Kohtuasi C-45/05

Maatschap Schonewille-Prins

versus

Minister van Landbouw, Natuur en Voedselkwaliteit

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud College van Beroep voor het bedrijfsleven)

„Põllumajandusstruktuurid — Ühenduse toetuskavad — Veise- ja vasikalihasektor — Veiste identifitseerimine ja registreerimine — Tapatoetus — Väljaarvamine ja vähendamine”

Kohtujurist P. Léger’ ettepanek, esitatud 13. juulil 2006   I - 4001

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 24. mai 2007   I - 4025

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Veise- ja vasikaliha – Tapatoetus – Saamise tingimused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1760/2000, põhjendused 4–7 ja artikli 7 lõike 1 teine taane; nõukogu määrus nr 1254/1999, artikkel 21)

2. Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Veise- ja vasikaliha – Tapatoetus – Saamise tingimused

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1760/2000, artikli 7 lõike 1 teine taane; nõukogu määrus nr 1254/1999, artikkel 21)

3. Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Teatavate toetuskavade ühtne haldus- ja kontrollisüsteem

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1760/2000, artikli 7 lõike 1 teine taane; komisjoni määrus nr 2419/2001, artiklid 44 ja 45)

4. Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Teatavate toetuskavade ühtne haldus- ja kontrollisüsteem

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1760/2000, artikkel 22; komisjoni määrus nr 3887/92, artikkel 11)

1.  Määruse nr 1254/1999 (veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta) artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et veise põllumajandusettevõttest lahkumisest ja sinna saabumisest infotehnoloogilise andmebaasi teavitamiseks määruse nr 1760/2000 (veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi loomise, veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise ning määruse nr 820/97 kehtetuks tunnistamise kohta) artikli 7 lõike 1 teises taandes ette nähtud tähtaja järgimata jätmise tulemusena ei ole eelnimetatud loom enam tapatoetuse saamiseks abikõlblik ning toob seega selle looma suhtes kaasa tapatoetuse saajate hulgast väljaarvamise. Määruse nr 1254/1999 osutatud artikli 21 sõnastusest nähtub selgelt – nagu selle määruse põhjenduses 18 on märgitud –, et asjaomaste loomade pidajad peavad tapatoetuse saamiseks järgima ühenduse asjakohaseid veiste identifitseerimist ja registreerimist käsitlevaid eeskirju.

   Sellist tõlgendust kinnitavad ka määruse nr 1760/2000 eesmärgid, milleks põhjenduste 4-7 kohaselt on tarbijate usalduse suurendamine veiseliha ja veiselihatoodete vastu, rahvatervise kaitse kindlustamine ning veiselihaturu stabiilsuse parandamine.

   (vt punktid 32, 40, 43 resolutiivosa punkt 1)

2.  Proportsionaalsuse põhimõte ei mõjuta määruse nr 1254/1999 (veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta) artikli 21 kehtivust osas, milles tapatoetuse saamiseks ei ole abikõlblik loom, kelle puhul ei ole järgitud määruse nr 1760/2000 (veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi loomise, veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise ning määruse nr 820/97 kehtetuks tunnistamise kohta) artikli 7 lõike 1 teises taandes ette nähtud teavitamise tähtaega, ning mis toob seega selle looma suhtes kaasa kõnealuse toetuse saajate hulgast väljaarvamise.

   Teavitamise tähtaja järgimise kohus, mis võimaldab pädevatel asutustel epideemia korral looma päritolu võimalikult kiiresti kindlaks määrata ja võtta rahvatervisele tekkiva ohu vältimiseks kohe vajalikud meetmed, seondub veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi eesmärkidega ja iseäranis selliste eesmärkidega, millega püütakse tagada loomade tõhus jälgitavus reaalajas, mis on rahvatervise seisukohast oluline. Järelikult ei saa seda kohustust pidada osutatud eesmärkide suhtes ilmselt ebaproportsionaalseks meetmeks.

   (vt punktid 50, 52, resolutiivosa punkt 2)

3.  Määruse nr 2419/2001, millega sätestatakse nõukogu määrusega nr 3508/92 kehtestatud teatavate ühenduse toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artikleid 44 ja 45 ei kohaldata tapatoetuse saajate hulgast väljaarvamisel seoses veisega, kelle puhul ei ole infotehnoloogilisele andmebaasile esitatud andmeid põllumajandusettevõttest lahkumise või sinna saabumise kohta määruse nr 1760/2000 (veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi loomise, veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise ning määruse nr 820/97 kehtetuks tunnistamise kohta) artikli 7 lõike 1 teises taandes ette nähtud tähtaja jooksul, nii et see veis oleks tapatoetuse saamiseks abikõlblik, isegi kui andmed, mis edastati andmebaasile mittetähtaegselt, on õiged.

   Artiklites 44 ja 45 ette nähtud erandid saavad hõlmata vaid sanktsioone. Tapatoetuse saajate hulgast väljaarvamine veise suhtes, kelle puhul ei ole infotehnoloogilisele andmebaasile esitatud andmeid põllumajandusettevõttest lahkumise või sinna saabumise kohta määruse nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teises taandes ette nähtud tähtaja jooksul, ei kujuta endast sanktsiooni, vaid kõnealuse toetuse saamise tingimuste täitmata jätmise tagajärge.

   (vt punktid 57 ja 58, 60, resolutiivosa punkt 3)

4.  Määruse nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks, artiklit 11 ja/või määruse nr 1760/2000 (veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi loomise, veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise ning määruse nr 820/97 kehtetuks tunnistamise kohta) artiklit 22 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik ei saa kehtestada siseriiklike sanktsioonidena ühenduse toetuse kogusumma, mida tapatoetuse taotluse esitanud põllumajandusettevõtjal on õigus saada, vähendamisi või väljaarvamisi, kuna seda liiki sanktsioonid on juba määruses nr 3887/92 üksikasjalikult sätestatud.

   Selline tõlgendus on eespool osutatud artiklitega kooskõlas, kuivõrd see ei takista liikmesriikidel kehtestada muud liiki siseriiklikke sanktsioone kui määruses nr 3887/92 sätestatud vähendamised või väljaarvamised.

   (vt punktid 65, 67 ja 68, resolutiivosa punkt 4)