Keywords
Summary

Keywords

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid

(EÜ artikkel 234)

2. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid

(EÜ artikkel 234)

3. Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Protokoll Schengeni acquis’ integreerimise kohta – Schengeni lepingu rakendamise konventsioon – Ne bis in idem põhimõte

(Schengeni lepingu rakendamise konventsioon, artikkel 54)

4. Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Protokoll Schengeni acquis’ integreerimise kohta – Schengeni lepingu rakendamise konventsioon – Ne bis in idem põhimõte

(Schengeni lepingu rakendamise konventsioon, artikkel 54)

Summary

1. Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelise koostöö raames, mis on sätestatud EÜ artiklis 234, on vaid siseriiklikul kohtul, kes asja menetleb ja kes vastutab tehtava lahendi eest, pädevus otsustada kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimusel on kohtuasja suhtes tähtsust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, peab Euroopa Kohus üldjuhul otsuse tegema.

Siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest võib keelduda vaid juhul, kui ühenduse õiguse tõlgendamine, mida siseriiklik kohus on palunud, ei ole ilmselgelt kuidagi seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtul puudub teave nende faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, mida tal on tarvis, andmaks tarvilikku vastust talle esitatud küsimustele.

(vt punktid 33 ja 34)

2. Kuigi Euroopa Kohtul puudub EÜ artikli 234 tähenduses pädevus kohaldada ühenduse õigust üksikjuhtumile ning sellest tulenevalt ka kvalifitseerida siseriikliku õiguse sätet ühenduse õiguse alusel, võib ta siiski selle artikliga kehtestatud õigusalase koostöö raames ja talle esitatud andmete alusel esitada siseriiklikule kohtule selliseid ühenduse õiguse tõlgendamisega seotud asjaolusid, mis võivad olla talle kasulikud selle sätte mõjude hindamisel.

(vt punkt 37)

3. Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklit 54 tuleb tõlgendada selliselt, et oluline kriteerium nimetatud artikli kohaldamisel seisneb tegude sisulise samasuse kindlakstegemises, mida tuleb mõista konkreetsete omavahel lahutamatult seotud tegude kogumi esinemisena, sõltumata nende tegude juriidilisest kvalifikatsioonist või kaitstud õiguslikust huvist.

Narkootikumidega seotud süütegude puhul ei nõuta ühelt poolt, et asjaomases kahes lepinguosalises riigis kõne all olevad narkootilise aine kogused või isikud, keda süüdistatakse kuriteos osalemises mõlemas liikmesriigis, oleksid identsed. Järelikult võib olukord, kus puudub identsus, põhimõtteliselt esineda tegude kogumina, mis on oma laadilt lahutamatult seotud. Teisalt, karistatavat tegu, mis seisneb samade narkootiliste ainete ekspordis ja impordis ning mille eest on algatatud kriminaalmenetlus erinevates Schengeni rakenduskonventsiooni osalisriikides, tuleb põhimõtteliselt pidada „samaks teoks” nimetatud artikli 54 tähenduses, kusjuures lõpliku hinnangu selles osas peab andma siseriiklik pädev ametiasutus.

(vt punktid 48–51, 53, resolutiivosa punkt 1)

4. Schengeni rakenduskonventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõtet, mille eesmärgiks on vältida seda, et isikut saaks tema liikumisvabaduse kasutamise eest erinevate konventsiooniosaliste territooriumitel sama teo toimepanemise eest vastutusele võtta, kohaldatakse lepinguosalise riigi kohtuorganite otsuse suhtes, millega süüdistatav mõistetakse ebapiisavate tõendite tõttu lõplikult õigeks.

Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 moodustavas ainsas lauses sisalduv põhilause ei viita mingil moel lõpliku otsuse sisule. Alles Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 kõrvallauses osundatakse süüdimõistvale otsusele, sedastades, et niisugusel juhul laieneb kriminaalmenetluse algatamise keelule eritingimus. Kui põhilauses sisalduv üldsäte laieneks üksnes süüdimõistvatele kohtuotsustele, oleks asjatu täpsustada, et süüdimõistva otsuse puhul kohaldatakse erisätet.

Kui kõnealust artiklit ei kohaldataks niisugustele lõplikele otsustele, millega isik mõistetakse tõendite puudumise tõttu õigeks, seaks see ohtu liikumisvabaduse teostamise.

Kriminaalmenetluse algatamine teises lepinguosalises riigis sama teo eest, kui isik on tõendite ebapiisavuse tõttu lõplikult õigeks mõistetud, kahjustaks õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Nimelt peaksid süüdistatavad kartma uue kriminaalmenetluse algatamist teises lepinguosalises riigis, kuigi sama tegu on juba lõplikult lahendatud.

(vt punktid 56–59, 61, resolutiivosa punkt 2)