artikli 8 lõikes 2 üldsõnaliselt määratletud juurdluste konfidentsiaalsuse reeglit tuleb tõlgendada selle kontekstist ja iseäranis sama määruse põhjendusest 10 lähtudes, mille kohaselt tuleb juurdlusi toimetada kooskõlas põhivabadustega. Niisiis ei tule seda reeglit tõlgendada üksnes tõe väljaselgitamisel kogutud teabe konfidentsiaalsust tagavana, vaid selle eesmärgiks tuleb pidada ka juurdlusest mõjutatud ametnike või muude teenistujate süütuse presumptsioonist kinnipidamist ja seega nende maine kaitset. Lisaks nimetatud sättes ette nähtud erikaitsele nõuavad hea halduse põhimõte ja hoolitsemiskohustus ning vajadus respekteerida sellisele sõltumatule asutusele nagu OLAF juurdluse teostamiseks antud õigusi, et institutsioon, kelle töötajat juurdlus puudutab, kajastaks väidetavat või kahtlustatavat pettust suurima võimaliku ettevaatusega ja vaoshoitult. Eelnimetatud nõuded on seda olulisemad, kui arvestada eriti iga isiku õigust süütuse presumptsioonile, kuni OLAF-i juurdlus pole tulemusteni jõudnud.

Ametniku väärikust ohustavate tõsiste süüdistuste olemasolul peab administratsioon vältima süüdistuste avaldamist, kui see pole hädavajalik, ning ametniku sattumist selliste avalduste objektiks, mis võivad kahjustada viimase tööalast väärikust. Järelikult peab administratsioon üldreeglina esiteks vältima asjaomast ametnikku kahjustada võiva teabe andmist ajakirjandusele, ja teiseks võtma kõik vajalikud meetmed, et ennetada ametnikku kahjustada võiva teabe institutsioonisisest levitamist mis tahes vormis. Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et ühenduse institutsioonides on juurdunud teatav vastutuse kultuur, seda eeskätt vastusena avalikkuse huvile olla informeeritud ning kindel, et tõrked ja pettused tuvastatakse ning kõrvaldatakse ja need saavad karistatud vastavalt eeskirjadele. Selle nõudmise tõttu peavad ühenduse administratsioonis vastutaval kohal töötavad ametnikud ja teenistujad arvestama võimalikku põhjendatud vajadust teatava teabe edastamiseks avalikkusele.

Arvestades, et selline vajadus võib esineda, tuleb tõsta administratsioonile oma teenistujate suhtes kehtiva hoolitsemiskohustuse määra. Hoolitsemiskohustuse määra selline tõstmine on seda enam vajalik konkreetse juurdluse puhul olukorras, kus meedia võib seada avalikult küsimuse alla isikute tööalase väärikuse ja maine, suurendades nii viimastele juba tekkinud kahju, kuni selle hüvitamatuks muutmiseni.

Pettuse kahtlusel alustatud juurdluse puhul satub maine arvatavasti teataval määral ohtu, eriti kui see juurdlus leiab kajastamist väljaspool institutsiooni. Huvitatud isiku süütukstunnistamisest selliselt kajastatud juurdluse tulemustes piisab harva selleks, et muuta mainele tekitatud kahju täiesti olematuks. Ühenduse lepinguvälise vastutuse raames kuulub juurdluse alustamise ja läbiviimisega tekitatud kahju hüvitamisele üksnes siis, kui institutsioon on sooritanud tema vastutuse kaasa toova eksimuse, vaatamata sellele, kuivõrd see juurdluse tulemusena süütuks tunnistatud isikut kahjustas. Kui lisaks mittevaralisele kahjule on juurdlus põhjustanud kutsehaiguse personalieeskirjade artikli 73 tähenduses, võimaldab see säte ametnikul saada ühekordses summas makstava hüvitise, ilma et ta peaks tõendama mingit institutsiooni eksimust.

(vt punktid 161–167)

Viited:

Euroopa Kohus: 11. juuli 1974, kohtuasi 53/72: Guillot vs . komisjon (EKL 1974, lk 791, punktid 3−5)

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 1995, kohtuasi T‑203/95 R: Connolly vs . komisjon (EKL 1995, lk II‑2919, punkt 35); 17. detsember 2003, kohtuasi T‑133/02: Chawdhry vs . komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑329 ja II‑1617, punkt 107); 3. märts 2004, kohtuasi T‑48/01: Vainker vs . parlament (EKL AT 2004, lk I‑A‑51 ja II‑197, punkt 125)

6. Institutsiooni võetud avalikkust teavitavad meetmed, mis puudutavad haldusüksuse juhi teisele ametikohale määramist, et tagada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdluse nõuetekohane toimimine seoses eeskirjade võimaliku eiramisega vastavas teenistuses, ei riku OLAF-i juurdluste imperatiivseid konfidentsiaalsusnõudeid ning on teenistuse huvidega õigustatud, kui käsitletava juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades on konfidentsiaalsusest loobumine mitte ainult teisele ametikohale määramise meetme, vaid ka teisele ametikohale määratud ametniku isiku osas tingitud mitte üksnes institutsiooni tahtest, vaid on vältimatu, võttes arvesse asjassepuutuva isiku ametikohta, mis hõlmab ametikohustuste tõttu pidevat suhtlemist pressiga, ja ajakirjanike poolt kahtlustatavate eeskirjade eiramiste osas varem üles näidatud huvi, mistõttu oleks teabe puudumine andnud alust erinevatele spekulatsioonidele, mis võinuks kahjustada nii ametniku kui ka institutsiooni huve.

