Keywords
Summary

Keywords

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid

(EÜ artikkel 234)

2. Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus

(EÜ artikkel 234)

3. Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjatevahelised kokkulepped – Mõiste

(EÜ asutamislepingu artikkel 85 ja artikli 85 lõige 1 (nüüd EÜ artikkel 81 ja artikli 81 lõige 1))

4. Konkurents – Kartellikokkulepped – Keeld – Grupierand – Ainuõiguslikud ostulepingud – Määrus nr 1984/83

(EÜ asutamislepingu artikli 85 lõige 3 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 3); komisjoni määrus nr 1984/83, artiklid 10–13)

Summary

1. EÜ artikli 234 sõnastusest ega selle artikliga kehtestatud menetluse esemest ei nähtu, et asutamislepingu autorid oleksid kavatsenud Euroopa Kohtu pädevusest välistada eelotsusetaotlused, mis käsitlevad ühenduse õigusnormi sellistel erijuhtudel, mil liikmesriigi õiguses viidatakse ühenduse sätte sisule, et määrata kindlaks puhtalt siseriikliku olukorra suhtes kohaldatavad õigusnormid.

Seega juhul, kui siseriiklikus õiguses järgitakse puhtalt siseriiklike olukordade reguleerimisel ühenduse õiguses sätestatut selleks, et vältida mis tahes konkurentsimoonutusi, on lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus ilmselgelt ühenduse huvides ühenduse õigusest tulenevate sätete ja mõistete ühetaoline tõlgendamine, olenemata sellest, millistel asjaoludel neid kohaldatakse.

Seega isegi juhul, kui põhikohtuasjas kõne all olev siseriiklik säte piirdub otsese viitega ühenduse õigusaktile, et määrata kindlaks siseriiklikele olukordadele kohaldatavad õigusnormid, kuivõrd liikmesriigi seadusandja otsustas sellise viitega käsitleda siseriiklikke olukordi ja ühendusega seotud olukordi ühtemoodi, on Euroopa Kohus pädev viidatavat akti tõlgendama.

(vt punktid 19, 20, 22)

2. Seega on liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimus vastuvõetamatu juhul, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.

Veendumaks, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud materjal vastab nendele nõuetele, tuleb arvesse võtta esitatud küsimuse olemust ja ulatust. Kuna faktilise raamistiku täpsuse nõue on iseäranis oluline konkurentsi valdkonnas, mida iseloomustavad keerulised faktilised ja õiguslikud olukorrad, tuleb just sellisel juhul uurida, kas eelotsusetaotlus sisaldab selles suhtes piisavalt teavet, et võimaldada Euroopa Kohtul anda kõnealusele küsimusele tarvilik vastus.

Kui eelotsusetaotlus ei sisalda teatavaid andmeid, mis on vajalikud esitatud küsimusele vastamiseks, kuid võimaldab neile lünkadele vaatamata siiski kindlaks teha kõnealuse küsimuse ulatuse, on Euroopa Kohtule teada piisav hulk faktilisi asjaolusid, et tõlgendada kõnealuseid ühenduse õigusnorme ja anda küsimusele tarvilik vastus.

(vt punktid 28–31)

3. Konkurentsieeskirjade ja eelkõige EMÜ asutamislepingu artikli 85 (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 85, nüüd EÜ artikkel 81) kohaldamiseks ei ole määrava tähtsusega kahe lepingupoole formaalne eraldamine, mis tuleneb sellest, et nad on kaks eraldiseisvat õigussubjekti, vaid otsustava tähtsusega kriteerium on nende turul tegutsemise ühtsus.

Kuigi teatud asjaoludel võib käsundiandja ja tema vahendaja vahelisi suhteid iseloomustada sellise majandusliku ühtsusega, võivad vahendajad oma iseseisva ettevõtja staatuse kaotada siiski üksnes juhul, kui nad ei kanna mitte mingit käsundiandja arvel läbi räägitud või sõlmitud lepingutest tulenevat riski ning tegutsevad käsundiandja ettevõttesse sulandunud abiüksustena.

Seega juhul, kui vahendaja – nagu teenindusjaama käitaja –, kes on küll eraldiseisev õigussubjekt, ei määra iseseisvalt oma tegevust turul, kuna ta sõltub täielikult oma käsundiandjast – nagu mootorikütuse tarnija –, kuivõrd viimane kannab kõnealuse majandustegevusega seotud finants- ja äririske, ei ole asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 sätestatud keeld vahendaja ja käsundiandja suhetele kohaldatav.

