Kohtuasi C-442/04

Hispaania Kuningriik

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

„Kalandus — Määrus (EÜ) nr 1954/2003 — Määrus (EÜ) nr 1415/2004 — Püügikoormuse korraldamine — Maksimaalse aastase püügikoormuse taseme kehtestamine — Võrdlusperiood — Ühenduse kalastuspiirkonnad ja kalavarud — Bioloogiliselt tundlikud piirkonnad — Akt Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemistingimuste ja asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta — Õigusvastasuse väide — Vastuvõetavus — Diskrimineerimiskeelu põhimõte — Võimu kuritarvitamine”

Kohtujurist Y. Bot’ ettepanek, esitatud 31. jaanuaril 2008   I - 3521

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 15. mai 2008   I - 3542

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Seaduslikkuse vaidlustamine – Juhuslik iseloom

   (EÜ artikli 230 viies lõik ja EÜ artikkel 241)

2. Menetlus – Kohtuotsuse seadusjõud

3. Kalandus – Mereressursside kaitse – Teatavate ühenduse kalastuspiirkondade ja kalavarudega seotud püügikoormuse korraldussüsteem

   (EÜ artikli 34 lõige 2; nõukogu määrus nr 1954/2003, artiklid 3, 4 ja 6)

4. Kalandus – Mereressursside kaitse – Teatavate ühenduse kalastuspiirkondade ja kalavarudega seotud püügikoormuse korraldussüsteem

   (EÜ artikkel 241; nõukogu määrus nr 1954/2003, artikkel 6)

1.  Liikmesriik võib kohtuvaidluse korral vaidlustada sellise määruse õiguspärasuse, mille peale ta ei ole esitanud tühistamishagi enne EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud tähtaja möödumist. Ehkki õigusvastasuse väide peaks selle vastuvõetavuse tagamiseks olema reeglina esitatud hagiavalduses, on selle esitamine repliigis, põhjendamata seda muude kui üksnes hagiavalduses esitatud väidetega, samuti vastuvõetav, kui see väide sisaldus küll vaikimisi, ent selgelt hagiavalduses.

   (vt punktid 22–24)

2.  Liikmesriigi poolt määruse kohta esitatud õigusvastasuse väide ei riiva varasema kohtulahendi seadusjõudu kui Euroopa Kohus ei otsustanud selles kõnesoleva määruse nende sätete õiguspärasuse üle, mille õiguspärasus oli vaidlustatud, vaid jättis nende sätete tühistamiseks esitatud nõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Seadusjõud puudutab nimelt vaid asjaomase kohtulahendiga tegelikult või vältimatult ära otsustatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

   (vt punkt 25)

3.  Võrdse kohtlemise põhimõte nõuab — sellisena nagu see on sätestatud EÜ artikli 34 lõikes 2 —, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.

   Teatavate ühenduse kalastuspiirkondade ja kalavarudega seotud püügikoormuse korraldussüsteemi käsitleva määruse nr 1954/2003 artikleid 3, 4 ja 6 kohaldatakse ühetaoliselt kõigile liikmesriikidele. Võrdlusperiood ehk ajavahemik 1998–2002, mida kasutatakse mainitud sätete alusel püügikoormuse hindamiseks ja selle taseme määramiseks neis sätetes silmas peetud kalapüügikohtades ja kalastuspiirkondades, on kogu Euroopa Ühenduse jaoks sama. Sel ajavahemikul iga liikmesriigi laevastiku poolt neis püügipiirkondades ja -kohtades tegelikult kasutatud püügikoormuse alusel määratakse seega kindlaks kõigi ühenduse kalalaevastike püügikoormus nende riikkondsusest sõltumata. Kõnealuste sätetega kehtestatud meetmeid saab seega pidada ühe liikmesriigi suhtes diskrimineerivaks ainult juhul, kui see liikmesriik asetati nende sätete vastuvõtmisega teistsugusesse olukorda kui teised liikmesriigid ja teiseks, kui ei ole — vajadusel — objektiivselt põhjendatud, et selle liikmesriigi suhtes kehtib sama püügikoormuse korraldussüsteem kui teiste liikmesriikide suhtes.

   Määrusega kehtestatud ja teistele liikmesriikidele kohaldatava püügikoormuse korraldussüsteemi kohaldamine liikmesriigi suhtes, kes oli määruse nr 1954/2003 vastuvõtmise ajal teistest liikmesriikidest erinevas olukorras, näib olevat objektiivselt põhjendatud, sest esiteks on selles süsteemis ette nähtud püügikoormuse hindamise meetod, mis põhineb objektiivsetel andmetel — nimelt iga liikmesriigi poolt hiljutisel perioodil ehk viimase viie aasta jooksul asjaomastes püügipiirkondades ja -kohtades tegelikult kasutatud püügikoormusel, ning teiseks on selle süsteemi eesmärk panustada kalavarude kestvuse tagamisse, et — nagu näeb ette määruse põhjendus 4 — hoida ära kehtiva üldise püügikoormuse suurendamine.

   (vt punktid 35, 36, 40 ja 41)

4.  Õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt teiste eesmärkide saavutamiseks kui need, millele toetuti, või EÜ asutamislepingus konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks.

   Tõsiasi, et mereorganismide noorvormide kaitseks võetavad tehnilised meetmed võiks kuuluda ka mõne teise määruse kohaldamisalasse, ega ka asjaolu, et võib esineda teisi bioloogiliselt tundlikke piirkondi, ei tõenda, et nõukogu kuritarvitas võimu, kinnitades teatavate ühenduse kalastuspiirkondade ja kalavarudega seotud püügikoormuse korraldussüsteemi käsitleva määruse nr 1954/2003 artiklis 6 bioloogiliselt tundliku piirkonna jaoks ette nähtud püügikoormuse erisüsteemi.

   (vt punktid 49 ja 50)