Kohtuasi C-141/05

Hispaania Kuningriik

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

„Kalandus — Määrus (EÜ) nr 27/2005 — Kalapüügikvootide jaotamine liikmesriikide vahel — Hispaania Kuningriigi ühinemisakt — Üleminekuperioodi lõpp — Suhtelise stabiilsuse nõue — Diskrimineerimiskeelu põhimõte — Uued kalapüügivõimalused — Vastuvõetavus”

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 8. november 2007   I ‐ 9488

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Menetlus – Menetlusse astumine – Vastuvõetamatuse vastuväide, mida kostja ei esitanud

   (Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 40 neljas lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 93 lõige 4)

2. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Võrdne kohtlemine – Diskrimineerimine kodakondsuse alusel

   (1985. aasta ühinemisakt; nõukogu määrus nro27/2005)

3. Uute liikmesriikide ühinemine ühendustega – Hispaania – Kalandus

   (1985. aasta ühinemisakt, artiklid 156–164; nõukogu määrus nro27/2005)

4. Kalandus – Mereressursside kaitse – Kalapüügikvoodi süsteem

   (Nõukogu määrus nro2371/2002, artikkel 20)

1.  Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljanda lõigu kohaselt piirdub menetlusse astumise avaldus ühe poole nõuete toetamisega. Lisaks, kodukorra artikli 93 lõike 4 kohaselt peab menetlusse astuja nõustuma kohtuasja staadiumiga menetlusse astumise ajal. Siit järeldub, et komisjonil kui menetlusse astujal puudus pädevus vastuvõetamatuse vastuväite esitamiseks.

   (vt punktid 27 ja 28)

2.  Kohtlemata Hispaania Kuningriiki määruses nr 27/2005 (millega määratakse 2005. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning tingimused, mida kohaldatakse ühenduse vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes) samal viisil, kui enne tema ühendusega ühinemist kalapüügikvootide esialgses jaotamises või üleminekuperioodi jooksul kvootide hilisemas jaotamises osalenud liikmesriike, ei diskrimineerinud nõukogu Hispaania Kuningriiki.

   Vetele juurdepääsu mõistet tuleb eristada juurdepääsust selle ressurssidele. Kuigi Hispaania Kuningriigil on pärast üleminekuperioodi lõppemist jälle juurdepääs Põhjamere ja Läänemere vetele, ei tähenda see, et Hispaania laevadel on esialgses jaotamises või hilisemates jaotamistes osalenud liikmesriikidega võrdne juurdepääs nende kahe mere ressurssidele.

   (vt punktid 47, 51)

3.  Nõukogu ei ole määrusega nr 27/2005 (millega määratakse 2005. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning tingimused, mida kohaldatakse ühenduse vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes) Hispaania Kuningriigile Põhjameres ja Läänemeres teatud kalapüügikvootide eraldamata jätmisega Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemisakti kuidagi rikkunud. Nimetatud akti artiklid 156–164 sätestavad kalanduse sektoris kohaldatava süsteemi üksnes üleminekuperioodi ajaks. Seetõttu ei saa need artiklid põhimõtteliselt olla aluseks sellist ajavahemikku puudutavatele nõuetele, mis hakkab kulgema pärast üleminekuperioodi lõppu. Üleminekuperioodi lõppedes kehtib seega ühenduse õigustikus kvootide jaotusmeetod, mis on kehtestatud Hispaania Kuningriigi ühendusega ühinemise hetkel kehtivate õigusnormidega.

   (vt punktid 59, 61, 63)

4.  Liikmesriikide vahel püügivõimaluste jaotamise suhtelise stabiilsuse nõuet, mis kehtestati määrusega nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta artikli 20 lõikes 1, tuleb mõista selliselt, et see tähistab igale liikmesriigile kehtestatud suhtarvu säilitamist ning esialgselt kehtestatud jaotusmeetod jääb kehtima, kuni ei ole võetud vastu uut määrust, millega eelmist muudetakse. Kuivõrd suhtelise stabiilsuse põhimõtte rakendamine olemasolevatele kalapüügivõimalustele hõlmab liikmesriikide vahel juba kinnitatud jaotusmeetodi säilitamist, siis esimese jaotusmeetodi sisseviimine liikmesriikide vahel tähendab uute kalapüügivõimaluste andmist ning uut jaotust, mis võtab arvesse iga liikmesriigi huvisid. Huvide mõiste võib tähendada vajadust tagada kalandustegevuse suhteline stabiilsus, kuid ei ole selle vajadusega piiratud. Niisiis, kui esimene jaotusmeetod on liikmesriikide vahel kindlaks määratud (eelkõige pärast seda, kui nad on kasutanud oma kalapüügiõigust selles piirkonnas ja nende kalaliikide suhtes, millele ühendus on kehtestanud üldise kvoodi), teeb nõukogu otsuse, võttes iga liikmesriigi huvisid arvesse vastavalt määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõikele 2. Kuna määratluse kohaselt ei saa ühtki jaotusmeetodit niisugusel puhul säilitada, puudub vajadus selle määruse artikli 20 lõike 1 sätete kohaldamiseks.

   (vt punktid 85–88)