Seevastu juhul, kui käsundiandja ja tema vahendajate vahel sõlmitud kokkulepped annavad või jätavad vahendajate pädevusse tegevusi, mis on majanduslikus mõttes lähedased iseseisva ettevõtja tegevusele, kuna panevad vahendajatele kohustuse kanda müügist või kolmandate isikutega sõlmitud lepingute täitmisest tulenevaid finants- ja äririske, ei saa neid vahendajaid käsitleda käsundiandja ettevõttesse sulandunud abiüksustena, mistõttu võib nende poolte vahel kokku lepitud konkurentsi piirav lepingutingimus kujutada endast ettevõtjatevahelist kokkulepet asutamislepingu artikli 85 tähenduses.

Sellest tulenevalt seisneb määrava tähtsusega asjaolu, mille alusel saab kindlaks teha, kas teenindusjaama käitaja on iseseisev ettevõtja, käsundiandjaga sõlmitud kokkuleppes ja täpsemalt selles kokkuleppes vaikimisi või sõnaselgelt sisalduvates tingimustes, mis käsitlevad kaupade kolmandatele isikutele müümisega kaasnevate finants- ja äririskide kandmist. Riski küsimust tuleb analüüsida juhtumipõhiselt ning võttes arvesse pigem majanduse tegelikku olukorda kui lepingulise suhte õiguslikku vormi siseriiklikus õiguses.

Selleks tuleb kasutada järgmisi kriteeriume: kes on kauba omanik, kes kannab turustamisega seotud kulud, kes hoiab kaupu, kes vastutab kaupadele tekkinud kahju või kaupadega kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest ja kes teeb nende kaupade müügiga seotud spetsiifilisi investeeringuid.

Sellegipoolest ei muuda asutamislepingu artiklit 85 kohaldatavaks asjaolu, et vahendaja kannab üksnes ebaolulist osa riskidest.

Sellisel juhul ei kuulu kõnealuse artikli kohaldamisalasse üksnes vahendaja kohustused, mis tal on seoses kaupade müügiga kolmandatele isikutele käsundiandja arvel. Tegelikult võib agendileping sisaldada agendi ja käsundiandja vahelisi suhteid käsitlevaid sätteid, mille suhtes see artikkel on kohaldatav, näiteks ainuõigusliku esindamise ja konkurentsikeelusätted. Selliste suhete raames on agendid üldjuhul iseseisvad ettevõtjad ning et nimetatud sätted võivad rikkuda konkurentsieeskirju, kuna need piiravad juurdepääsu asjaomasele turule.

Seega on asutamislepingu artikkel 85 kohaldatav sellise ainuõigusliku mootorikütuse ja muude kütuste turustuskokkuleppe suhtes, mis on sõlmitud tarnija ja teenindusjaama käitaja vahel, kui käitaja kannab seoses müügiga kolmandatele isikutele ühte või mitut finants- või äririski ulatuses, mida ei saa pidada ebaoluliseks.

(vt punktid 41–46, 60–62, 65, resolutiivosa punkt 1)

4. Määruse nr 1984/83 asutamislepingu artikli 85 lõike 3 [nüüd EÜ artikli 81 lõige 1] kohaldamise kohta ainuõigusliku ostukokkuleppe liikide suhtes artiklis 11 on loetletud kohustused, mida lisaks ainuõigusliku esindamise sättele võib edasimüüjale panna, kuid nende hulgas ei ole jaemüügihindade kindlaksmääramist. Järelikult on selline hinna kindlaksmääramine konkurentsipiirang, mis ei ole määruse artiklis 10 ette nähtud erandiga hõlmatud.

Määruse nr 1984/83 artikleid 10–13 tuleb seega tõlgendada nii, et määrus ei hõlma tarnija ja teenindusjaama käitaja vahel sõlmitud ainuõiguslikku mootorikütuse ja muude kütuste turustuskokkulepet, mis näeb ette käitaja kohustuse järgida tarnija poolt kindlaks määratud lõplikku jaemüügihinda.

(vt punktid 64, 66, resolutiivosa punkt 2)