Kõnealune institutsioon rikub siiski oma teenistujate suhtes kehtivat hoolitsemiskohustust, kui ta teeb tavapäratu otsuse avaldada omal algatusel lisaks OLAF‑i juurdluse alustamise pressiteatele ka oma vastava pressiteate, mille sisust võib lugeda välja, et teisele ametikohale määratud ametnik oli isiklikult seotud eeskirjade eeldatavate eiramistega, ning kui ta jätab pärast asjaomase isiku süütukstunnistamist võtmata pressiteate levitamisega tekitatud negatiivset kajastust tasakaalustavad vastumeetmed, jättes seega oma huvidega võrreldes ametniku huvid piisavalt arvesse võtmata ega vii rangelt miinimumi ametnikule juurdluse alustamisega tekitatud kahju.

Selline käitumine kujutab endast ametialast eksimust, mis toob kaasa institutsiooni vastutuse. Siinjuures eksisteerib otsene ja kindel põhjuslik seos kõnesoleva ametialase eksimuse ja selle kahju vahel, mis ametnikul tekkis seoses tema au ja maine kahjustamisega ja mis on laiaulatuslikum sellest kahjust, kui on vältimatu OLAF-i juurdluse objektiks oleva ametniku puhul.

(vt punktid 169, 170, 173, 180, 183 ja 206)

7. Rahuldamisele ei kuulu ametniku nõuded hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis ametnikul tema haiguse ja sellest tingitud töövõimetuse tõttu on tekkinud ja mille on tema väitel põhjustanud administratsiooni ametialane eksimus, ning eelkõige mittevaraline kahju, mis tuleneb hoolitsemiskohustuse rikkumisest, mis on tekitanud asjaomasele isikule stressi ja ärevust ning põhjustanud või suurendanud tema haigusega seonduvat kahju. Ühenduste kohus ei ole pädev otsustama ametniku teenistustingimuste ja tema väidetava haiguse vahelise põhjusliku seose olemasolu üle, sest ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artikkel 19 näeb ette, et otsused haiguse kutsehaiguseks tunnistamise kohta teeb ametisse nimetav asutus institutsioonide määratud arsti(de) uuringutulemuste alusel ja pärast konsulteerimist ühiseeskirjade artiklis 23 ette nähtud arstliku komisjoniga, kui ametnik seda nõuab. Personalieeskirjade artikli 73 rakendamise kord näeb õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse korral ette ühekordses summas makstava hüvitise, mis katab nii varalise kui mittevaralise kahju, ilma et asjassepuutuv isik peaks tõendama mingisugust institutsiooni eksimust, ning ametnik võib taotleda täiendavat hüvitist üksnes juhul, kui personalieeskirjades sätestatud kord ei võimalda kantud kahju sobivat hüvitamist.

See järeldus peab paika ka siis, kui hageja on lõpetanud personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetluse, et tunnistada oma haigus kutsehaiguseks, kuna menetluse niisugune lõpetamine ei mõjuta kuidagi selle õigusnormi kohaldamist, mille kohaselt haiguse tunnistamine kutsehaiguseks kuulub ametisse nimetava asutuse pädevusse.

Seevastu peab kohus läbi vaatama nõuded hüvitada hageja au ja maine kahjustamise tõttu tekkinud mittevaraline kahju, kuna selline asjassepuutuva isiku haigusega mitteseotud kahju ei ole personalieeskirjade artiklis 73 sätestatud viisil ühekordses summas hüvitatav.

(vt punktid 193–196 ja 198–201)

Viited:

Euroopa Kohus: 8. oktoober 1986, liidetud kohtuasjad 169/83 ja 136/84: Leussink jt vs . komisjon (EKL 1986, lk 2801, punkt 13); 9. september 1999, kohtuasi C‑257/98 P: Lucaccioni vs . komisjon (EKL 1999, lk I‑5251, punkt 22)

Esimese Astme Kohus: 14. mai 1998, kohtuasi T‑165/95: Lucaccioni vs . komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑203 ja II‑627, punkt 74); 15. detsember 1999, kohtuasi T‑300/97: Latino vs . komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑259 ja II‑1263, punkt 95)